Mikrourbanistlikel projektidel ja pigem autori anonüümseks jäämist eeldavatel interventsioonidel oli mastaapsemate ja arhitektuursete projektide kõrval raske sõelale jääda. Konkurss tõi esile mitte ainult Tallinna probleemsed kohad, vaid ka linnaplaneerimisalased „möödalaskmised”, mida paraku ei suuda „ravida” ka ükski installatsioon. Mõned väga tugevad ja suure mastaabiga tööd aga jäid välja seetõttu, et käisid sellele üritusele ilmselgelt üle jõu: näiteks Andres Sevtšuki ettepanek sulgeda Laikmaa tänav suvekuudeks liiklusele ja muuta see jalakäijate alaks.
Mis „LIFT11” konkursitöödes puudu jäi, oli materjali-, konstruktsiooni-, ja ruumimõjuga eksperimenteerivad arhitektuursed installatsioonid, kuid see on ka arusaadav, sest oodatud olid eelkõige kohaspetsiifilised teosed. Mitmed tööd olid autoritel juba varemgi mõtteis, kuid puudus võimalus neid teostada. Nüüd sai festivali korraldavast MTÜst KAOS neile nii mänedžer, selgitaja, siluja, vastutaja kui ka rahakott.
Õnnestunud installatsiooni puhul on kahtlemata koha ja teose suhtest tekkinud ruumimõju ja tähenduste väli suurem, kui see oleks ilma sekkumiseta. Nii ehk naa on sellise teose rõhk kujuteldaval, samas kui objektil on sellele lisaks ka praktiline väärtus – näiteks toimib ta päevitusterrassina –, on see lisaboonus. „LIFT11” festivali võib lugeda õnnestunuks juhul, kui suudame esile kutsuda muutusi mõtlemises, panna inimesi märkama linnaruumis peituvaid võimalusi, kohtade omapära, tegevusvõimaluste ja kasutusviiside paljusust. Avaliku ruumi kasutamine meediumina ei nõua sugugi eriliste institutsioonide olemasolu, vaid on just nimelt kõigile kättesaadav ja jõukohane. Iga kasutaja võib seda endale sobival moel luua, kohandada ja otsustes kaasa rääkida. Tallinn võiks muutuda tihedamaks nii ruumiliselt, sündmustelt, tegevuselt kui ka tähenduste mõttes. „LIFT11” on paljuski pretsedendi loomine ja loodetavasti annab see impulsse uuteks põnevateks linnaruumilisteks sekkumisteks.
Kadri Klementi sõnul kasutatakse Tallinnas installatsiooni mõistet tihti ka ajutise odava lahenduse tähistamisel. Ettevõtmised, mis võiksid olla püsivad, nagu näiteks „Kultuurikilomeetri”-nimeline kergliiklustee, tehakse ajutisena ja nimetatakse seejuures installatsiooniks. Linnahalli ja Patarei vangla vaheline mereäärne ala, mille tallinlased sel suvel on kasutusele võtnud, püsib sellisena vaid loetud hetked, peagi on „Kultuurikilomeetri” asemel Põhjaväil ja inimeste asemel liiguvad seal autod.
Avalikku ruumi kunsti luues peab olema valmis kõigeks. Ühelt poolt varjutab seesuguseid tegemisi terve hulk abstraktseid hirme: näiteks, mis juhtub siis, kui keegi ajutiselt trepilt alla kukub (kuigi trepp ise on vastavalt normidele projekteeritud) või milliseid tähendusi või tõlgendusi teostele antakse. Kui teos asub Tallinna linna kinnistul ja on vaja maaomaniku kooskõlastust, kuidas siis leida üles see isik, kes allkirja annab? Lisaks tuleb objektide püstitamiseks lahendada terve hulk praktilisi küsimusi nagu konstruktiivse projekti koostamine, ehitus- ja kasutuslubade hankimine, riigilõivu maksmine, valve ja prügikoristuse organiseerimine jne. Ja seda kõike tuleb teha piiratud aja raamides.
Kui projekt tuleb kooskõlastada kahekümne inimesega, on tõenäosus, et üks vastuseis saab kogu ettevõtmisele saatuslikuks, suur. Nii langesid väljavalitud töödest ära Aap Kaur Suvi muhe korsten ümber Tauno Kangro „Korstnapühkija” ja Villem Tomiste „Raekoja uued tossud”.
Ajutisus annab installatsioonile aga suurema tähenduse ja kaalu. Margus Tamm ütleb, et kõik ajutine on hirmutav, kuid installatsiooni võlu on selles, et see lammutatakse enne maha, kui see tavaliseks muutub. Raul Kelleri teose puhul saab jälgida, kui pikk on kunsti eluiga avalikus ruumis. „LIFT11” raames valminud tööd on ära antud soovijatele vabalt kasutada ja nende edasine saatus on osa teosest. Installatsioonid on fookusesse toonud Tallinnale iseloomulikud, kuid vaid kohalikele teada olevad kohad. Alad, mis pole ülekorrastatud ja reguleeritud, on vabad tõlgendusteks ja iseorganiseerunud tegevuseks. Tallinna puudustest ja kontrastidest võib saada linna omapära ja erilisus, lähtekoht uuele kohaspetsiifilisele kunstile. „LIFT11” toob laiemalt fookusesse hästi hoitud saladuse – Tallinna kui elus linna koos oma salakeele, ebatäiuslikkuse ja valgete öödega. Installatsiooni „Merele” avamisele sattusid juhuslikult arhitektid Viinist. Küsimusele, miks nad just sellel hetkel siin on, vastasid nad, et Tallinn oli nende jaoks valge laik kaardil ja nii nad kohale sõitsidki.
1. „Kai”. Kalasadamas 5. VI – 1. X, autorid Siiri Vallner ja Indrek Peil. Kultuurikilomeetri ääres paiknev kai on aastakümnete jooksul deformeerunud ning ei sobi enam laevadele randumiseks. Samas võib ta aga olla ideaalne koht, kus istuda, pikutada ja aega veeta; piisab vaid, kui katta viltuvajunud pinnad terrassilaudadega. Indrek Peil on ise nimetanud „Kaid” arhitektuuri kõrvalt tehtud „sutsakaks”, kuid on tunda, et autorid on vaadanud Tallinnat ja siin peituvaid probleeme laiemalt, kui seda teeb üks „sutsakas”. Pidades silmas suuremat skaalat, otsustasid nad seekord sekkuda linnaprotsessi just Kalasadama laguneval kail, kust möödub ajutine „Kultuurikilomeeter”. Töös on annus arhitektuurimaailma sisest eneseirooniat – kui uute objektide puhul nähakse kõvasti vaeva, et moodsaid kaldpindu rajada, siis kail on selle töö loodusjõud inimese eest juba ära teinud. Autoritel tuli seda potentsiaali vaid märgata.
2. „O”. Erinevais paigus 5. VI – 1. X, autorid Aet Ader, Andra Aaloe, Kaarel Künnap, Grete Soosalu ja Flo Kasearu. Tänaseks juba poolteist kuud ringi liikunud viiemeetrine must pall „O” meenutab suure intellektuaalse potentsiaaliga kaunist teismelist: pole veel päriselt harjunud oma välimuse mõjuga inimestele, teda kutsutakse igale poole ja hirmust millestki põnevast ilma jääda ei julge ta ka ära öelda. Sisimas tahaks olla vaba, mässumeelne ja ühiskonnakriitiline, välja kukub aga nii, et osutub lemmikuks. Kriitilisi noote „O” pihta on kuulda ainult siis, kui tema füüsiline kehand takistab otseselt kellegi pragmaatilist liikumist linnaruumis. Nii liigubki „O” koos oma autoritega ringi ja otsib oma tähendust ümbritsevast ruumist ja kogejate peadest. Loodetavasti mõistab ta, et see, mida teised temast arvavad, ei muuda tema olemust ja et see, kuidas teda vaadatakse, sõltub sellest, millisesse konteksti ta ise ennast asetab.
3. „Helin”. Linnahalli aluses käigus 5. VI – 1. X, autorid Juhan Rohtla, Joel Kopli ja Koit Ojaliiv. Juuni alguses kahe päeva jooksul kinnitati vabatahtlike ja autorite sõprade abiga Kultuurikilomeetril võrgu külge 10 000 heategevuskellukest. Võrk ise tõmmati Linnahalli aluse tunneli lakke. „Helin” on õrn teos, sõltuvuses tuule suunast ning autorite sõnul eeldab kuulajalt/ vaatajalt kannatlikkust.
4. „Kalarand”. Kalarannas, 12. VI – 12. IX, autorid Toomas Paaver, Teele Pehk ja Triin Talk. Kalarand on olemasolev isetekkeline supelrand Linnahalli ja Patarei vangla vahelisel rannalõigul. Rand sai „Kalaranna” abil juurde riietuskabiini, pingi ja terrassid. Samuti koristatakse kogu suve jooksul sealt prügi. Muide, veest võeti proov, mille alusel tehti kindlaks, et sealkandis võib ujuda küll! „Kalarannaga” tulevad välja ka kohaliku keskkonda muutva kunsti valupunktid: need, kes ala varem kasutasid, on mujale kolinud ja Kalarannas laiutavad mujalt tulijad ning turistid. Samas tõmbab Kalaranna korrastamine ja esitlemine omavastutusliku supelrannana tähelepanu kogu piirkonnaga seotud plaanidele, mille siht on mahukas elamu- ja sadamaarendus. Kalamaja elanikud vaidlustasid väljapakutud planeeringu ning see on täna seni kehtestamata. Samas mereääre kasutamine supelranna ja aval
iku ruumina ei välista elamute ja sadama arendust, arendatav maaja mereala on tegelikult kokku üsna suur ning kätkeb endas mitmesuguseid võimalusi. Linnaruumi mõtestamine supelrannana võiks tuua värskeid tuuli arendusplaanidesse ning aidata maa-ala omanikul parandada piirkonna mainet, sealse tulevase keskkonna kvaliteeti ja kasutatavust.
5. „Audiotuur”. Roosikrantsi tänaval 12. VI – 1. X, autor Kadri Klementi. Kadri Klementi ütleb, et kui teised „LIFT11” tööd on justkui „päris”, siis „Audiotuur” räägib sellest ruumist, kus need tööd asetsevad. Sama tõi välja ka Margus Tamm: „LIFT11” töid tuleb vaadata avaliku ruumi kontekstis. Tänavaruumiga tegelemine on Klementil olnud hingel juba mõnda aega ja audiotuur oli tema jaoks uus põnev meedium, mida katsetada. Roosikrantsi tänavale jalutama minnes, kaasas Kadri Klementi „Audiotuuriga” pleier, saab osa nii tänavakunsti AB Cst kui ka teada, miks avalik ruum on selline, nagu ta on.
6. „Soodevahe linnak”. Lennujaama külje all Soodevahes 12. VI – 17. IX, autor Timo Toots. „Soodevahe linnakut” võib nimetada „LIFT11” oma produktsiooniks. Kuraatori Maarin Mürgi ja autori koostöös laiendati tegevust juba varasemast „Linnujaamast” tervele linnaosale, kus loodi lisaks hotell „Baldahiin”, „Soodevahe muuseum SOMU ”, „Baar” ja „Vatiteater”. Piirkond kanti n-ö kaardile nii teiste linnaosade elanike kui ka Soodevahe „kohalike” jaoks. Seda käsitleti kui päris linnaosa, millel on oma infrastruktuur ja toimimisloogika. Kohalikele toimub suvi läbi kestev ning sügisel kulmineeruv Soodevahe põnevaima aia konkurss. Tootsi arvates on ülearendatud keskkonnad lihtsalt igavad ega inspireeri. Teha kunstiprojekt „ei millestki midagi” on võimalik just ääremaadel tegutsedes. Teatud mõttes on „Soodevahe linnak” Tallinna kui koha kvintessents, mis sisaldab suurel hulgal erinevaid vastandumisi ja kihistusi. Siin on kõrvuti isetekkeline pilpaküla ja lennujaama territoorium – isereguleeruv ja ülikontrollitud ruum, umbisikuline non-place ja inimeste endi loodud intiimne ruum, masinate vajaduste järgi loodud ja inimesemõõduline keskkond. Projektis on kajastatud ka pilpaküla tekkimine oma ajastu poliitilises kontekstis, maaomandiküsimus, pidev ajutisus, sügisel oodatav lõpp, inimeste isiklikud lood ja veel palju muudki. Samas on Soodevahe intiimsuses ja sumbumises juures ka avaruse mõõde, mille võtab hästi kokku töö laiendatud nimi „Soodevahe linnak – läbi peenarde pilvede poole”.
7. „Queer-kleepekakogu”. Tallinnas 13. VII – …, kuraatorid Anna-Stina Treumund ja Jaanus Samma. Kleepekakogu tegemisele andis algtõuke kuraatorite huvi linnaruumi kui meediumi vastu, mille kaudu levitada isiklikku sõnumit. Anna-Stina Treumundi sõnul märkas ta bussiootepaviljonidele kleebitud usuteemalisi kleepekaid, mis püsisid (ja kajastasid kleepija vaateid) sel kohal aastaid. Linnaruumiteemalised kleepekakogud, mida võib kasutada ka privaatse ruumi ja iseenda märgistamiseks, on tasuta jagamiseks ja nii liigub Tallinnas ringi kokku 75 000 kleepekat, loodud kaheteistkümne erineva autori poolt.
8. „Merele” Linnahalli katusel 15. VII – 1. X, autor Tomomi Hayashi. „Merele” on objektikeskne installatiivne kummardus Raine Karbi ja Riina Altmäe arhitektuurselt igihaljale meistriteosele Linnahallile, mis oli esimene ja ainus koht nõukogude ajal, millest üle jalutades pääses tavaline linnaelanik kesklinnas mereni. Teos lähtub hoone asukohast ning imposantsest arhitektuursest kontseptsioonist. Mere poole ulatuvad vaateplatvormid võimendavad otse vanalinnast merele mineku tunnet. Hayashi sõnul oli lähtekohaks soov rõhutada hoonesse kätketud universaalseid püüdlusi liikuda edasi silmapiiri ja vabaduse poole. Autori jaoks oli Linnahalli poliitiline kontekst üllatav. Algne idee külastajaid tribüüni abil veel katuse pinnalt kümme meetrit kõrgemale viia jäi aga teostamata, sest Linnahalli katus osutus oodatust nõrgemaks. Hayashi leiab aga, et praegune lahendus toetab algset kontseptsiooni enamgi.
9. „Tütarlaps kloaagis”. Harju ja VanaPosti tänava nurgal, 5. IX – 11. IX, autor Raul Keller. Kelleri sõnul intrigeeris teda „LIFT11” konkursi tingimus; esitatavad tööd võiksid olla Tallinnapärased ja seotud Tallinna kohtadega. Olles ise selle linnaga elu aeg seotud, on ta jälginud erinevate kohtade tähenduse muutumist. Harju tänava kirjanike maja oli nõukogude ajal koht, kust lausa kiirgas kirjandust. Tänaseks on see aura valdavalt kahjuks kadunud. Teos Pegasuse kohviku ees võretatud kanalisatsioonikaevus – ühtlasi allusioon selles majas elanud Jüri Üdi luuletusele „Tütarlaps kloaagis” – meenutab ja tähistab selliseid kadunud auraga kohti.
10. „Uurijad”. Lasnamäel 15. VIII – 1. X, autor Raul Kalvo. Nii nagu paljud teised, ütleb ka kivilinnas elanud Kalvo, et tema isiklik Lasnamäe on väga igav, sest liikumine toimus trajektooril linnbusskodu. Kuid nüüd püüab ta „Uurijate” abil tuua välja selles paigas peituva erilisuse, trotsides eelarvamust, et ükskõik, mis sellesse piirkonda teha, see lõhutakse nagunii kohe ära. Lasnamäe kanali servadele ilmuvad skulptuurid toovad esile rõhutatult tavalise, millegi, millel puudub n-ö turismiväärtus ja mis on ka kohalike jaoks lihtsalt osa harjumuspärasest keskkonnast. Uurijad „kloonitakse” pärisinimestest – inimese keha järgi 3D-skanneriga võetud vorm muudetakse arvutiprogrammi abil lihtsamaks, tahuliseks, tahud tehakse valmis ja nendest pannakse kokku skulptuurid. Seega on vaataja selles projektis ühtaegu nii vaadatav kui „pealesattuja”, kelle tähelepanu juhitakse nii objekti inimvormilisusele kui ka konkreetsele kohale, mida skulptuur oma kohalolekuga rõhutab.
*
11, „Face it!” planeeritud 15. VIII – 1. X Pirita tee äärde, autorid Margus Tamm ja Argo Peever
Margit Aule: Töö „Face it!” asetab „Russalka” juurde ajutise 15meetri kõrguse trepi, mis viib linlased ingliga kohtuma. Miks otsustasite tegeleda just monumendiga?
Argo Peever: Tundus põnev vaadata monumenti mitte negatiivsest, vaid positiivsest aspektist. Mõttekäik sai alguse küsimusest: kas ja kuidas oleks võimalik skulptuure teise nurga alt vaadata, kui oleme harjunud seda tegema? Ühel öösel liikusime läbi Tallinna, alustasime Reaalkooli juurest õppursõdurite monumendist ja jõudsime „Russalkani”, mis oli vaatlusalustest kõige suurem, aga see ei olnud kindlasti meie esimene valik.
Margus Tamm: Eesmärk oli katsetada erinevaid monumendiga suhestumise variante. „Vabaduse ristiga” näiteks mingit mõtet seetõttu ei tekkinudki, et tähendused oleks olnud liiga selged.
A. P.: Ja ka liiga värsked.
M. T.: Kui „Russalka” tehti, oli ta oma ajastu kontekstis tsaari aegse imperialistliku tähendusega, osa toonasest riiklikust poliitikast. Kui võtta kas või see tohutu postament, millele kuju asetatud on – see on ülevalt alla suunatud poliitika tulem. Modernistlik skulptuur loobus postamentidest, asetus publikuga samale tasandile, samas ei pidanud vajalikuks suhestuda ei paiga ega seda asustava kogukonnaga.
„LIFT11” raames loodi kokku üksteist tööd, kuidas te ennast selles kontekstis tunnete?
Margus Tamm: Osad tööd nagu „Kalarand” ja „Soodevahe linnak” on sellised, mis suhestuvad keskkonnaga, teised nagu näiteks „Merele”, „Face It!” ja „O” on objektikesksed. Arvan, et need üksteist teost moodustavad kokku terviku. Kui jalutada Linnahalli juurest Patarei poole, on tekkinud ju töödest päris kena rida. Autorid on paljuski mõelnud sarnastes suundades – suhestumine keskkonna ja olemasolevate objektidega, lisaväärtuse andmine olemasolevale. Asukohtade valikust on näha, et need on kohalikku konteksti tundvate inimeste leiud, näiteks „Kai” ja „Soodevahe linnak”. V
äliskunstnik ei tee selliseid asju, sest ta ei tunne seda konteksti. Tähelepanu on pööratud nn inside-kohtadele, mida üldiselt ei teata ja mis on läbi selle ürituse fookusesse toodud. Näiteks „Kalaranna” puhul on tunda, et sellest on kujunenud mainstream ja need, kes seda kohta varem kasutasid, on mujale kolinud. Ma näen ka, et „Face It!” on osa tervikust.
A. P.: „LIFT11” töödega on toodud esile keskkonnas peituvaid unustatud väärtusi.
„LIFT11” tugevus on teistsugune vaade Tallinnale ja fokusseerimine kohtadele, mida laiemalt ei teata. Samas on ürituse nõrk pool see, et oleme läinud inimeste keskelt ära.
M. T.: Loomulikult skanneerisime peas erinevaid avalikke ruume. Raekoja platsiga ei ole midagi teha, see on nii konservatiivse tähendusega koht ja Vabaduse väljak … selle ristiga ei oska ka midagi teha. Võib-olla ei ole Eestis elavate kunstnike jaoks peaväljakud enam huvitavad. Valdavalt asuvad „LIFT11” tööd mõttelises perifeerias või selle piiril. Sellised asukohad ongi intrigeerivad, kus arhitektuursetel objektidel või olemasolevatel ruumidel on oma märgiline tähendus, kuid see pole paigas, vaid on piiri peal oleku tõttu avatud vabaks tõlgenduseks. Just seal on tähenduslõhe, kuhu saab oma projekti istutada.
Tallinna külastas kunstisaidi Arterritory. com peatoimetaja Anna Iltnere, kes kohtus ka „LIFT11” kunstiprojektide autoritega. Artikli sellest paigutas ta aga rubriiki „arhitektuur”. Minu jaoks on ka üllatav, et „LIFT11” tulem tervikuna on paigutatav arhitektuurikategooriasse.
M. T.: Siin on oluline nüanss sellel, kes sellel konkursil osalesid.
Kui kõik konkursil osalejad kokku lüüa, siis osales 144 arhitekti/sisearhitekti ja 75 muu taustaga inimest.
M. T.: Etteantud eelarve (6400 EUR i ühe installatsiooni kohta) on Eesti kunsti kontekstis suur summa. Paratamatult tahaks ju kogu raha ära kulutada ja nii tekibki tööle arhitektuurne mastaap.
Kui võtta juurde veel linnaplaneerimise ja urbanistika kihistused, siis kaldub „LIFT11” veelgi enam arhitektuuri poole.
M. T.: See on nii ja naa. Suzanne Lacy on 1980ndate avalikust kunstist kõneledes kasutatud terminit new generation public art (uue põlvkonna avalik kunst). Kui varem kaunistasid avalikku ruumi enesekesksed modernistlikud skulptuurid, siis new generation public art suhestub keskkonna ja kogukonnaga ning on tihti ka ajutine. Seega arvan, et need on küll kunstiprojektid, aga neid tuleb vaadata mitte galeriikunsti, vaid avaliku ruumi kunsti, mis on alati ka arhitektuuriga seotud, kontekstis.
„Face it!” on siis teie jaoks old public art’i kohtumine new generation public art’iga?
M. T.: Jah, kindlasti.
Kas kogu see teema – kunst avalikus ruumis – on olnud keerulisem, kui te arvasite?
M. T.: Administratiivse poole pealt küll, ametlikult seda teha on väga keeruline.
Küsinud Margit Aule