Cabaret Rhizome’i „Vabadusest ja vabandustest“. Lavastusmeeskond: Ajjar Ausma, Liisa Linhein, Mart Männik, Joonas Parve, Päär Pärenson, Jaan Tätte jr ja Johannes Veski. Esietendus 15. XII 2016 Tartu Erinevate Tubade Klubis.
Cabaret Rhizome’i (CR) uuslavastus „Vabadusest ja vabandustest“ jätkab multimeediumlikku suunda, kus etendustervik sünnib näitleja mängu ja digitaalse keskkonna koosmõjus. CRi hallatav multifunktsionaalne Erinevate Tubade Klubi (ETK), etenduskeskkond ning peo- ja mängukoht, on nüüdseks laienenud ka Tartusse, kus leidiski aset seekordne esietendus. Kui astusin esimest korda Aparaaditehase ülakorrusel asuvasse ruumi, üllatas kõige rohkem selle koha sarnasus Tallinna ETKga. Nõukaaegne tehase aula ja väikse kõrgendusega kitsas lava mõjuvad sama autentselt kui Telliskivi loomelinnakuski. Olemata käinud Tartu ETK ruumides enne selle avamist, julgen oletada, et samasugust aulat seal siiski polnud. Ka kitsas sissepääs, mida esmapilgul ei oska teatriukseks pidada, viitab sellele, et Tallinnas olemasolevat ära kasutades loodud keskkond on juba teadlikult Tartusse kopeeritud.
Iga ruum võimaldab midagi ja seab seejuures piirangud. ETK on struktuurilt leidlik keskkond, kus tõesti on võimalik teha paljut, ent mis esitab ka oma tingimused. Vaataja pilk pole ju suunatud eelkõige lavale, vaid publikualadel asetsevatele ekraanidele, kus sündiv peaks algusest lõpuni paeluma. Kui ei paelu, tekib kergesti passiivne õhkkond. Kuigi nutilauad on olemas, ei kasutata neid mitte igas CRi lavastuses. Nii „Kuningas Oidipuses“ kui ka viimases töös „Vabadusest ja vabandustest“ oli publikult mängus osalemise võimalus ära võetud. Kuna „Vabaduse“ lavastuses pole ka lavategevus kuigi dünaamiline, peab publiku kogu tähelepanu haarama telekas. Intermeedialavastuses pole peamine mitte pilt, vaid erisuguste meediumide, sh nii reaalsete kui ka virtuaalsete komponentide omavaheline suhe: struktuur ja kogu etenduse ülesehitus loovad oma koostoimes etenduse tähenduse. Selle terviku osa on ka vaataja, tema tegevus, vaate suund ja hoiak.
Uuslavastuse struktuur on oksüümoronlik: kõneldakse liikumisest, kuid kõik on äärmiselt staatiline. Näitlejad esitavad oma monoloogid laval tardunud poosides, nad ei liigu kuigivõrd ka ekraanipildil. Liikumise illusioon luuakse vahelduva taustapildiga, mis lähemal vaatlusel end pidevalt kordab. Iga stseen põhineb ühe tegelase monoloogil, kõneleja kõrval on alati mustas hõlstis teekaaslane (Jaan Tätte jr), kellele oma lugu pihitakse. Ülejäänud vestluskaaslased ja stseeni taust on telepildis juurde monteeritud. „Kuningas Oidipuses“ ja „Otsuse anatoomias“ oli ka reaalses lavaruumis toimuva lavategevuse jälgimine küllaltki huvitav, kuid siin leiab peamine tegevus aset liitreaalsuses, mistõttu on ootused (tehnilisele) teostusele mõnevõrra suuremad.
Lavastuses käsitletakse liikumist kui midagi eksistentsiaalset: see on liikumine ajas ja ruumis, tulevikku ja minevikku. Liigutakse allvee- ja kosmoselaevaga, lennuki ja jalgrattaga, bussi ja traktoriga, istutakse ummikus ja reisitakse Google Mapsi abil. Iga stseen toob nähtavale mingi ambivalentse olukorra, mingid valikud, välise surve ja sisemise sunni liikuda või paigal seista. Lavastuse pealkirja ei pea tõlgendama liiga rangelt, kuigi see on üks üldistavamaid kogu stseenide reas, mis on nimetatud sama loogika alusel. Igas olukorras mõtiskletakse valiku ja selle tegemise vabaduse üle, samuti leitakse iga kord oma valikule põhjusi ja põhjendusi (vabandusi). Iga stseen on sisult küll erilaadne, kuid kogu see korduste jada mõjub kui luupima läinud CD ja kui tehniline error, liikumist imiteeriv seisak (ilma poliitilise alltekstita, kuigi hea tahtmise korral leiab ehk sedagi). Nii liikumine kui ka liikumisvõimetus on nagu tüütu paine, millest lahti ei saa. Tänapäeva postpostajastu kohta värskendavalt esitatakse lõpus ka moraal: pea kinni, vajuta pidurit, see on su enda teha.
Eesti nüüdisteatris on hakatud teksti pidama toormaterjaliks, millel ei ole kunstilist iseväärtust. CR, kes tegi päris pikalt üldse sõnadeta teatrit, on just oma multimeediaperioodil muutunud ärksalt sõnatundlikuks. Juba „Otsuse anatoomia“ vahetekstid olid absurdselt vaimukad ja ka selle lavastuse tekst väärib tähelepanu. Loos – jutt käib ühe hobiteadlase ülimalt süsteemsest raamatukogust ja selles maad võtvast entroopiast –, mida jutustab soliidne inglise džentelmen (Joonas Parve) vanaaegses rongis, akna taga paistmas hall Eesti võsa, on vastuolusid, oksüümorone ja kontraste nii palju, et see tõuseb esile iseväärtusliku sketšina. Argielu koomikaga paistavad silma Päär Pärensoni mõned stseenid: stiilselt saabuv mootorrattur, ummikus istuv pereisa teel aadressile Raja 31 Tartus ning Sillamäelt pärit Aleksander, kes viib vanadekodukaaslased Google Mapsi rakenduse abil lapsepõlvemaadele rännakule. Paraku nivelleerib esituse jäikus suurema osa teksti vaimukusest. Monoloogide väga erilaadsed keeleregistrid ja jutustamisviis ei tule esile, mistõttu jäävad varjule ka lavastuse nutikad ideed.
Puhtalt tehnilised apsud on parandatavad, ent suurem mure on näitlejavahendite valdamine. Napp vorm on nõudlik. Näitleja mängu ja digitaalse kihi koostöös sündiv liitreaalsus võiks olla palju paindlikum ja kujundlikum. Vähemasti esietendusel oli lavastuse loogika selgelt 1+1 = 2, kuigi potentsiaali on palju huvitavamateks teheteks. Staatilised rääkivad pead vahelduval taustal ei taga liitreaalsuses alati piisavalt infotihedat ega tähendustega laetud kujundit. Õieti on infot küll palju, kuid selle esituse monotoonsus ei lase detailidel esile tulla. Eks infoküllus ja eristusvõime kadu ole samuti ajastu märk. Ometi on võimalik vahet teha, millal on tegu kunstilise võtte ja millal lühikeseks jäänud prooviperioodiga.
Kujundiloome võimalusi on lavastuse disainis ometi küllaga. Tegelaste taustal vilkuvad kujutised loovad mitmekihilise fiktsionaalse areaali. Raske on määratleda, kus tegelane parasjagu täpselt on. Mitmes stseenis on see ambivalentne mitte-koht, fassaadide ruum, kus segunevad uus ja vana, virtuaalne ja tegelik, linn ja maa, isegi Tallinn ja Tartu. Selles visuaalses ülekülluses on koos teksti esitatud sõnumitega tugevat ökokriitilist potentsiaali (kas või Aleksandri Sillamäe kalade loos). Lavastus on koomilisevõitu eksistentsiaalne rännak eri suundades, kõige enam siiski tulevikku. Meisterjaani muusikaline kujundus oma šamanistlik-elektrooniliste rütmidega on ka sobiv häälestusvahend vaataja teisenenud teadvuse seisundisse viimiseks. Surm kannatliku vestluskaaslasena on ju samuti kohal.
„Vabadusest ja vabandustest“ tähistab teostuslikele probleemidele vaatamata CRi liikumist tõsisema ja ambitsioonikama ainese suunas. Lavastuses ei tähelda just suurt kvaliteedihüpet, kuid näha on stabiilsemalt läbi mõeldud tekst ja struktuur. CR valib järjekindlalt raskeid teemasid, mis nõuavad süvenemist ja sisule vastava vormi leiutamist, rääkimata sellest, et uue meelelahutus- ja etenduskeskkonna üle Tartu Aparaaditehases võib sealne kultuurne hipsterkond ainult rõõmustada.