Oma filmimuuseumi „rakuke” on nüüd juba teist aastat olemas ka Eesti Ajaloomuuseumi kehandis, Maarjamäel. Seal on tehtud mõned kenad üritused, näidatud paari väiksemat väljapanekut ning hoitud tükk aega ülal üht suuremat ekspositsiooni, Eesti Reklaamfilmi tutvustavat nimelt. Filmimuuseumidel on oma elu- ja ajalugu, erinevad profiilid ja arengukavad, ei ole siin ruumi neid pikemalt tutvustada, pealegi on igal korralikul filmimuuseumil oma koduleht ja tegevust tutvustavad raamatud. Siiski paar juhtumit.
Berliin sai oma uhke ja elegantse filmimuuseumi vähem kui kümme aasta eest, siis, kui sõjajärgne eikellegimaa kunagise Potsdami väljaku kandis täideti moodsate kõrghoonetega ja linn hakkas saama uut nägu. Pariisi kuulus Henri Langlois’ filmimuuseum Chaillot’ palees asunud Prantsuse filmoteegi ruumes suleti pärast katastroofilist tulekahju 1997. aastal. Kinematograafia sünnilinn oli ilma filmimuuseumita kuni 2005. aastani, kui avati Prantsuse filmoteegi vastne ja moodne hoone rue de Bercyl.
London ikka ilma MOMIta
Kummaline, aga Los Angeleses suurt, ülevaatlikku filmimuuseumi ei olevatki. Londonis ka ei ole. Thamesi lõunakaldal Waterloo silla all, National Film Theatre – ütleme, Rahvusliku Kinoteatri kõrval 1988. aastal avatud MOMI (Museum of Moving Image – Liikuva Pildi Muuseum), suleti vaatamata asjaolule, et see kujutas endast ehtsat publikumagnetit, esimestel tegutsemisaastatel oli külastajaid pool miljonit igal hooajal. Puhtalt erafinantseeringutega rajatud muuseumi nagu ka Rahvuslikku Kinoteatrit ja kõike selle juurde kuuluvat haldas Briti Filmiinstituut. MOMI sulgemise põhjus 1999. aastal ei olnud vähenev publikuhuvi, vaid esialgu atraktiivne plaan avada see peatselt rekonstrueeritavas Jubilee pargis sealsamas lõunakaldal, hiiglasliku vaateratta Londoni Silm ligiduses. Esialgse plaani järgi pidi ülimodernne audiovisuaalkultuurikeskus olema valmis hiljemalt aastal 2007. Mida aga ei ole, on MOMI , pole vana, pole uut. Henri Langlois’ muuseumi ekspositsioon (Pariisi uue filmimuuseumi väljapanekuid pole seni õnnestunud külastada) oli traditsiooniline rännak läbi kinosajandi, eellugudest alates kümnendist kümnendini, hoolsamatel peatustel sõlmkohtades nagu saksa ekspressionism või nouvelle vague.
Seevastu Londoni MOMI tõmbas filmiajaloo kurvi hooga lähipäevadesse, televisiooni ja arvutimängude maailma. Alustati laterna magica ja tema auväärsete sugulastega ning esimeste Briti filmikatsetajatega (enne vennakseid Lumiére’e, aga lõpetati interaktiivsete televisioonimängudega, mis võimaldasid lastel lugeda uudiseid või ilmateadet Big Beni taustal ja siis tehtut üle vaadata, näha end Supermanina Londoni kohal kihutamas (trikkvõte green screen’i taustal) jpm. Niisugune lahendus tegi MOMI st populaarse perekondliku meelelahutuskoha, samuti atraktiivse ajaloomatka koolilastele.
Meediamuuseum Bradfordis
Kesk-Inglismaa filmisõbrad ei ole päris rahul sõna „meedia” kasutamisega oma muuseumi nimetamisel. See viitavat justkui ajakirjandusele. Filmieestlasena tajun sama ohtu, aga olgu peale. Detsembris 2006 muudeti National Museum of Photography, Film and Television (Rahvuslik Fotograafia-, Filmi- ja Televisioonimuuseum) lühemaks, lihtsamaks, löövamaks, moodsakõlalisemaks. National Media Museum (Rahvuslik Meediamuuseum). Muuseumi logol on küll kõik vana nimetuse sõnad ka lugeda, lisaks veel „Radio” ja „Web”, mis osutavad muuseumi arengukavale, just Internetile on pühendatud üks tulevasi püsiekspositsioone. Bradford on kaugel, Leedsist veel kaugemal. Kuigi meediamuuseumi ekspositsiooni külastamine on kõigile tasuta, vaevalt et filmieestlasi sinnakanti eriti tihti satub. Märtsikuus toimuval Bradfordi rahvusvahelisel filmifestivalil (tänavu juba viieteistkümnes) on küll näidatud eesti filme, aga viimati käis seal „Nimesid marmortahvlil” esitlemas hoopis Soome produtsent.
Filmifestivali peetakse samas majas, kus üheksal korrusel asuvad meediamuuseumi galeriid, viis püsinäitust. Need on näiteks fotograafiagalerii, mis pühendatud fotoajaloole ja -tehnikale. Siis animatsioonigalerii, kus tutvustatakse animafilminduse tehnikaid ja autoreid, peamiselt briti näidetel, n-ö Nick Parkist vendade Quaideni. Sealsamas on laste animatöötuba, midagi vaoshoitumat kui Kinobussi töötuba või Nukufilmi lastestuudio, aga siiski rõõmsaid lapsi täis. Maagiavabrikus (Magic Factory) saab tutvuda kõikvõimalike optiliste trikkide ja nippidega, millele tugineb liikumisefekti jäädvustamine ja edasiandmine. KogemusTV ja TV-taevas tutvustavad teleajalugu ja televisioonižanre teleanimatsioonist seriaalide, uudiste ja spordi ning ilmateadeteni, on ka püsiekspositsioon teletehnika ajaloost, esimestest telepurkidest viimaste moeröögatusteni. Saab ise uudiseid lugeda, valgust sättida, nupuvajutusega ekraanile manada eri kümnendite menukeid. Ühesõnaga, vaatamist jagub. Majas on kolm kino, sealhulgas Briti esimene IM AX-kino, mille ümber 1983. aastast, mil see avati, hakkas tasapisi ja järk-järgult kasvama praegune meediamuuseum, mis nüüd plaanitseb avada oma esinduse Londonis. Vahetuvatel ajutistel näitustel on praegu vaadata fotonäitused „Bradford Babies” Bradfordi vastsündinutest ja sünnihetkedest ning „Baby, Picturing the Ideal Human 1840s – Now”, mis esitab ideaalinimeste ehk beebide portreid 1840. aastatest kuni tänapäevani. Väga külastatavad näitused.
Eesti film 100
Mismoodi üht atraktiivset ning tänapäevast muuseumi ja näitustikku kokku panna, selle kohta on maailm häid näiteid täis. 2012. ehk eesti filmi 100. sünnipäeva aasta pole väga kauge maa peal. Midagi pannakse siis ka publikule vaatamiseks välja, küllap ajaloomuuseumis kindlasti, aga võib-olla isegi Eesti Rahva Muuseumis, arhitektuurimuuseumis ja mujal. Kui hoolega uurida ja innukalt otsida, leiab huvitavat kraami nii minevikust kui tänasest, nii kinokunstist kui televisioonist, kindlasti koostööd tehes teiste filmimuuseumidega, igal juhul naabrite omadega Helsingis ja Riias. Küllap nüüd on paras aeg ka filmirahvale „paar palvid” hõigata, et filmindust puudutavat „vanavara” hoolega koguma hakataks. Üht-teist on ju kogutudki, aga palju on veel vaja teha.