Peamiselt Tallinnas ja Londonis vägivallaga seotud kohtades ülesvõetud videokaadrid püüavad konstrueerida hirmu ruumi kujutist ja testida kohtade halvaendelisust ning nende võimet äratada kriminaalseid fantaasiaid. Töödesse on põimitud filmide “Peeping Tom” ja “Blow Up” võttekohad Belgravias ja Maryoni pargis Londonis. Kas on olemas kriminaalne fotogeenilisus, kas kunagi toimepandud kuritegu või vägivald jääb pidama koha mälusse, arvestades, et koht kestab kauem kui inimesed?
Teame, et hirm on ruumiline, sotsiaalselt konstrueeritud ja soopõhine – naiste ja meeste hirmul on erineva suurusega silmad. Naistesse on istutatud maast-madalast ettevaatlikkust ja ”tervet mõistust” hoidumaks ohtlikest paikadest linnaruumis, mille eiramisel võiksid olla fataalsed tagajärjed. Soome uurija Hille Koskela on väitnud, et “kuriteohirm moonutab pidevalt naiste ruumilist reaalsust”. Ometi kõneleb statistika, et tänaval rünnatakse enam mehi ja kodus naisi.

Galeriis püütakse tekitada lavaline tupikefekt, et vaatajal oleks võimalus siseneda stseeni, seista kujuteldaval tänaval või pargis ja päästa valla oma fantaasiad.

Näituse ajal toimub Linnagaleriis debatt hirmu ruumilisuse ja soopõhisuse teemal eesmärgiga leida  (visuaalseid) praktikaid, mille kaudu teadvustada teisi võimalikke positsioone linnaruumis kui ohvri ja marginaali oma. Toimumise aeg 2. mai kell 18.00