Peeter Brambat, tulite äsja Pariisist, kus käisite võtmas oma dokumentaalfilmi VladimirGeorg Karassev-Orgusaarest. Mis on selle filmi pealkiri ja kuidas peategelast kujutatakse?
Esialgu võib rääkida ainult tööpealkirjast ja see on „Lindprii”. Ei tahaks end pealkirjaga siduda, kuna see võib tekitada programmilise tegevuse, mida peaks järgima hakkama, aga mõtlemise ja tegevuse suunaks on see „Lindprii” päris hea.
Küllap tuleb portreefilm, mille keskmes praegune juubilar? Kuidas tahate teda näidata, kujutada?
Üks on see, mida soovime, teine, mis lõpuks välja tuleb. Esialgu liigume selles suunas, et filmis oleks tegelasi rohkem. Ei kavanda klassikalist portreefilmi ainult ühest konkreetsest inimesest, vaid mu soov on teha portreed filmist ja filmidest, mida Vladimir on teinud. Tema loomingust. Kusjuures peategelane on loomulikult oma loominguga seotud. Püüame järgida kahte liini. Üks on kunstniku elu, tema pöördja keerdkäigud, ning teine liin on tema kuulus film „Lindpriid” ja selle filmi saatus. Aga ma ei saa keskenduda ainult ühele filmile, peame vaatama ikka loomingut tervikuna, milles üks teos tingis teise. Ja see areng on näha kõikides filmides, kus ta hakkab katsetama tol ajal uudsete vormivõtetega. Seejärel rakendab ta neid juba oma järgmises töös. Tal oli oma aja kohta nii uudne ja samas ka selge vormikeel, et sealt võib iga mõtlev inimene kujundeid leida.
Kuidas juubilar praegu Pariisis elab?
Üks asi on see, mida näeme, teine see, mida inimene tunneb. Mina ei suuda läbi elada tema üksildusi, seda aega, millal ta sinna jäi ja edasi elas. Tal olid omad soovid, püüdlused, eesmärgid. Tean kaude, et nendest eesmärkidest, mis ta endale seadis, väga paljud ei täitunud. Oli valikuid: kas pühendada end filmikunstile või oma perele, et pere NSV Liidust Pariisi järele tuua. See jälle vallandas muud protsessid. Ta pidi loobuma oma kunstist, tuli poliitilise suunitlusega ajakirjandusega avaldada survet Nõukogude saatkonnale, et saada kätte oma perekond. See on väga mitmekihiline lugu. Arvestades Vladimiri iga ja tervist on selge, et tal on probleeme üksinda liikumisega raamatukogude, -poodide ja kinode vahet, mis oli pikki aastaid tema pärusmaa. On vaja kõrvalist abi, tähelepanu ja hoolitsust jagub. Piiratud liikumine pärsib suhtlemist. Olen käinud Pariisis kaks korda ja vahepeal kohtusime Vladimiriga veel suvel meil Altjal. Kindlasti rõhutan, et iga korraga läks ta selg sirgemaks ja silmavaade selgemaks. Kodu olemasolu ja toetus on väga tähtis ja sama tähtis on see, et tema filmidega, tema loominguga keegi tegeleb, et ta on jälle filmi juures.
Millest maestro Karassev-Orgusaar räägib?
Inimene räägib ikka sellest, mida talt küsida. Esimene kord olin väga ettevaatlik, sest ega ma tundnud teda, ja nagu ikka alustad võõra inimese intervjueerimist kuidagi kompides. Nägin, kuidas esialgu veidi tõrjuv või ükskõikne suhtumine kogu aeg nagu sulas ja sulas ja lõpus, kui esimest korda lahkusime, ulatas ta naeratades juba käe, mis andis palju julgust, et minna edasi. Rääkisime põhiliselt tööst, filmist, „Lindpriidest”. Muidugi kasutan oma filmis niiöelda aktiivmäluna ka tollase filmi võttegrupi liikmeid, näiteks Rein Maran ja Enn Säde, kes ju aktiivses elus ja töös. „Lindpriid” on ka selles mõttes omapärane film, et Karasjov võttis omale tohutu riski alustada oma esimest pikka mängufilmi siis täiesti tundmatute noorte tegijatega. Palju lihtsam olnuks vanade proffidega minna ja asi ära teha, aga mulle tundub, et noore Karasjovi ego ja nägemus olid nii tugevad, et ta poleks suutnud murda vanu autoriteetseid näitlejaid. Ta pani kogu võttegrupi kuuletuma ainult oma eesmärgi nimel ja sai selle tööle. Seda on ta ise ka tunnistanud.
Millal „Lindprii” peaks valmis saama ja tuleb esilinastus?
Praegu räägime asjast, mida veel ei ole, sest film pole ametlikult käivitunud, kuigi oleme maestrot palju salvestanud. Et sellest film kujuneks, on vaja kinnitada tootmise eelarve koos võttegraafikuga. Tänu kultuurkapitalile, kelle toel sai teoks kaks reisi Pariisi, püüame täita Eesti filmiajaloo valgeid laike. Ja püüame seda teha õigel ajal, mitte tagantjärele.