Roland Barthes kirjutas tüdinult oma 1974. aastal ajakirja Tel quel grupi koosseisus ettevõetud Hiina reisi märkmetes, et Hiina on seksuaalne kõrb (un désert sexuel), millest ei sünni ihasid, kogu reisi kestel ei näinud ta ühtki alasti hiinlase keha. Ja Barthes’i ängistus kasvas: “Kuhu on nad pannud oma seksuaalsuse?” Ta küsis: “Kes on see noormees minu kõrval? Mida ta teeb? Milline on tema tuba? Mida ta mõtleb? Milline on tema seksuaalelu?” Barthes’ile jäi mulje, et Hiinas ei saada kehast enam aru: keha vastustab tähendusi, teda ei saa lugeda ei erootilises ega dramaatilises võtmes. Kultuurirevolutsiooni-aegne ühetaoline riietus, igapäevased žestid ja tihedad rahvahulgad olid hävitanud keha. Tänapäeva Hiinas on ihad rohkem valla lastud, kuigi valitsus katsub rahva hingelist saastumist tulemüüridega kaitsta. Siiani pole meedias paljast hiina mehest palju kujutisi, ja kujund on veel suhteliselt “rikkumata” – seega eksisteerib võimalus uuteks tähendusteks.
Liina Siib
Kui väga tahta, võib Liina Siibi näitust “Mees tagaistmel” käsitleda tema kevadise Hobusepea näituse “Naine võtab vähe ruumi” mõttelise jätkuna. Kuid opositsiooniline vastandpaar Lääne Naine – Ida Mees töötab antud juhul hästi üksnes osaliselt. Kui lääne naist kiputakse liigagi sageli alasti võtma, on alasti ida mees ikka veel midagi enneolematut. (Mehe) Keha kaudu avatakse näitusel siiski palju laiemat küsimuste ringi. Nagu ütleb kunstnik ise “tegeleb näitus teatud kujutiste representatsiooni võimalikkuse ja võimatusega, uurides nende kultuurilisi tähendusi eri keskkondades ja testides tolerantsi”. Nii ongi Siibi näituse keskseteks teosteks kolm videot, mis kujutavad kolme alasti meest harjutamas erinevaid idamaade võitlus- ja meditatsioonitehnikaid: kung fu’d, tai-chi’d ja falun dafat.
Kui katsuda nimetada märksõnu, mis Siibi näitust iseloomustavad, siis võiks lisada juba mainitud Kehale veel sellised mõisted nagu Vägivald ja Sõna. Just nendele kolmele märksõnale ja nende omavahelistele seostele keskendub tema seitsmest videost koosnev installatiivne koguteos “Mees tagaistmel”. Kuigi näituse materjal on filmitud peamiselt Taiwanil, on fookuses Hiina kultuur ning Hiina ja Tiibeti valusad suhted, mida käsitletakse läbi eelnimetatud kolme märksõna kultuuriliste müütide ja väärtushinnangutega seoses ning ajalooliste protsesside tagajärgedena.
Video “Hiina Kesktelevisioon Lhasas” näitab Hiina RV ametlikus ingliskeelses telekanalis edastatud kaadreid Tiibeti protestiaktsioonidest 2008. a märtsis. “Keelatud sõnad” on Taipeis toimunud performance’i dokumentatsioon. Tegevuse käigus põletati pabereid hiina interneti otsingumootoris keelatud sõnadega nagu nt “vabadus” ja “diktatuur”, saades inspiratsiooni taoistlikust palverituaalist, kus surnute auks põletatakse “paberraha”. Nii vastandatakse lobedat ja sõnaosavat telepropagandat, mille dramaturgia on üks ühele kopeeritud CNN-ilt keelatud sõnade sümboolse puhastusriitusega Taipeis.
Näituse seob üheks tervikuks selle helitaust, milleks on Märt-Matis Lille “Kolm joogilaulu” (2008) ja mis on kirjutatud hiina Tangi ajastu luuletaja Li Bo tekstidele.
