Novembri alguses esitletud Tallinna mereala visioon on tekitanud palju vastakaid arvamusi – hea võimalus algatada avalik arutelu. Siinkohal selgitame visiooni autoritena* selle lahenduse tagamaid ja linnaehituslikke põhimõtteid. Arutelu jätkub: tuleb otsustada, millist mereäärt soovime.

Taust

Tallinna mereala visiooni tausta avamiseks tuleb alustada kaugemalt. Seni on linna planeerimisel lähtutud linna eneseregulatsiooni põhimõttest. Enamasti arendaja algatatud linnaplaneerimine, kus linn on võtnud võimaldaja positsiooni, on andnud mitmeid kvaliteetseid terviklikke ruumilahendusi, kuid toonud kaasa ka palju juhuslikku. Detailplaneeringute ja ehitusprojektide kõrval on tervikvaade jäänud vaeslapse ossa. Selle puudumine on aina kriitilisem, sest mänguruumi on linnas järjest vähem. Strateegiakeskuse ruumiloome meeskond pandigi kokku selleks, et luua tervikpilt. Kuhu me jõudnud oleme?

Koostöös Tartu ülikooli rändeuuringute keskusega on koostatud mitu Tallinna arengustsenaariumi, rände- ja rahvastikuprognoosi aastani 2050. Nendest järeldub, et linna arengut tuleb hakata suunama, sest planeeritud ehitusõigus ületab tegelikke vajadusi mitmekordselt ning hajusas linnas ei suudeta tagada teenuseid.

Hiljuti sai valmis Tallinna kesklinna kui ettevõtluskeskkonna tervikvaade. Selleks, et Tallinn oleks piirkonna pealinnade hulgas konkurentsivõimeline, tuleb tagada toimiv ettevõtluskeskkond. Südalinnas peab liikuma palju inimesi kogu ööpäeva jooksul, kesklinn peab olema tihe, perimetraalne ja kvartaalne. Aktiivse linna eeldus on südalinna väljaehitamine: sel juhul on linn elujõuline, loodud on arenguvõimalused ja täidetud 15 minuti linna kontseptsioon. Seesuguses linnaruumis on kõik vajalik jalutuskäigu kaugusel ja väheneb sõltuvus autost. Tihedamas linnas on paremad võimalused tagada vajalikud teenused ja infrastruktuur ning täita kliimamuutustega kohanemisega seotud sihid. Just linnahalli ümbruskonna mereäärne ala on selles vaates võtmetähtsusega: mere äärde saab laiendada südalinna – tegu on pealinna mereväravaga. Mereäärne südalinn eeldab avatumat ja mitmekesisemat linnaruumi. Kuidas linnahall sellesse visiooni sobitub?

Mereala visiooni linnaehitusliku lahenduse taga on mitmed varem tehtud koostööprojektid, näiteks Tallinna Vanasadama ruumilise arendamise ideevõistlus ja kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna uurimisprojekt „Lõpetamata linn“. 2021. aastal esitas arhitektide liit eksperdiarvamuse Logi tn 8, 9, 10 ja lähiala detailplaneeringu kohta. Seal on selgelt öeldud, et just mere ääres peab edaspidi paiknema kesklinlik, mitmekesine ja kvaliteetne linnaasum. Kavakava arhitektide koostatud Tallinna mereääre visioonis on välja toodud, et mereni viib väga vähe tänavaid ja linna avamiseks merele on vaja selles piirkonnas rajada tihe tänavavõrk.

Kõigis neis töödes on jõutud ühel või teisel viisil sarnaste tulemusteni ja nüüd on need mereala visiooni kokku toodud.

Linnaehituslikud kaalutlused

Linnahall on unikaalne arhitektuuriteos: muljetavaldavalt suurejooneline ja metafüüsiline. Paraku just see tingib hoone linnaehituslikud vajakajäämised. Linnahall on hiiglaslik järskude murunõlvadega sissepoole suunatud arhitektuuriobjekt, mille ümber ei ole tekkinud ega saa ka tekkida elavat ja tihedat linna. Linnahall ei suhestu ümbrusega. Oluline on silmas pidada, et on muutunud ka olukord linnahalli lähialal. Nõukogude ajal, kui inimesi mere äärde ei lubatud, sidus see hoone linna merega, kuid nüüdseks on mere äärde pääsemine muutunud igameheõiguseks. Ühendajast on saanud katkestaja. Linnahall takistab pääsu mere äärde loomulikest liikumissuundadest. Samuti ei ole liikumine, mida pakub linnahalli astmeline avatud katus kõigile ligipääsetav. Linnahall lahendab linnaehituslikku probleemi, mida enam ei eksisteeri.

Jala käidav linn eeldab tihedat inimmõõtmelist tänavavõrku. Elava linna puhul, kus liigutakse jalgsi, on hädavajalikud hooned, millel on fassaadid, vitriinidega äripinnad, kohvikud ja galeriid ehk tihedalt paiknevad sissepääsud hoone ja väliruumi vahel liikumiseks. Hooned ei tohiks moodustada linnaruumis barjääre, tekitada tummasid seinu ja tõkkeid. Elavat linnaruumi toetavad arhitektuurilt mitmekesised ja multifunktsionaalsed hooned.

Mereala visioonis on pikendatud kaheksa kesklinna tänavasihti mereni ja tihendatud merega paralleelset tänavavõrku. Meie usume, et südalinn peaks mere äärde ulatuma mitmekesisena, aga linnahalli eeldused aktiivse linna loomiseks on piiratud. Linnahalli kehandist on võimalik tänavaga läbi tulla, kuid see piirkond peaks olema linnale ja merele rohkem avatud. Linnahalli fassaadi avamist tuleks täiendavalt analüüsida, praegu on arvatud, et see ei sobi hoone arhitektuurikeelega. Mereala visioonis välja pakutud uus linnahall suhestuks tänavaruumiga ja oleks avatud.

Kõige olulisem on, et linnahalli ümbruses säilitatakse avalik ruum nii hoonete, parkide kui ka muu väliruumina. Linnahalli madal ja maadligi arhitektuur nõuab enda ümber avarust, et hoone monumentaalsus esile tuleks. Lageduse säilimine tähendab, et säilib ka hingitsev linnaelu. Maamärki on võimalik luua ka nii, et see avaldaks ümbritsevale positiivsemat mõju.

Ühiskonna kogukulu ja kultuur

Igasugune üle jõu elamine toimub tulevaste põlvede arvelt. Ükski linnahalli puudutav stsenaarium ei ole arutelu alt väljas. Oluline on siiski mõista, et kui eesmärk on linnahall rekonstrueerida, tuleb ausalt hinnata, millal see üldse võiks korda saada ning mille arvelt seda teha. Kas mälestise ümberehitamise, uuele funktsioonile ruumiliste piirangute seadmise või linnaruumi kvaliteedi arvelt?

Linnahalli rekonstrueerimiseks tuleb vaadata kultuurivaldkonna rahastamist tervikuna. Arvestada tuleb rekonstrueerimist või ehitamist ootavate avalike hoonete pika järjekorraga, riigi rahanduse seisu ning tõsiasjaga, et Eesti riiki suunatud Euroopa toetuste hulk väheneb lähikümnendeil tunduvalt, kuid kohustused suurenevad. Millegipärast ei ole linnahall prioriteet ka riiklikult tähtsate kultuuriobjektide hulgas.

Eesti omariiklust edasi kandvad valdkonnad, nagu haridus ja kultuur, pole enam jätkusuutlikud, ees seisab renoveerimismaraton. Sisuliselt tuleb kogu riik ümber seadistada uutele oludele vastavaks. Ühiskonna kulude kaalumise küsimus on valulik, kuid see on ruumiloome paratamatu osa.

Kui linnahalli põhilisele väärtusele – saalile – kasutust ei leita, siis kas hoone ümberehitamine või investeeringud sellesse on üldse mõttekad? Sellise mastaapse hoone, sealhulgas saali puhul pole piisavat hulka kasutajaid ei praegu ega tulevikus. Hoone säilib aga kõige paremini aktiivse kasutamise korral. Seniste koostööprojektide põhjal Eesti kultuuriorganisatsioonidega peame tõdema, et linnahalli saal ei sobi akustiliselt ERSO-le, see ei vasta ka ooperiteatri tehnilistele nõudmistele. Linnahalli saal ei passi hästi konverentsikeskuseks ega levimuusika kontserdikohaks. Linnavalitsus on viimased 20 aastat korduvalt püüdnud investorit leida – tulutult. Tõsiste huviliste leidmine oleks esimene samm positiivse tuleviku suunas.

Linnahalli taastamine on väga kallis. Nii terviklikult rekonstrueerituna kui ka näiteks konserveeritult on selle ülalpidamine samuti väga kulukas. Tuleb endale tunnistada, et selleks ei ole ei linna- ega riigieelarves raha. Praegu on näha, et puuduvad vahendid rahvusraamatukogu rekonstrueerimise lõpuleviimiseks, järge ootavad Tartu südalinna kultuurikeskus, Kunstihoone, Eesti kaasaegse kunsti muuseumi ruumid, muuseumide ühishoidla, Estonia ja ERSO ruumikitsikuse lahendamine. Millest tuleks ühiskonnal nende kultuuriobjektide nimel loobuda? Kultuurivaldkonna tervikvaadet puudutavad arutelud on pidamata. On oht, et hoonete pelk säilitamine avaliku raha eest võib võtta kultuurilt rohkem, kui sellele anda – ja seda püsivalt. Linnahalli tuleviku kaalumine eeldab paljude aspektide kõrvutamist, ühiskondlikku kokkulepet ning kompromisse.

Kas teha ooperiteater?

Omajagu on ka pakutud, et rahvusooper Estonia võiks saada linnahalli jäähalli uued ruumid. Lõppeval aastal käis koos Estonia ja Tallinna linna töögrupp. Aruteludes ilmnes, et teatri kollektiiv ei soovi lahkuda hoonest, millel on nende identiteedis oluline koht. Asukohavalik ei ole teoreetiline linnaehituslik küsimus, vaid ka osa organisatsiooni enesemääratlemise õigusest.

Rahvusooperi praeguses hoones on edendatud eesti kultuuri- ja seltsielu, seda järjepidevust soovitakse edasi kanda. Eesti-sugune butiikriik ei vaja kindlasti kahte ooperiteatri kollektiivi. Niisiis, kui räägitakse rahvusooperile paremate võimaluste andmisest ning uue suure saali rajamine Uue turu platsile Tammsaare parki pole linnaehituslikult sobilik, võiks mõelda ühe ristkasutuses nn satelliitsaali loomise peale teises kohas, kus pakkuda nüüdisaegsemaid etenduskunsti formaate. Estonia peadirektor Ott Maaten on kinnitanud, et see ei saa praegu olla rahvusooperi prioriteet, juba ka seetõttu, et vahendid selleks puuduvad.

Isegi kui uue ooperiteatri küsimus oleks jätkuvalt päevakorral, ei lahenda ooperiteatri pressimine jäähalli mahtu linnahalli tuumikprobleemi, milleks on linnahalli suure saali ja seda toetavate ruumide kasutusele võtmine. Suur saal ooperiteatri vajadustele ei vasta.

Nõukogude arhitektuuripärand Tallinnas

Mõistame väga hästi, et linnahall kui kunstiteos on unikaalne. Liberaalses turumajanduses ei ole arhitektuuri loomiseks kunagi sellist vabadust pakkuvaid tingimusi, nagu see oli linnahalli puhul Nõukogude ajal. Hoone on mälestus ajast, mil ruumi võis sekkuda modernistlikult julgelt, ehitusraha tuli Moskvast ning ülalpidamiskulud polnud tähtsad. Linnahall ehitati riigikorra ajal, mis valitses praegusest Eestist mitme suurusjärgu võrra mastaapsemal territooriumil.

Paraku ei anna need teadmised vastust küsimusele, kuidas pidada üleval objekte, mis on ehitatud teise süsteemi ja teise ajastu tingimustes. Unikaalse hetke tabamine, teose loomine olukorras, kus selget lähteülesannet ja kontrolli ruumikasutuse otstarbekuse üle ei olnudki, tegi küll võimalikuks linnahall luua, kuid on ühtlasi nüüdse probleemi tuum. Juba hoone projekteerimist saatsid kahtlused, et Tallinn on linnahalli jaoks liiga väike. Toona võrreldi hoone kubatuuri, linna suurust ja elanike arvu.

Tallinnal ei ole ka tulevikus ette näidata sellist kaalu ega suurejoonelisust nagu Brüsselil või Pariisil, sellest ei saa miljonilinna mitte ühegi prognoosi kohaselt, et linnahalli publikuga täita.

On ilmselge, et ruumiline mitmekihilisus on linnade, sh Tallinna suur väärtus, kuid ajaloolis-kultuurilise märgisüsteemi, nagu seda on linnahall, säilitamiseks tuleb ilmselt leida kontseptuaalsem tõlgendus ning olla valmis kõigi osalistega arutama, kuidas selleni jõuda. Linnahalli suurim väärtus – käidav, õhtupäikesele avatud katus – on ka mereala visioonis säilinud.

Kuidas edasi?

Arutelu on alanud. Seljataga on avatud kohtumine riigi muinsuskaitseametiga, samuti arhitektide liiduga. Saame kokku ka teiste erialaliitude ja ekspertidega. Valmistame ette näitust ja vestlusõhtute seeriat. Nendest ja paljudest muudest kõnelustest peab vormuma plaan edasiseks.

Igal juhul on aeg küps, et rääkida linnahallist ja ümbruskonna linnaruumist nii, et julgetaks rääkida. Arhitektuuri valdkonna kõrval tuleb igal juhul käsitleda ka laiemat ühiskondlikku mõõdet, sest iga oluline ruumiotsus mõjutab ka tulevasi põlvi. Kvaliteetne ruumiloome nõuab igal juhul laiemat kaalutlemist.

Tuleb mõista, et otsustamise edasilükkamine on suure mõjuga. Miks mitte usaldada praegusi ja tulevasi arhitekte, anda neile võimalus kavandada olevik ümber millekski, mis on nii kultuuri, linnaruumi kui ka arhitektuuri vaates majanduslikult otstarbekas ja tulevikku vaatav? Aeg on lasta sündida uutel eesti arhitektuuri tippteostel.

Kas anda linnahall vahekasutusse?

Kõrvaltvaatajale on Tallinn hõre ja tühi linn, kus näiliselt on arenguruumi palju. Kui äri- ja eluhooneid saab hõlpsasti rajada väljakujunenud linnakeskkonda tihendades, siis uutele avalikele hoonetele on südalinnas koha leidmine äärmiselt keeruline. Linnahall hõivab sama palju ruumi kui terve Rotermanni kvartal. Linnahalli asemele mahuks mitu otstarbekas suuruses avalikku hoonet, millele on tarvis lähitulevikus koht leida tulenevalt Tallinna elanikkonna kasvust ja linnaehituslikust arengust.

Ilmselgelt pole linnahalli probleemistik mustvalge. Linnahalli ei pea tingimata lammutama, aga argumente arvesse võttes võib seda kaaluda. Juhul kui avalikkus leiab, et linnahalli võib lammutada, saab mere äärde kavandada avalikud hooned ja ruumi, tekitada bastionivööndiga seotud park. Ühesõnaga luua mitmekesisus.

Kui otsustatakse linnahall säilitada, peab alles jääma selle põhiolemus ja ka tühjus hoone ümber. Siis on seal ilmselt maastik sakraal-monumentaalse objektiga, mis sarnaneb Maarjamäe memoriaali või Helsingi Suomenlinnaga – vaikne ja vähese kasutusega park, mis kihab elust harvadel hetkedel. Kui jääda rangelt linnahalli taastamise piiridesse, jääb realiseerumata muu Tallinna linnaehituslik potentsiaal. Kui soovime linnahalli taastada on ausam rääkida uuesti ehitamisest.

Kui jääme ootama – ei leia kokku­lepet – on jupikaupa võimalik kureerida hoone konserveerimist ja vahekasutust, teisenemist maastikuks või varemeliseks kunstiteoseks. Vahekasutus on vajalik, et mõtestada linnahall oote­perioodil, kuid ka see peab olema kestlik, mitte osutuma kulukamaks kui hoone kordategemine või lammutamine.

Linnaehituslike põhimõtete üle arutlemisel kerkib Tallinna tuleviku kohta kaks põhimõttelist küsimust. Kas soovime lähiaastakümnetel näha mere ääres elujõulist kesklinna? Või oleme hoopis valmis reserveerima selle ala tuleviku tarbeks, mistõttu säilib praegune olukord? Lagunev linnahall pidurdab piirkonna arengut: enne selle kordategemist või uuestisündi linnaehituslikku muutust hoone ümbruses oodata ei ole. Mingit laadi sekkumist on linnahalli puhul igal juhul vaja.

* Tallinna mereala visiooni autorid on linna ruumiloome kompetentsikeskuse arhitektid Kevin Villem, Paco Ulman, Ann Kristiin Entson, Jaak-Adam Looveer, Olari Kärmas, Ivo Arro, Siim Kuusik, Kaidi Põldoja ja Raido Roop.