Esimesed tööaastad viisid ta keset otsinguvaimus pulbitsevat Tartu teatrielu, mängima Evald Hermaküla (P.-E. Rummo “Tuhkatriinumäng”) ja Jaan Toominga (“Väike Eyolf”) lavastustesse. 1970ndate teisel poolel jätkus püsivam koostöö Jaan Toomingaga, kes kujuneski mitmeks aastakümneks näitlejatari “oma” lavastajaks. Eelkõige tuleb nimetada osatäitmisi järgmistes eesti teatrilukku jäänud Toominga lavastustes: Lisette “Põrgupõhja uues Vanapaganas”, Krystyna “Poloneesis 1945” ja Leena “Kauka jumalas”. Teine oluline tsükkel koostöös Toomingaga algas 1990. aastal, kui vastavatud Vanemuise väikeses majas sünnivad taas mitmed meeldejäävad rollid: Gina “Metspardis”, Patricia “Proovis”, Sally lavastuses “Ma olen siin varem olnud”, Kuninganna “Jumalate naerus”, Ella Rentheim “John Gabriel Borkmanis”. Ehkki Liis Benderi lavaelus leidus ka grotesksemaid-jõulisemaid toone (Šarlotta Mati Undi “Kirsiaias”), kujunesid tema rollide reas valdavaks lüüriliselt haprad, poeetilised natuurid, kel tihtipeale raske painutada ennast asise maailma seaduste järgi.

Lisaks rollidele Toominga lavastustes jõudis Liis Bender mängida ka Kaarel Irdi, Kaarin Raidi, Aivar Tommingase, Mati Undi, Ain Mäeotsa lavastustes. Tema viimaseks osatäitmiseks jäi Taarka ema roll Vanemuise tänavuses suveprojektis, Kauksi Ülle “Taarkas” Ain Mäeotsa lavastuses.

Olulise osa näitlejanna loomingust hõlmasid ka rohked luuleesitused, millest vormus mitu terviklikku luuleõhtut. Alati oodatud luulelugeja oli ta kodukohas Alatskivi mail, erilise soojusega vahendas koduses kodavere murrakus luulesõnumit.

Jääme oma alati heatahtlikku kolleegi mäletama.

Teater Vanemuine

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit

Liis Bender on maetud Tartu Raadi kalmistule.