Linnaplaneerimisest mõtlemise ja kõnelemise viis, mis 1990. aastatel oli arhitektide hulgas (ilmselt lootusrikka vastureaktsioonina kauboikapitalismile) pigem suurt mõõtkava ja visionäärlikkust rõhutav („üle majade lendav“), on viimastel kümnenditel järjest pragmaatilisem ja inimmõõtmelisem, keskendudes elulistele vajadustele ja väikestele rõõmudele, avaliku ruumi kvaliteedile, ligipääsetavusele ja võrdsetele võimalustele. See linnadele inimnäo (tagasi)andmine on olnud ääretult vajalik töö, mida jätkub veel pikaks ajaks.
Endiselt ei ole aga kusagile kadunud suur mõõtkava ja suured küsimused, teisenenud on ainult nende käsitlus. Linn on kollaaž eri kinnistutest, omandi­vormidest ja omanikest, nende huvidest ja unistustest. Ent ka kollaaž moodustab kokkuvõttes mingisuguse terviku ja seda peaksid aitama tugevdada ühised väärtused.
Arusaam, et ruumi kvaliteet mõjutab oluliselt elukvaliteeti, on tasapisi levima hakanud. Kvaliteetse ruumi ootus kasvab nii töö- kui eluruumide, aga ka koolide, lasteaedade, poodide-turgude, tänavate ja parkide – teisisõnu igasuguste argiruumide suhtes. Õnneks oleme ka Eestis jõudnud sellisesse arengu­etappi, et enam ei piisa häda­pärastest lahendustest, vaid oodatakse ja nõutakse täisväärtuslikku linnalist elukeskkonda. See tähendab muu­hulgas suurema tähelepanu pööramist ka väliruumile. Linnaelu kvaliteedi seisu­kohast on majadevaheline ruum ja viis, kuidas majad ümbrusega suhtlevad, isegi olulisemad kui majade siseelu.
Toomas Tammis on kirjutanud pisut üle aasta tagasi Postimehes (27. VI 2017), et igaüks meist peaks endalt aeg-ajalt küsima, millises linnas ta tahab elada. Seejärel on võimalik ühistes väärtustes kokku leppida ning selle järgi tegutseda. Ta pakkus välja neli põhimõtet, milles kokku leppida: kvaliteetne ühistranspordikorraldus, hea avalik ruum, kättesaadava hinnaga eluase ja lõpuks looduse olemasolu, sest „bioloogilise liigirikkuse, hapniku tootmise ja ühiselt kasutatavate parkide olemasolu linnakeskkonnas on inimese eksistentsile ja tervisele vältimatult vajalik“.
Loodus, mis arhitekti vaatenurgast on samuti ruum, on õigupoolest meie olemasolu eeldus. See on igal pool ega lõpe linna piiril, vaid on meie kõrval ka kõige tihedamalt täisehitatud linnasüdames, kasutades ära soodsaid tingimusi ja pakkudes omalt poolt vastu (sageli märkamatult) oma hindamatuid „teenuseid“.
Võib-olla on looduse vaatenurk võimalus taas linnaplaneerimises mõelda suurelt, käsitleda linna kui metsikut loodust oma äärmuslikeimas vormis. Linnaloodus ehk planeerijate keeles rohetaristu ei ole ju pelgalt üks funktsionaalne planeeringu kiht, mis aitab luua elupaiku ja toota puhast õhku, vaid loodusega tihedalt läbipõimunud linn ise ongi kõige mitmekesisem elupaik. Elupaik on seda elujõulisem, mida mitmekesisem, liigirikkam ja isemajandavam see on.
Elukeskkonna teemasid on mõttekas käsitleda strateegiliselt. Kui üksikobjektide taktikaline planeerimine on mõnel juhul isegi põhjendatud, näiteks on Balti jaama turg ebareeglipärase kiirprotsessi õnnestunud tulemus, siis suuremaid süsteeme tuleb siiski kavandada strateegiliselt, tuginedes pikemaajalisele visioonile.
Hea näitena võib tuua Helsingi, kus on võetud kurss süsihappegaasivabale linnale aastaks 2035, mille tulemusena soovitakse vähendada kasvuhoonegaase tervikuna kuni 80%, sealjuures kujundades ümber kogu linnatranspordi- ja liikuvussüsteemi, muutes hooned energiasäästlikumaks ja minnes üle taastuv­energiale.
Mida on meil selle kõrvale välja pakkuda? Tallinnalgi võiks olla ambitsioonikas pikaajaline visioon, mis aitab kujundada paremat elukeskkonda ja pidurdada kliimamuutusi. See eeldab muidugi linnavalitsemise lahutamist päevapoliitikast, samuti spetsialistide, sh linnaametnike, nõuannete kuulda võtmist, mis on raske pähkel … aga mitte täiesti lootusetu.
Artikkel tõukub praegu käimasolevast linnaplaneerimisalasest uurimistööst, mida teeb kunstiakadeemia arhitektuuriosakond Kapiteli toel ja Tallinna linnaametite osalusel. Tegemist on kolme­aastase laiapõhjalise uurimistööga „Lõpetamata linn“, kus analüüsitakse, milline on XXI sajandil elamisväärne linn. Ideaalis võiks selline uurimistöö ollagi visiooni kokkupaneku aluseks.
Uurimistöö keskpaigas olles keskendutakse linnaloodusele, sest senises planeerimispraktikas tundub olevat seda liiga üldiselt ja tasapinnaliselt käsitletud. Nagu kirjeldab rohevõrgustiku planeerimisjuhend, on Eestis rohevõrgustikku varem käsitletud peamiselt planeerimisseadust järgides, strateegiliselt planeeritud ja ökoloogiliselt toimiva võrgustikuna, mis hõlmab ja ühendab looduslikke või loodusväärtuslikke alasid. Lisaks rõhutab planeerimisseadus vajadust leida asustuse kavandamisel tasakaal ehitatud keskkonna ja rohealade vahel, arvestades olemasolevat keskkonda ning asukohast tulenevaid asjaolusid.
Tänapäevane rohevõrgustiku käsitlus on Euroopas mõnevõrra laienenud ning selle põhimõtteid kirjeldab rohetaristu strateegia, mis seab eesmärgiks säilitada või taasluua toimivate rohealade ja -rajatiste sidus süsteem. See võimaldab liikidel rännata ja kliimamuutustega kohaneda, rikastab inimese elukeskkonda ning toetab ökosüsteemiteenuseid. Rohevõrgustik hõlmab ka sinist võrgustikku, reguleerides nii maa kui ka vee ökosüsteemi kvaliteeti.
EKA uurimistöös rõhutatakse, et rohevõrgustiku arendamisse peaksid panustama ka arhitektid, sest nii saab keskkonnaprobleeme käsitleda linnaruumis täpsemalt, lahendada neid kohaspetsiifiliselt ruumiliste võtetega, leida mitmekülgsemaid lahendusi keskkonnatehnilistele probleemidele ja rikastada seeläbi elukeskkonda.
Millised siis on need Tallinna probleemid ja ülesanded, mida saaks ruumiliste vahenditega parandada? Tallinna elanike tihedus on kuni kümme korda väiksem kui mõnes keskmises Euroopa linnas. Hõre linn on killustunud ja laiali valgunud, ühendused linnaosade ja asumite vahel on nõrgad – tagajärjeks laialdane autostumine, avaliku ruumi ühekülgne ja vähene kasutamine. Vähesest liikumisest ja halvast linnaõhust põhjustatud tervisehädad kasvatavad koormust tervis­hoiusüsteemile. Linna vaevavad tüüpilised keskkonnaprobleemid: müra, liigvesi, õhu- ja pinnasesaaste, kuumasaared, mis samuti mõjutavad elanike tervist. Arendamist vajavad energiamajandus, veepuhastus jms, sest need koormavad jäätmekäitlust, kuna jäätmete käitlemiseks vajatakse lisaenergiat.
Samal ajal on Tallinnas looduslikke, ruumilisi ja sotsiaalseid ressursse, mida saab kasutada nii keskkonnaprobleemide lahendamiseks, energia- ja toidutootmiseks kui ka ruumilise mitmekesisuse ja elukeskkonna kvaliteedi parandamiseks: eri tüüpi veekogud, mitmekesised haljasalad, vaheldusrikas reljeef, suure potentsiaaliga tühermaad, nt liinikoridorid ja tühjad krundid, eriilmelised asumid ja linnaosad ning lõpuks aktiivsed kogukonnad, kes tunnevad huvi tervisliku eluviisi ja parema elukeskkonna vastu.
Juba sellest nimekirjast võib välja lugeda võimalusi sünergia loomiseks rahva ja keskkonna vahel. Näiteks võiks rohevõrgustik koos liinikoridoride ja tühermaadega sisaldada ühtlasi alternatiivradade võrgustikku jalgrattaga ja jalgsi liikumise edendamiseks, et oleks võimalus hoiduda suurtest tänavatest ning oleks palju tervislikum, elamuslikum ja vaheldusrikkam nii keskkonna kui ka kasutusviiside poolest – seal saaks ka aedvilja kasvatada, biojäätmeid käidelda, energiat toota, kogukonda arendada, looduskooli tunde läbi viia. Ka kinnisvara hindu hakkavad nn ökosüsteemiteenused üha rohkem mõjutama.
Hästi planeeritud rohe- ja sinivõrgustik võimaldab korraga lahendada mitu ülesannet: leevendada keskkonnaprobleeme, ergutada ring­majandust, mitmekesistada linnaruumi, siduda kogukondi, parandada rahva tervist ja elukvaliteeti.
Nende võimaluste illustreerimiseks sobivad arhitektuuriüliõpilaste ettepanekud alternatiivse rohevõrgustiku elementide lahendamiseks. Nii näiteks saaks maa alla peidetud Härjapea jõesängi avamisega Reidi tee lõigus luua elamusliku mitmetasandilise lineaarpargi, mis peale linnaruumi rikastamise aitab lahendada liigvee probleemi, puhastada sadevett ja vähendada müra. Kopli kaubajaama ühendamine pargivõrgustikuga seoks linnaosi ja ergutaks elanikke liikuma, samuti puhastaksid sinna istutatavad taimed saastunud pinnast. Kesklinnas aitaks kvartalisiseste meeleolukate taskuparkide loomine kompenseerida liiklusmüra, suurendada linnaruumi atraktiivsust ja soodustada kogukondlikke tegevusi. Raudteetammid võiksid lineaarpargina koos täiendavate läbipääsudega saada barjäärist ühendajaks, hajutades liiklust ja soodustades jalgrattakasutust. Ka olemasolevat potentsiaali saab võimendada, näiteks avada Ülemiste järve põhjakallas ja ühendada kergliiklusteede ja linnaparkide võrgustikuga või siduda Mustamäe kvartalisisesed pargid. Kõigil neil lahendustel on nii arhitektuurne, sotsiaalne kui ka looduslik osis.
Linnaplaneerimine on mitmekesine protsess, mille tulemuseks on sümbiootiline ruum. Rohetaristu ümberkujundamise näited annavad aimu, kuidas mitme eriala koostöös sünniksid tüüp­lahendusest erinevad põnevad ruumilised lahendused, mis muudaks linna innustavaks vääriselupaigaks.