Ehkki ennustuste järgi kasvab maailma rahvaarv veel mitme aastakümne jooksul ja mitme miljardi inimese võrra, viitab aina halvenev keskkonnaseisund, et maailm on juba praegu ülerahvastatud. Rahvastiku seni kestev kasv on seletatav mitme teguri abil ja siin põimuvad evolutsioon, sajandeid kestnud traditsioonid ning aina areneva teaduse ja tehnoloogia saavutused. Oma osa selles on ka poliitikal ja ühiskonnakorraldusel, mis eeldavad oma toimimiseks sageli pidevalt kasvavat rahvastikku (nt riiklik pensionisüsteem).

Bioloogi vaatenurgast on kõik korras. Võime oma arvukust soodsates oludes kasvatada on igal liigil. Viimase paari sajandiga on inimkond suutnud oma arvukust suurendada ligikaudu kaheksa korda. Veel hea tervise juures olev seitsmekümneaastaste põlvkond on näinud oma elu jooksul maailma rahvastiku kolmekordistumist. Millegi sellisega pole varem õnnistatud ühtki põlvkonda.

Rahvastiku kasvuga üheaegselt toimunud heaolu kasv on omamoodi ökoloogiline ime. See on sündinud aga suuresti keskkonna arvelt ega ole seetõttu pikaajaliselt jätkusuutlik. Sellest hoolimata paistab tulevik ikkagi helge, sest poliitik ütleb nii ja oleme harjunud lootma, et küllap teadlased (vähese raha eest) midagi jälle välja mõtlevad. Üks kasvava heaolu parimaid indikaatoreid on liha osakaalu suurenemine meie toidulaual.

Miks me liha sööme?

Liha on hea toit. See koosneb peaasjalikult valkudest ja rasvast ja laias laastus sisaldab kõike, mida inimorganism eluks vajab. Seetõttu on kahest äärmusest – puhtalt taimne vs. puhtalt loomne toit – loomse kasuks otsustamine pigem turvalisem valik.

Inimene on oma bioloogiliselt olemuselt teatavasti kõigesööja. Lastes kõigesööjal vabalt valida, kas süüa taimset või loomset toitu, langeb valik esimeses järjekorras üldjuhul loomse kasuks. Suurem osa loodusest kasvavast taimsest massist ei ole meile omastatav, kuna selle kuivmassist moodustab peamise osa meile täiesti seedimatu tselluloos. Seega on meil looduslikke taimseid valikuid suhteliselt vähe. Loomad koosnevad aga liigist sõltumata suuremas osas täiesti söödavast materjalist.

Liha saab süüa väga palju. Ajalooliselt on karmimates keskkonnatingimustes elanud rahvaste lihatarbimine üldisest keskmisest suurem. Nimelt on kehvemas keskkonnas, kus põllukultuuride kasvatamiseks on kliima kas liiga kuiv, märg või külm, alati elanud loomi, kes suudavad seal kasvavast kidurast taimestikust toitudes kenasti kosuda ja paljuneda. Inimesele söödavaid looduslikke toidutaimi on neil aladel sageli väga vähe. Jah, tegelikult saab inimene närida ja neelata kõike, mis ei ole otseselt mürgine, aga meie looduses leiduvate söödavate taimede energeetiline väärtus toiduna on nii väike, et võimaldab vaid häda korral näljasurma veidi edasi lükata. Kui siit põhja poole minna, taimede liigirikkus aina kahaneb ja lõpuks kasvavad maas vaid samblad ja samblikud, mida peale põhjapõdra ei taha keegi süüa. Sealsetele rahvastele temast, s.t põhjapõdrast, aga täiesti piisab. Põhja-Jäämere kallastel elavate rahvaste toit koosneb täiel määral aga mitmesugustest, peamiselt vees elavatest, loomadest. Sellega on tõestatud, et liha saab süüa tõepoolest väga palju.

Põlluharimise jõudmisega meie aladele loomse toidu osakaal inimeste toiduvalikus vähenes. Tera- ja juurvilja kasvatamine suurendas toiduturvalisust, see omakorda aga rahvaarvu. Talumajapidamises hariti paremad maad üles ja kariloomadele jäid maad, kus põllukultuure oli keeruline kasvatada. Nii tekkisid meie ajaloolistele kultuurmaastikele poollooduslikud niidud ja karjamaad. Lamminiidud ujutati periooditi üle, loopealsed olid mullaharimiseks sobimatult õhukese mullaga, rannakarjamaad aga sageli lainetest üle uhutud. Kui mullaharimine mõjub elurikkusele lausa laastavalt, siis kariloomade karjatamine ja niitudel heinategu on sajanditega loonud meie looduses erakordselt liigirikkaid kooslusi.

Talumajapidamises ei olnud loomakasvatuse peamine eesmärk sugugi lihatootmine. Hobune oli tööloom, lammas villaloom, lehm aga võis seedimatust rohust toota inimesele joodavat piima. Puhtalt lihaloomana kasvatati jõukamates majapidamistes vaid sigu, aga nendegi ülesanne oli suuresti vähemkvaliteetse toidu ja jäätmete töötlemine maitsvaks sealihaks.

Lihatootmise meeletu keskkonnamõju

Liha kuulub enamikule meist kõigi päevaste toidukordade juurde. Eestis süüakse aastas inimese kohta keskmiselt ligi 80 kg liha.¹ On seda nüüd vähe või palju, aga igal juhul on meil selles osas arenguruumi – ja kenasti mõlemas suunas. Näiteks tarbitakse maailma raharohkeimas riigis USAs inimese kohta aastas ligi 120 kg liha, maailma rahvarohkeimas riigis Indias aga vaid 4 kilogrammi.

Põllumajandus on värvilt roheline ja see asjaolu on aidanud sel keskkonnakaitselisest peafookusest sageli välja jääda. Kui arvudele otsa vaadata, on põllumajandus olulistest tegevusvaldkondadest üks saastavamaid. Populaarseks mõõdupuuks kujunenud kasvuhoonegaasidest toodab loomakasvatussektor näiteks ligikaudu 15%² (CO₂ ekvivalendina, tegelikult peamiselt metaani ja lämmastikoksiidina). See on ligikaudu sama palju, kui paiskab heitgaasidena õhku kogu maailma transpordisektor. Meie põhjavee, mageveekogude ja rannikumere reostamisel on põllumajandus konkurentsitult esikohal.³

Inimese toit pärineb pea 100% ulatuses põllumajandusest. Hiljutine uuring² võttis kokku, et kogu maailmas kasutatavast põllumajandusmaast kogunisti 83% ei kasvata sugugi inimestele leivavilja, vaid hoopis sööta meie liha- ja piimaloomadele. Meie toidust moodustavad loomsed saadused aga keskeltläbi vaid 18%. Nende arvude sedavõrd suure erinevuse tingivad ökoloogilised, isegi termodünaamilised, seaduspärad. Suure osa toidust, mida loom sööb, kasutab ta ise ära ja lihasse või piima jõuab söödaga sissesöödust vaid väike osa (loomalihasse näiteks u 3%, sealihasse ca 9% sööda energiasisaldusest).⁴ Ajalooliselt on loomad söönud toitu, mida inimene seedida ei suuda, mis omakorda on kasvanud maadel, kus inimene taimseid saadusi kasvatada ei saa. Tänapäeval sööb suur osa põllumajandusloomi samu põllukultuure, mida me isegi süüa saaksime. Ja kui kariloom sööbki rohtu, nagu loodus on teda tegema loonud, siis tuleb see peaasjalikult intensiivselt haritavatelt ja liigivaestelt kultuurrohumaadelt, kus mullaviljakus võimaldaks kenasti kasvatada ka taimset toitu. Kuna taimse toidu kasvatamine on märksa tagasihoidlikuma maakasutusega, siis võiks osa praegu loomasööda tootmiseks kasutatavast maast panustada hoopis mõne loodusliku kooslusena elurikkuse hoidmisse. Ja elurikkus on ju kaunis. Nii toovad loodusfilmid meie ekraanidele hingematvaid vaateid ja intiimseid detaile looduses elavate loomade eluolust. Õue minnes avaneb meile aga sootuks teistsugune vaade. 55% maailma elanikkonnast on linnainimesed⁵ ja maainimest ümbritseb peamiselt põllumajandusmaa (50% maailma elukõlblikust maismaast). Loomaelamuste otsijad võiksid aga teada, et 96 % (massist) kogu Maal elavatest imetajatest ja lindudest on nüüdseks kas inimesed ise (36%) või nende kariloomad (60%).⁶ Ülejäänud 4% jääb niisiis kõigile teistele ligikaudu 5600 maailma imetajaliigile ja 11 000 linnuliigile,⁷ kellest me loodusfilme väntame. See kõik tekitab vahel mõtteid loodusfilmidest ja -fotodest kui omamoodi rohepesust.

Lihast loobumine ei olegi tervisele kahjulik

Mitmesugustel põhjustel on osa inimesi loomsest toidust kas osaliselt või täielikult loobunud. Ajendite kirjus hulgas on esindatud nii loodus- kui ka loomakaitselised põhjused. Taimetoitlus nõudis veel kümmekond aastat tagasi tõsist meelekindlust ning päris normaalseks ei pea üldsus seda ka praegu. Bioloogilistest tõdemustest on asjaolu, et inimene on kõigetoiduline, üks väheseid, mis paljudele koolitundidest meelde on jäänud. Õigus on ka nendel, kes kinnitavad, et liha on tervislik ja et puhtakujuline taime­toitlus ähvardab inimest hooletuse korral mitmete aminohapete, mineraalide ja vitamiinide puudusega. Õnneks ei ole taimetoitlastest enamik hooletud ja ehkki see võib tunduda mõnele endiselt uskumatu, leidub nende hulgas näiteks ka tippsportlasi.⁸ Sellega on ka tõestatud, et liha ei pea ilmtingimata sööma.

Puhas taimetoitlus on aga üks äärmus paljude halltoonidega lihasöömise spektris. Maailma praktika, kas või eespool toodud India näitel, kinnitab, et liha võib ja saab süüa kümneid kordi vähem, kui meil tavaks ja seda ilma igasuguste liigsete teadmisteta taimetoitluse ohtudest.

Poollooduslikud kooslused ja lihatootmine

Kogu eelnev jutt lihasöömise kahjulikkusest looduskeskkonnale on tõde ühe väikese, ent veenva agaga. Nimelt needsamad haruldaseks muutunud parasvöötme poollooduslikud kooslused, ajaloolised karjamaad ja niidud, mille liigirikkus kuulub maailma tippude hulka, sõltuvad otseselt loomapidamisest ja sellega paratamatult kaasneva liha tekkimisega. Tegelikult on 70% maailma loomakasvatuseks kasutatavast maast meie mõistes poollooduslikud rohumaad. Meie laiuskraadidel on need ajalooliselt suuresti põllumajandusliku tekkega, muudes maailma piirkondades aga sageli varasemalt olnud päris looduslikud rohumaad (rohtlad ja preeriad), mis on toitnud looduslikke rohusööjaid. Metsloomade asendamine kariloomadega on neil aladel hävitanud suure osa nende kunagisest elurikkusest ja surunud kas väljasuremise äärele või „lükanud servast alla“, terve hulga suuri imetajaid (piisoniliigid mõlemal pool Atlandi ookeani on vahest tuntuim näide).

Võrreldes intensiivse lihatootmise standarditega toodetakse poollooduslikel rohumaadel liha pindalaühiku kohta väga vähe. Mõistlik põllumees jätab sellised kooslused kas võsastuma või siis kuivendab, künnab, äestab ja väetab. Kõike seda on ajalooliselt hoogsalt ka tehtud ja seetõttu on liigirikkaid niite meie maastikes väga vähe järele jäänud. Väheseid säilinuid aitavad hoida aga sama mõistlikele põllumeestele makstavad riiklikud loodushoiutoetused.

Lihatootmine ja loomakaitse

Ühiskondlike nähtustena põhinevad looduskaitse ja loomakaitse suuresti samadel alustel. Üks mehhanismidest, mis enamikul meist võimaldab sedavõrd suurtes kogustes liha süüa, on pea täielik teadmatus või ignorantsus lihasöömise loodus- ja loomakaitselisest köögipoolest. Liha looma käest kättesaamiseks tuleb loom teatavasti tappa ja enamik inimesi on nõus, et see tegevus ei ole ilus ei vaadata ega isegi mitte mõelda, tegemisest rääkimata. Lihatootjad teavad seda asjaolu hästi ja nii lihaloomade kasvatamine, tapmine kui ka töötlemine on kiivalt tavainimese silma eest varjatud. Kas oled kuulnud, et kusagil Eestis elab ligi 300 000 siga? Aga kus? See on omamoodi ühiskondlik kokkulepe – tootja ei tahagi, et tarbija teaks, ning ka tarbija on oma südametunnistuse rahustamiseks eelistanud mitte teada.

Bioloogiliselt on nii sätitud, et loomad tahavad saada järglasi ja ökoloogiliselt samal ajal nii, et neid ei saa olla pikaajaliselt palju rohkem, kui oli nende vanemaid. Seega on loomakasvatuses selle poole pealt justkui kõik korras. Ka asjaolu, et lihaloomi tapetakse noores eas (sigu kuue kuu vanuselt) sobib kenasti kokku looduslikus keskkonnas elavate loomade eluoluga. Kui inimeste puhul nimetame loomulikuks surmaks elust lahkumist kõrges vanuses detailsemat täpsustamist mittevajaval põhjusel, siis looduses on kõige loomulikumaks surmaks meie mõistes lapse vägivaldne surm. Südant kõvaks tehes võime järeldada, et surm on igal juhul loomulik ja ootamatult saabuv vägivaldne surm ei ole tingimata kõige halvem võimalikest. Toores ökoloogiline loogika kinnitaks ka meile, et põllumajandusloomad peaksid meile olema tänulikud, sest iga liigi eesmärk olevat paljuneda ja tänu inimesele on põllumajandusloomade arvukus suurem, kui neil looduses iialgi olla saaks. Vastab tõele, aga esiteks on indiviididena neil sellest asjaolust vähe rõõmu ja teiseks ei kiida need kümned tuhanded looduslikud loomaliigid, kes on end pidanud tublisti koomale tõmbama, seda sugugi heaks.

Keda loomade heaolu huvitab, leiab internetiavarustest küllaldasel hulgal mõtlemapanevad kaadreid, mis võivad ka tuimema inimese kiiresti loomakaitsjaks muuta. Õnneks on tõde selle koha pealt mõnevõrra leebem ja loomade heaolu keskeltläbi oluliselt parem kui loomakaitsja hõlma alla peidetud kaamerasse jäänud kaadritest kokkulõigatu. Sellegipoolest elavad lihaloomad enamasti tingimustes, mis on sündinud tootja ja tarbija lihaturul sõlmitud kokkuleppena ja loomal endal on olnud vähe sõnaõigust.

Lõpuks loom tapetakse. Surmaotsus ei sünni aga tapamajas, vaid lihaleti ees. Kes liha sööb, see tapab. Et me ei ole harjunud nii mõtlema, ei tähenda, et see kuidagi teistmoodi oleks.

Kas vähema liha söömine päästab maailma?

Maailma päästmiseks ei olegi ühtset võluvitsa. Selge on see, et liha ei pea sööma nii palju ja et vähema hulga liha söömine on keskkonna- ja loomasõbralikum kui rohke lihasöömine.

Looduskaitselisest aspektist võib üldistada, et on justkui kaht sorti liha: halb ja hea. Halb liha on see, mille tootmiseks hammustatakse looduskooslustest juurde üha enam intensiivselt majandatavat ja kiiresti degradeeruvat põllumajandusmaad, mis võiks väiksema lihatarbimise korral olla mõni bioloogilist mitmekesisust säilitav looduslik kooslus. Halb liha on see, mille tootmisel piirdutakse loomade heaolu tagamisel vaid seaduses ette nähtud miinimumnõuetega. Halb liha on see, mida me sööme kui mingit valgu- ja rasvamassi, mitte kui tükikest kunagi elus olnud olendist. Halb liha on see, mille me toidu­jäägina ära viskame. Eriti halb liha on see, mis on muudetud (välisel vaatlusel) lihaga pea mitteseonduvaks viineriks ja mida meie lapsed teleri ees lösutades tuima näoga söövad, vaadates samal ajal multifilmi põrsas Peppa jõuludest.

Hea liha on see, millega panustatakse meie liigirikkuse ja traditsiooniliste maastike hoidmisse. Hea liha tuleb loomalt, kes võib-olla ei ole elanud kõrge vanuseni, aga on elanud heades tingimustes. Hea liha on see, mida väärtustame nii, et teeme sellest midagi maitsvat ja tegelikult ka ära sööme.

Ja kusagil vahepeal on maheliha. Mahepõllumajandus on pea igas mõttes keskkonnasõbralikum kui tavapõllumajandus. Erandiks on siin aga maakasutus, mis peab sama saagi saamiseks olema pindalalt tublisti suurem. Seega on keskkonnakaitselisest vaatepunktist vaadates vähema liha söömine kahtlemata õigem valik kui kogu praegu söödava liha asendamine mahelihaga.

Kõige tähtsam on endale aru anda, mida me ikkagi teeme, kui liha sööme. Ja kui teie ise või teie lapsed ei ole oma elus kunagi näinud elusat kodusiga, siis leidke see võimalus ja vaadake talle otsa.

Autorist

Autor ei ole taimetoitlane ja sööb liha ilmselt oma rahvuskaaslastega võrdväärsel määral. Küll aga tarbib ta pea eranditult poollooduslikel rohumaadel kasvanud rohusööjate loomade liha. Autor kasvatab ise põllumajandusloomi ja oma tarbeks ka tapab neid. Meeldiv töö see ei ole – aus ülestunnistus tekitab teistes lihasööjates sageli hämmingut ja isegi hukkamõistu, kuid autor on valinud lihaleti ees seismise ja anonüümse tapasaaduse valimise asemel oma lihatarbimise iga küljega silmitsi seista.

 

1 Statistikaameti andmebaas (detsember 2018).

2 J. Poore, T. Nemecek, Reducing food’s environmental impacts through producers and consumers. Science, 1. VI 2018.

3 HELCOM, Sources and pathways of nutrients to the Baltic Sea. Baltic Sea Environment Proceedings No. 153, 2018.

4 A. Shepon, G. Eshel, E. Noor, R. Milo, Energy and protein feed-to-food conversion efficiencies in the US and potential food security gains from dietary changes. Environ. Res. Lett. 11 105002, 2016.

5 https://data.worldbank.org/indicator/SP.URB.TOTL.IN.ZS

6 Y. M. Bar-On, R. Phillips, R. Milo, The biomass distribution on Earth. Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States. 115 (25) 6506–6511, 2018.

7 IUCN, The IUCN Red List of Threatened Species. Version 2018-2. http://www.iucnredlist.org

8 https://www.businessinsider.com/elite-athletes-who-are-vegan-and-what-made-them-switch-their-diet-2017-10