Dokumentaalfilm „Põrgu katlakütja“ (Rühm Pluss Null, Eesti 2023, 77 min), režissöör Kullar Viimne, operaator Kullar Viimne, helilooja Janek Murd, produtsent Erik Norkroos.
Väidetavalt pidavat iga inimese elust saama kirjutada ühe raamatu. See lause tuli mulle meelde, kui sattusin eneselegi ootamatult kinno minnes vaatama filmi, teadmata täpsemalt, millest film räägib või kes on peategelane. No mida siis täna vaatame? Seaküla Simsonit? Issand halasta, kas temast pole siis juba filme tehtud ja artikleid vihutud, oli allakirjutanu esmareaktsioon. Teisalt, kui juba kodust välja tuldud sai, eks istume kinosaalis lõpuni ära. Ning hea, et istusime, sest esiteks, kuigi filmis portreteeritava elukogemus jääb ikka samaks, mis eelmistes filmides, muutub inimene ise ajas piisavalt, ning teiseks muutub ka maailm tema ümber. Pealekauba, mu mälu pettis mind, nii palju Simsonist ikkagi filme tehtud pole, kui mulle tundus. Samas on neid piisavalt, et nende põhjal mingeid üldistusi teha, rääkimata sellest, et see, mis enda meelest tundub laiale maailmale juba teada-tuntud faktidena, osutub lähemal sisekaemusel tegelikult siiski kõigest isiklikuks ajaloomäluks.
Seaküla Simsonit, kodanikunimega Aivar Simsonit, teab laiem publik vist peamiselt tema skulptuuride kaudu ning ainult kraadi võrra kitsam seltskond ka Nõukogude armee kooseisus Afganistanis teenimise fakti järgi. Viimasest tõsiasjast räägivad nii Peeter Brambati 1995. aasta saade „Simson Seakülast“ kui ka eriti just Ivar Heinmaa 2005. aasta dokfilm „Afganistani armid“. Kui panna nende kahe kõrvale Kullar Viimse ja Erik Norkroosi „Põrgu katlakütja“, hakkavad paratamatult tekkima mingid seosed-mõtted. 1995. aasta Simson iseloomustab oma sõjaväekogemust kui toredat suurt seiklust, kuid kümme aastat hiljem vaatab ta sellele ajale märksa kainemalt otsa. 2005. aasta filmi Simson räägib vähe, kuid see-eest tegeleb pühendunult kunsti ja miiltaarmängudega ning joob vahelduva eduga nõnda märkimisväärselt, et vaataja mõtted lähevad paratamatult jälle tollele Afganistani kogemusele, mis tundub ilmselt siiski olevat jätnud süngema jälje, kui võis tunduda Brambati kunagisest saatest.
Viimse ja Norkroosi dokumentaalfilm on teretulnud teistmoodi tuul meie dokimaastikul, pakkudes nii sisulist kui ka esteetilist elamust. Viimase all pean silmas filmi nii üldist stilistikat kui ka Simsoni enda skulptuure, sest dokumentaal räägib ju ikkagi kunstnikust. Õieti on see viimane eriti väärt aspekt, sest kuigi meil on tunne, et tänapäeval inimesed muud ei teegi, kui jäädvustavad ennast ja üksteist, siis midagi sisuliselt struktureeritult filmitut on tegelikult üsnagi raske leida. Taevale tänu, et ERRi videoarhiivist võib avastada mingeid vanu saateid, nagu eelmainitud Peeter Brambati tehtu, ja on ebameeldiv mõelda, et tegelikult on taoline talletamise traditsioon paraku vist pöördumatult katkenud. Tõsi, sama võib öelda nii mõnegi kunstiharu enda kohta, profaanina tundub mulle, et ka skulptuur ise liigitub sinna hulka, aga võin eksida. Või ongi probleem muu hulgas selles, et kui sa ei ole väga aktiivne kunstihuviline, ei jõua info sellest, mida tehakse, sinuni ning jääbki tühi tunne. Ei tea.
Aga kunst kunstiks, kuigi tegemist on portreteeritava olulise osisega. Palju rohkem kõnetavad keskmist vaatajat ilmselt Simsoni sisepained ning võitlus alkoholismiga. See on asi, millest ilmselt suuremas osas aru saadakse ja mis tõenäoliselt liiga suurele osale publikust on tuttav. Miks keegi joob, no kes seda teab. Öeldakse, et põhjuse leiab alati, ja ühe filmi najal ei saa filmiajakirjanik diagnoosida filmi peategelast, kuid tundub siiski, et sõjaga on siin palju pistmist. Säärane elukestev eneseravimine, kui lubate öelda. Teisest küljest on Simsonil piisavat samade hobidega sõpru nii militaarses kui ka alkohoolses sfääris ning kõik neist vist ei ole ikkagi sõjas käinud. Näeme ka protagonisti katset võidelda alkoholiga hüpnotisöör Albert Stepanjani abil. Loomupärane skepsis andis neid kaadreid vaadates alla ning mõtlesin, et kui see aitab, siis kes olen mina taolist meetodit kritiseerima. Ainus häda, et ega seegi lähenemine kaua ei aita ning Simson kõlistab varsti jälle pitsi, mille sees vahetevahel ka lilled argipäeva kaunistavad. Üldse on see tähelepanuväärne, kui vähe on riigis, kus juuakse südamest ja pühendumusega, tehtud filme alkoholismist. Tulevad meelde Edvard Oja „Autoportree emaga“ (2000), Andres Maimiku ja Kaidi Kaasiku „Kuku: mina jään ellu“ (2011) ja Sandra Jõgeva „Armastus …“ (2017). Kõik kolm vajutavad pedaali põhja, erinevalt „Põrgu katlakütjast“ (mille fookus ongi veidi teine) ja jäävad ka pisut irdseks meie dokimaastikul, kuigi materjali peaks ju jaguma. Aga noh, kes see ikka peeglisse vaadata tahab.
Kuid filmi juurde tagasi. Simson teeb kunsti, käib Stepanjani juures, mängib sõda, paneb tina, allub, mässab ja lepib naisega. Sõjaga seonduv on talle nagu meepott, millest eemal hoida pole mõtet, pigem viskub ta sellesse stiihiasse suure kirega. Simson suhtleb sõpradega ja käib nendest ühe matustel. Simson suhtleb tellijatega, pareerides osavalt ühe kergelt mureliku olemisega härra lauset „Ma nende vimkadega oleks veidi ettevaatlik …“. Ta liigub suure kirega üritustel ja ballidel, mida korraldavad organisatsioonid, nagu näiteks Euroopa rüütliordu Revali haru, paljastades oma kergelt brežnevliku sõltuvuse aumärkidest, neid nii välja jagades kui ka endale rinda kinnitades.
Väidetavalt alustas üks režissööridest Simsoniga suhtlemist 2018. aastal, mis paneb muidugi jälle mõtlema sellele, et hea on, kui režissööril jätkub aega oma subjekti jälgimiseks. Kahtlustan muidugi, et siinsel juhul tulid pausid filmimisse sisse ka muudel, ülemaailmsetel põhjustel, kuid dokumentaalfilmile kui säärasele tuleb pikk filmimisperiood reeglina kasuks – inimeste elus ikka juhtub midagi. Või siis laias maailmas, kuigi ükski terve mõistusega inimene ilmselt ei soovi, et sõja armidest jutustava filmi tegemise käigus kusagil (ja suhteliselt lähedal) reaalne sõda algaks. Aga ta algas, meenutades meile, et sõda on jälle ja alati aktuaalne teema.
Tugev peategelane, rahulik, et mitte öelda vahest lausa majesteetlik kaameratöö ning hüpnotiseeriv muusika teevad „Põrgu katlakütjast“ filmi, mida ma julgen soovitada. Aga et ma olen siiski kriitik, siis laske ma veidi kritiseerin ka. Järgnev ei puuduta ainult Simsoni filmi, vaid on omane paljudele eesti dokkidele.
Miks kuradi päralt te, kallid filmitegijad, suhtute nii suure ükskõiksuse, et mitte öelda lausa põlgusega intervjueeritavatele nimede ja nende positsioonide, ametikohtade või rollide lisamisse? Uskuge mind: meie siin tunneme jah kõik ära Leonhard Lapini, aga nooremad enam ei tunne, rääkimata märksa obskuursematest tegelastest. Filme tehakse loodetavasti pikema perspektiiviga kui mõni esilinastus ning võib minna tõesti nii, et kunagi mõni usin ajaloolane hakkab tuvastama nende inimeste nimesid, kes teil seal filmis osalevad, aga pigem siiski mitte. See võib tunduda väiklase näägutamisena või lihtsalt halva maitsena reostada täiuslikku kaadrit või meeleolu mingi labase tiitriga, aga sellegipoolest olen endiselt veendunud, et dokumentaalfilm mitte ainult ei võiks olla, vaid ka peaks olema informatiivne-kommunikatiivne linateos.
Aga see selleks. Kui film kusagil suurel linal jookseb, kasutage võimalust, minge vaadake seda üleelusuuruses. Aga kui ei jõua, siis kõlbab televiisor kah.