Eesti ühiskond väärtustab vaba konkurentsi. Ja kui nii, siis tuleks seda vaadet kohaldada võimalikult mitte-valikuliselt. Teatud eluvaldkonnad oleme turu puudulikkuse või julgeolekukaalutluste tõttu väljapoole konkurentsi tõstnud, kuid ettevõtluses ja poliitikas peame seda endastmõistetavaks. Huvitaval kombel kiidame me ja peame tugevuseks poliitikas konkurentsi erakondade vahel, ent mitte ühe erakonna sees. Vähemasti ajakirjanduslikus tõlgenduses on „lõhe erakonnas” kui midagi negatiivset ja erakonda põhjaviivat käibel juba 15-16 aastat, 1994. aasta valitsuskriisist kõige hiljemalt.
Tänavu kevadel tuleks Eesti poliitilise maastiku asemel küll rääkida poliitilisest lavast, seda nõuab kindlasti vähemalt kolme tuntud lavastaja – Tiit Ojasoo, Indrek Saare ja Peeter Jalaka – vilgas lavategevus, ja kui lisada veel vanema põlve teatrimehe Jaak Alliku pisut varjatum panus, siis võib olukorda pidada lausa kogu maailmas unikaalseks. Sellist lavajõudude kontsentratsiooni tipp-poliitikas või siis selle piirialal mängimises ei oska küll kuskilt mujalt maalt nimetada.
Siiski ei maksa lavastajatel, lavakujundusel ja üldisel teatriatmosfääril end lasta ära petta. Kui NO sotsiaalteater kõrvale jätta, on ju erakondades tegu täiesti normaalse poliitilise protsessiga, kuni kõigi osaliste tegevus on seaduslik ja põhikirjaline. Alustagem küsimusest, kas võimuvõistlus erakonna sees on hea või halb. Pigem ikka hea. Võib juhtuda ka, et erakonnajuhile üldse valimisteks vastaskandidaati ei esitata, nagu läks viimati IRLis, kuid sellel erakonnal on ette näidata demokraatlik traditsioon vahetada esimees näiteks pärast valimiskaotust.
Keskerakond, vastupidi, ei pea vajalikuks esimeest iial vahetada, olgu valimistulemus milline tahes (hoolimata saadud häälte või mandaatide arvust võib koostöövõimetuse tõttu opositsiooni jäämise siiski mõnikord kaotuseks lugeda). Välja arvatud pärast kuulsat „lindiskandaali” 1995. aastal, mil erakonnas leidus veel lihtsameelseid, kes uskusidki senise esimehe avaldust poliitikast lahkumise kohta ja tahtsid ise tegutsema hakata (Andra Veidemann). Ajuti laseb Keskerakonna esimees endale nüüdki vastaskandidaadi üles seada. Tore mäng ette teada tulemustega.
Et erakonnajuhi vahetamine iseenesest ei ole erakonna eksistentsile saatusliku tähendusega, kinnitab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna lähiajalugu. 20 aasta jooksul on sotsidel olnud viis esimeest (Marju Lauristin, Andres Tarand, Toomas Hendrik Ilves, Ivari Padar ja Jüri Pihl), kellest ükski ei ole seda juhikohta hirmsasti ihaldanud ja nii on ka vahetused täiesti valutult läinud. Kuid nimekirja vaadates on selge, et erakond pole iial seisnud probleemi ees, et poleks kedagi väärilist, tuntut ja kogenut ametisse valida.
Olukord nagu öö ja päev, võrreldes hääbuva Rahvaliiduga, kus meest, kes Villu Reijani peost pillatud tuletungla üles tõstaks, ei leidunudki ja põlvepikku poisikesele jäi töö, millele allajäämine oli ette selge. Võib vaid oletada, miks erakonna vanema põlvkonna juhid oma loodud ülemaalise struktuuri elujõulisusse enam ei uskunud ja erakonna likvideerimise tülika töö lihtsameelsetele teha jätsid. Tõenäoline paistab, et KMÜ valimisliidu koosseisus aastatel 1995–1999 tegutsenud nn maapoliitikud mäletasid liiga hästi oma kunagise vägeva partneri Koonderakonna piinlikku lõppfaasi, mil erakonnal peale esimehekoha kõige edevamatele ning väikeste võlgade enam midagi pakkuda polnudki.
Näiliselt kõige sujuvamalt on läbi aastate oma sisemist võimu korraldanud Reformierakond, aga eks neil ole ka vähem pingeid olnud heade valimistulemuste ja võimaluste tõttu üleliigsed juhid ikka ülespoole edasi suunata. Kui mingist „lõhest” Reformierakonna ajaloos üldse rääkida, siis avalikus pildis on see võtnud mõne üksikisiku (näiteks Meelis Atoneni), mitte suurema grupi kuju. Parlamendierakondadest viimasena on oma eluloo lühiduse tõttu pääsenud sisemiste võimuküsimustega tegelema rohelised. Võimuvõistlus ise annab märku erakonna demokraatlikkusest, teistest erakondadest erinev mitme juhi (eestkõneleja) süsteem raskendab täpsemat kõrvutamist, kuid üldjoontes näivad ka roheliste siseintriigides kehtivat üldised seaduspärasused. Kogenud konkurendid teistest erakondadest ei ole rutanud roheliste siseelu kommenteerima, eks nad tea omast kogemusest, et osaliselt on seda sorti võistluse taga alati tähelepanuvajadust ja lavastust (soovi „pääseda pildile”), teiselt poolt aga tuntakse laval kõiki mängijaid piisavalt hästi selleks, et lõpptulemust ette aimata. Võitjaks sisetülides osutuvad ikka need, kelles rohkem poliitikuainest.
See viimane tähendab võimet saavutada kokkuleppeid, veenda poolehoidjaid, võita vahetuid väitlusi, sõnade ja tegude kooskõla, üldse tegude (poliitilises töös, mitte muudel elualadel) olemasolu. Ja muidugi pole vähetähtis ka potentsiaalne häältesaak. Ükski erakond ei saa olla nii loll, et ta potentsiaalseid häälemagneteid enda hulgast tõrjuks ja loodaks elus püsida ainult hallide aparatšikute intriigivõime najal. Roheliste talvise võimuvahetuse (kui jätta kõrvale toimunu seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse teema) puhul esitagem ikka neidsamu küsimusi, mida alati. Kas võimuvahetuse katseks oli avalikult usutavat põhjust? Ainsana võiks kõne alla tulla tulemus kohalikel valimistel. Kuid see ei erinenud suurt realistlikest ootustest. Postindustriaalse ühiskonna ideoloogia kandjatena ei saagi rohelised sobituda meie agraarühiskonnale omase omavalitsuste struktuuriga. Keskkonnateema kohalikul tasandil on pigem erakonnastumata roheliste ehk kodanikuaktivismi pärusmaa.
Niisiis, edu või ebaedu kohalikel valimistel ei tohtinuks võimuvahetust põhjustada. Euroopa parlamendi valimistel aga saavutati hoopis kaudne võit ja Eesti esindaja olemasolu EP rohelises fraktsioonis. Mida veel tahta? Pealegi, tõsine võimupüüdlus peaks suutma mõne sammukese ette mõelda, sest võimulesaamine on hoopis lihtsam kui võimulpüsimine, nagu teada. Ettenägelikkust aga ei paistnud kuskilt, sest sisuliselt kujunes katse oma esindajaid riigikogus erakondliku võimu juurest kõrvaldada mitte ainult oma riigikogu fraktsiooni umbusaldamiseks, vaid ka oma valija umbusaldamiseks. Miks? Sest unustati, et riigikokku ei valinud rohelisi saadikuid mitte erakond, vaid ikka valijad. Küll valijad järgmisel kevadel märku annavad, kui rahul või rahuolematud on nad roheliste tööga riigikogus. Vastavalt sellele saab siis ka juhtkonda vahetada või see alles jätta. Seni aga tasuks igal võimuambitsioonikal uurida, millised erakondlike teiste ja kolmandate ešelonide käitumisstrateegiad on ajaloos osutunud edukaks ja millised mitte.