Eelmisel kuul veetsin nädala Euroopa lõunapiiril keset Vahemerd asuval Maltal. Seal saab nautida Eestis praegu veel puuduvat sooja kevadet, aga oma Muhumaast väiksema pindala ja Tallinna-suuruse rahvaarvuga on Malta ka kui üks suur militaararhitektuuri vabaõhumuuseum.1 Malta sõjaline ehituspärand tundub hilisematest betoonlisandustest hoolimata koosnevat peamiselt liivakivist, mis jätab kogu Malta kultuurile omapärase pitseri. Üks suur tutvumisobjekt oligi aastatel 2007–2013 kahe suurema saare Malta ja Gozo (Għawdex) pärandi- ja turismivaldkonna suurejooneline kindlusehitiste restaureerimis- ja taastamisprojekt, mille maksumusest 85% rahastati Euroopa regionaalarengu fondist. Ülejäänud raha tuli Malta riigieelarvest.2 Töös oli neli n-ö tähtobjekti: pealinn Valletta, naaberlinn Birgu (Città Vittoriosa), vana pealinn Mdina ning Gozo saare pealinna Victoria ajaloolised keskused. Selgelt on näha, et sedakorda on rohkelt läinud raha uusehitistesse, kuid uute osade paigutamisel ajaloolisesse keskkonda ollakse palju tasakaalukamad, kui see kipub viimasel ajal Eestis olema.
Enamasti jääb uue ehitiseosa lisamisega domineerima ikkagi vana kehand. Tundub, et Malta arhitektidel on rohkem pieteeditunnet ning mälestisel endast märgi mahajätmise mõttelaadi nagu Eestis (Haapsalu või Narva Hermanni linnus, aga ka värskelt Sirbis käsitletud Vastseliina linnus3), on siin vähem. Ja veel – selgelt oli näha, et üldiselt proovitakse tuua esile just omaaegset tervikarhitektuuri, mitte ainult füüsilist ehitist: vallikraave jäetaksegi vabaks, inimestele jalutamiseks ja vaadete nautimiseks, mitte ei üritata neid (aga vallikraavis ju vaba pinda on) täis ehitada. Viimasest küljest torkab Eestis valusalt silma näiteks Kalaranna fordi (Patarei vangla) praegu läbi surutav planeering, millega istutatakse ajalooline keskkond täis suuremahulisi uusehitisi. Ka kohalikel arendustel jäi silma, et olemasolevasse ajaloolisse kehandisse ei lisata uusarenduse korras hooneid, kusjuures isegi nii suure surve all olevas piirkonnas nagu Sliema (nt Cambridge’i patarei arendusala). Tõsi, eraprojektides on uus vanal tunduvalt rohkem seljas kui eelnimetatud n-ö europrojektides.
Teine suur tutvumisobjekt oli kindlusarhitektuuri vahenduskeskus Vallettas.4 Selle idee tekkis vajadusest vahendada nii maltalastele kui ka välismaalastele Malta militaararhitektuuri rohkust ja mitmekesisust, mis on Briti restaureerimisarhitekti professor Quentin Hughes’i sõnul (ta ise teenis Teise maailmasõja ajal Briti vägedes Maltal) „oma kontsentratsioonis ja majesteetlikkuses võrreldamatu“.5 Hughes ise oligi 1960. aastatel kindlusarhitektuuri muuseumi mõtte algataja ning pakkus asukohana välja San Luċjani fordi Malta saare kagurannikul. 2000. aastatel tuli selle mõttega uuesti avalikkuse ette sõja-ajaloolane ja õppejõud Stephen C. Spiteri, kuid asukoht oli nüüd valitud turismisõbralikult Valletta vanalinna vahetus läheduses.
Nüüdne keskus asub aga suures XVI sajandi lõpu kindluslaohoones, mis valiti suuresti oma mahukate siseruumide pärast (meenutab meie tarbekunsti- ja disainimuuseumi aita Tallinna vanalinnas), oluline oli ka asukoht Valletta keskuses. Külastaja pääseb otse Valletta bastionivööndile, sest aidahoone on Andrease bastioni osa. Laguneva utilitaarehitise korrastamine sai 2012. aastal Malta rahvusfondi (Din l-Art Ħelwa) hõbedase teenemedali.
Projektiga alustati 2008. aastal, üldjuht oli sama Spiteri ning projekteerija arhitekt George Pullicino. Ehitusega alustati kaks aastat hiljem ning keskus avati 16. II 2013. Algmaksumus oli 300 000 eurot, lõppmaksumuseks kujunes ligikaudu 1,7 miljonit. Ometi on tunne, et summast on midagi puudu – keskuse nii heatasemeline lahendus eeldaks palju suuremat rahakulu.
Värske ettevõtte nimi inglise keeles on Fortification Interpretation Centre ehk siis endapakutud tõlkevariandina kindlusarhitektuuri vahenduskeskus. Tegu on ühe uue liigiga n-ö tõejärgses maailmas, kus kallite muuseumite asemel pakutakse rahvale teadus-, külastus- ja vaatekeskusi ning ökonomuuseume. Kuna see maailm pole eesti keeles veel korrastunud, tuleb leppida tõlkevastega prantsuse, inglise, norra jt keeltest.
See keskus pole sõjamuuseum, siin ei koguta ega säilitata suurt midagi. Staatiliste vaatmikega tutvustatakse nii militaararhitektuuri üldse kui ka Malta kindlustisi pronksiaja kindlustatud asulakohast Borġ in-Naduris kuni Teise maailmasõja aegsete Briti varjendite ja kuulipildujakaponiirideni. Suuri makette on tähelepanuväärselt palju, vähem on moodsaid elektroonilisi lahendusi, kuid vaatmikes kasutatud infograafika maht ja tase avaldab muljet. Suuri artefakte nagu muuseumides on siin tõesti vähe, kuid need on hoolikalt ja mõjuvalt eksponeeritud.
Riiklikul ülalpidamisel ja külastajale tasuta ettevõtte eesmärk on keskenduda Malta unikaalse militaarpärandi arhitektuuri aspektidele, eelkõige iseloomulikele tarindus- ja kujundusvõtetele ning sõjaväeinseneride ja fortifikaatorite, aga ka Malta müürseppade jt käsitööliste osale nende püstitamisel. Alguses kavandati siia püsinäitused, esitlus- ja vaatesaal, erialaraamatukogu, haldus- ja teadustöötajate ruumid, maketitöökoda ning kirjanduse ja meenemüügi ala. Meeneid veel ei müüda, kuid mitu eri suuruse ja vaatesuunaga terrassi, laste kindlusarhitektuuriteemaline mängu- ja nuputamisala, ajutiste kunsti- jm näituste ruumid ning hea logistika lubab korraldada vägagi erinevaid üritusi.
Praegu tegutseb Maltal teinegi kindlusarhitektuuri muuseum saare kõige vanemas, 1610. aastast säilinud Wignacourt’i rannikuvalvelinnuses. Seda peab ülal Malta rahvusfond, paljuski toetub see vabatahtlike abile ega ole oma olemuselt ja võimalustelt võrreldavgi riiklikult rahastatava kindlusarhitektuuri vahenduskeskusega.
Kindlasti oleks ka Eestis sellist keskust vaja, sest ka meil on militaararhitektuuri pärandit palju, seda enamasti ei kasutata millekski ning see laguneb. Samuti on üksikobjekte, mis lausa ägavad turismikoormuse all, ning nende järgi kujundataksegi tihti arvamus terve valdkonna ulatuse, kasutamise ja sisu kohta. Valdkonnast ülevaadet aga pole. Vähemalt Tallinnas on üksikuid muuseumimõtteid mõlgutatud juba 1920. aastatest peale, kuigi mitte tänapäevase kindlusarhitektuuri muuseumi või vahenduskeskuse kujul. MTÜ Castellum pani näiteks 2003. aastal Tallinna linnale ette rajada Kiek in de Köki suurtükitorni linna militaararhitektuuri muuseum. Ettepanek pandi kalevi alla, kuid praegu jääks see torn Tallinna selle pärandiliigi kajastamisel juba väikeseks.
Aastaid on otsitud kasutust Skoone bastioni vägagi eripalgelistele ruumidele. Nende kasutuselevõtt vahenduskeskusena rahuldaks ruumivajaduse, ilma et oleks vaja teha mingeid lisaehitisi, mis rikuks bastioni ja vaateid vanalinnale ning pingestaks juba käimas projektiarutelu. Ka Uue tänava lõpu püssirohuait vanalinna teisel küljel oleks ju täiesti piisav esimene samm selle keskuse rajamisel. Muidugi on meil ka uhkemaid ehitisi, kuhu samuti saaks mahutada sellise keskuse, ning veel palju muudki peale selle. Kõige silmatorkavam (ja olemuselt ka kõige sobivam) on muidugi Kalaranna hüljatud fort (Patarei vangla), mille mahajäämus ja lagunemine hakkab kogu piirkonna üldise korrastumise taustal järjest enam silma torkama. Kalaranna fordi puhul tuleb muidugi esmalt vaadata riigi kui peremehe poole, sest unikaalse ehitise korrastamise asemel on seni tegeletud ainult selle mahamüümise ja fordi tegeliku väärtusega võrreldes kommirahalaadse tulu ootamisega. Võib-olla saatagi riigi kinnisvara üle otsustajad korraks Maltale, tutvuma avalikes huvides arendatavate militaarkompleksidega?
1 Alustuseks ehk inglise keeles, vt Fortifications of Malta. https://en.wikipedia.org/wiki/Fortifications_of_Malta
2 ERDF 039: Restoration and Rehabilitation of Historical Fortifications of Malta and Gozo. – https://investinginyourfuture.gov.mt/project/heritage-and-tourism/restoration-and-rehabilitation-of-historical-fortifications-of-malta-and-gozo-33947661
3 Nt Kaur Alttoa ja Margit Mutso vaidlus 21. IV 2017 Sirbis.
4 Keskuse koduleht inglise keeles: http://thefortressbuilders.weebly.com
5 ERDF Fortifications Restoration, Malta. – http://www.militaryarchitecture.com/index.php/News/erdf-fortifications-restoration-malta.html