Sel aastal kapituleerus valitsus varakult. Tavaliselt loksutatakse riigieelarvet kord raha leides ja siis jälle kaotades edasi-tagasi kuni sügiseni. Nüüd loobuti lisaraha otsingutest juba aprillis ja seda üsna nõrkade põhjendustega. Miks üldse aasta otsa jaurati maksutõusudest, kui parimad neist nüüd ikka ära jäävad, sest „ei ole poliitilist kokkulepet ja ajaliselt ei jõuaks“ ja „ei ole avalikkuse toetust“ ning isegi „ajakirjandus ei tee tuge“. Seda räägib seesama peaminister, kelle põhiline tööülesanne on valitsuse õigeaegne kokkuleppeni viimine ja kes suurema osa oma võimuperioodist on kulutanud selgitamisele, et valitsuse ülesanne ongi teha ebapopulaarseid otsuseid, sest need on ainsad head ja õiged otsused.

Nüüd ollakse ringiga tagasi kärbete ja kokkuhoiu juures. Mullu aeti latt algkõrgusel 50 miljonit eurot maha, nüüd aga on kavas hüpata üle 900 miljoni suurusest tõkkest nimetusega „katuskärbe“. Sügisel päädib see katse tõenäoliselt taas raamatupidamisliku trikitamise, uute laenude, Euroopa Komisjoni menetluse ja hoiatuse ning räsitud ühiskonna vaimse tervise näitajate halvenemisega. Niikuinii on tegu ebaõnnestunud sõnavalikuga, sest kärpejutt paneb kahtlustama, et valitsus käsitleb ühiskonda ja avalikke teenuseid nagu viirpuuhekki või habet, millele regulaarne pügamine ainult ilu ja lopsakust juurde annab. Ei anna.

Ainumõeldava ja moraalselt õige lahenduse osas ollakse aga pime ja seda seni, kuni püsib vankumatult paigas primitiivparempoolse majandusliku ideoloogia reaganoomikast pärit nurgakivi, mida kirjeldatakse kahe kujundiga. Esiteks, et tõusulaine tõstvat kõiki paate, ja teiseks, et rikkus voolab ülalt alla (trickle down) nagu šampanja klaasipüramiidis ja kui piisavalt valada, on lõpuks kõik klaasid täis. Rikkad tarbivad aina enam ja sealt pudeneb igaühele piisavalt, et üle vaesuspiiri ronida. Neis kujutelmades ei ole vastust küsimusele, mida teha siis, kui mõõnab või šampanja otsa saab, või kuidas kehva olukorda ennetada.

Tõusulaine kujundi tõi poliitikasse USA president J. F. Kennedy, aga tema õigustas sellega suuri föderaalinvesteeringuid vaesemate osariikide avalikku sektorisse. Need pidid kokkuvõttes majanduslikult kasulikud olema ka jõukamatele naaberosariikidele. President Reagani neoliberaalse majanduspoliitika kujundajad pöörasid selle aga tagurpidi ning leidsid eelarvevahendite abil ühiskonna jõukuse kasvatamise ja ebavõrdsuse vähendamise asemel, et õnn tuleb ohjeldamatu majanduskasvu kujul õuele siis, kui lõputult kahandada rikaste ja ülirikaste maksukoormust. Ei tulnud ega saanudki tulla.

Rahvusvahelise Valuutafondi aruandes tõdeti juba 2015. aastal: „Kui ülemise 20 protsendi (rikaste) sissetulekute osakaal suureneb, siis SKT kasv keskpikas perspektiivis tegelikult väheneb, mis viitab sellele, et hüved alla ei valgu. Seevastu alumise 20 protsendi (vaesed) sissetulekute osakaalu suurenemine on seotud suurema SKT kasvuga. Vaesed ja keskklass on majanduskasvu seisukohalt kõige olulisemad mitmete omavahel seotud majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste kanalite kaudu.“ Siin on vihje kasvu allika asukoha kohta ka Eesti majanduse kümnendiga kahekordistada lubanud majandusministrile.

Iga aasta jaanuaris, kui sadade eralennukite tiivul lendavad maailma ülirikkad ja -võimsad Davosi majandusfoorumile, jättes tekkinud keskkonnakahju kanda neile kaheksale miljardile Maa elanikule, kes kutset ei saanud, avaldab Briti heategevusühing Oxfam maailma ebavõrdsuse aruande. Tänavu tõdetakse seal, et nelja aastaga on maailma ülirikaste esiviisik oma varanduse kahekordistanud, samal ajal kui viis miljardit inimest on jäänud vaesemaks. Inimkonna rikkaima protsendi süsinikujälg on sama suur kui vaesemal kahel kolmandikul. Forbesi edetabelid kinnitavad, et ajutistele langustele vaatamata püsib ülirikaste varanduse kasv kiirel tõusukursil ka globaalsele majandusele kehvadel aastatel.

Maailm peegeldub kenasti ka Eesti majanduse veetilgas. Äripäeva edetabelid näitasid mullu, et Eesti rikaste esisaja vara väärtus kasvas aastaga 17% ja esimesel viiesajal 14% (viimaste vara koguväärtus oli siis 27,6 miljardit eurot ja kui ainult nende vara väärtuse kasvuosa maksustada 30% määraga, oleks riigieelarve tasakaalus). Kuna Eesti majandus kahanes, pidi minema paljudel kokku vähemasti samavõrra halvasti kui rikkaimatel hästi. Varakate hulgas on kindlasti palju neid, kes oma õnne äriliselt vähem suutlikega jagasid, toetasid ja aitasid, paikasid avaliku võimu puudujääke. Aga küllap on ka neid, kelle vara lihtsalt kuhjus ega voolanud vaeste suunas. Igaühe omakasupüüdlikkusele jätan hinnangu andmata, kuid ei saa tõdemuse vastu, et raha ja võim voolavad alati samas suunas ja demokraatia arengule ei pruugi tervislik olla ei see, kui kokku korjamata maksuraha eest asutatakse mõni erakõrgkool või ideoloogiatöö sihtasutus, ega seegi, kui erakondadelt varjamatult poliitikat ostetakse. Need kõik on juhuslikesse kohtadesse kukkuvad maasikad riknenud, söögikõlbmatul koogil.

Juba Platon sedastas, et sidusa ühiskonna ehitamine on võimatu, kui rikkaimate ja vaeseimate sissetuleku erinevus on rohkem kui neljakordne. Seni on ülemõõduline kihistumine maailma ajaloos erandita lahenenud ainult välgulöögi, vägivaldse ümberjagamisega. Seega oleks loogiline eeldada, et just rikkaimad ise on enim huvitatud varandusliku kihistumise kasvu peatamisest ja vähendamisest. Aga ei, viimane poolsajand kinnitab, et vara kokkukuhjamine on sõltuvushaigus, millest suudavad välja rabeleda vaid üksikud miljonärid-miljardärid. Järelikult vajavad rikkad ühiskonna abi ja ainsaks rohuks on nende vara korralik, õiglane, saadud hüvede ja eelistega kooskõlaline maksustamine.

See pole ainult ühiskonna tervise, vaid eeskätt moraali küsimus, nagu oma raamatu mahus tõestuskäigus „Limitarism. Ülirikkuse kahjulikkuse põhjendus“¹ elegantselt ja üksikasjalikult on näidanud Utrechti ülikooli institutsionaalse eetika professor Ingrid Robeyns (raamat väärib kindlasti põhjalikumat tutvustamist, kuid ruumipuudusel piirdun siin paari osutusega). Robeynsi arvustajad korjasid pealkirjadesse loomulikult konkreetseima ja sensatsioonilisima väite, et kellelgi siin ilmas ei tohiks olla vara rohkem kui 10 miljoni (vahet pole, kas dollari, euro või naela) väärtuses. Lihtne on selle lause pealt endale kommunisti silt kaela saada, kuid Robeyns on terve peatüki ulatuses ette ära põhjendanud, miks ta seda sugugi ei ole.

Jutu tuum on aga see, et vildakas on kogu mõtteviis, mille kohaselt iga majanduslik tulu (turul) on isiklik ja puutumatu, kulu aga kogu ühiskonna koorem. Turg, vara ja eraomand on riikluse olemasolust tulenevad nähtused ja samasse patta kuuluvad ka maksud. Need on riigi (ühiskondlik leping) ja selle õigussüsteemiga loodud konstruktsioonid, mida riigita olemas ei oleks. Mida rohkem neid omad ja kasutad, seda rohkem peaksid ka maksma, mitte vähem. Loomulik ja lihtne järeldus on, et varamaksudeta, sh vara põlvest põlve üleandmisel, ei maksa piisavalt need, kes õiguskorrast ja avalike teenuste olemasolust kõige rohkem võidavad, ja teisalt ei ole liigrikkust maksudega ohjeldamata võimalik saavutada pikaajalist stabiilset majanduskasvu.

Kordan seda lihtsamalt: enne sõnumitooja surnukspildumist püüdku igaüks vastata küsimusele, miks on nii, et kui me toimetulevas ühiskonnas peame endastmõistetavaks, et teatud piirist (vaesuspiir) allpool ei ole inimestel võimalik väärikat ega kõlbeliselt täisväärtuslikku elu elada (kaaskodanikega võrdsena), siis miks arvame, et see skaala teises otsas, kus valitseb liigrikkus, võimalik peaks olema. Kui ühe häda kaotamisega saab kaotada ka teise, siis miks me seda ei tee?

* Ingrid Robeyns, Limitarianism: The Case Against Extreme Wealth. Allen Lane, 2023.