Aga veel on mu ees „Täheaeg 9”. Samuti kogumik, sisaldab „Prima vista” raames toimunud ulmejutuvõistluse parimaid töid. Selgub, et meil on täiesti tundmatuid inimesi, kes kirjutavad täiesti mõnuga loetavaid lugusid. (Ja otse loomulikult on meil ka Maniakkide Tänav oma tuntud headuses.) Õiglus ja kohustus, koduste vahenditega kurja välja ajavad külamutid, superagentidest munavargad, vampiiriuurijad ja surnud nõidade pärandus – midagi igale maitsele. Novellidena, ilma sildita „ulme”, oleksid kõik viis avaldatud juttu täiesti konkurentsivõimelised. Lisaks tõlkelugu ja artikkel, mis annab hea sissevaate kohalikus ulmeelus toimuvasse lakkamatusse madinasse.

Ulmelugejad, sunnikud, paraku ei ole passiivne publik. Nad tahavad rääkida, arutleda, arvustada, vaielda ja on valmis ka karvupidi kokku minema, kui kõne all on elutähtsad küsimused, näiteks see, kas Clarke oli parem kirjanik kui Heinlein. Ulmelugejad on sageli ka ise kirjutajad või vähemalt innukad kriitikud. Ja ulmekirjutajad – ei, selleks ei pea olema peast tuumafüüsik ega kääbik ega kummitus, selleks peab kõigest ka täiskasvanuna mäletama muinasjutte. Hea ulme kirjeldab tegelikult ju meie kõigi täiesti argiseid või üldinimlikult üleilmseid probleeme, modelleerides tavatu tausta, mis need eriti teravalt esile tõstab.

Seekordses valikus on teadusepõhist ulmet palju vähem kui üleloomulikkusel mängivat. Ehkki on tõde, et mingis suurusjärgus muutub tehnika maagiast eristamatuks, on keskmisel filoloogikalduvustega kodanikul (loetavalt kirjutab siiski, eks ole) oluliselt hõlpsam ette kujutada nõiduse, mitte raketimootori toimimist.

Aga ometi jääme oma unedes uskuma, et kusagil on võluese või tehnikavidin, mis annab meile üleinimlikud võimed. Ja selle leidmiseni või leiutamiseni mõnusa judinaga lugema ja kirjutama raamatuid, kus verd lendab nagu ketšupit kaheaastase kätte sattunud pudelist, igaühest võib saada hea või kuri võlur ja me kõik lendame kaugetele tähtedele.