Kui pisut mõelda, siis saaks pika nimekirja neist eesti tegevpianistidest, noorematest ja täiskasvanumatest, kelle isiksuslikud väärtused, rahvusvahelisel tasemel meisterlikkus ja suutlikkus ennast realiseerida peaksid meie kuulajatele huvi pakkuma. Kontserdisaale meil jätkub, kontserdikorraldajaid samuti, meil on klaverivabrik, EMTA klaveriosakond toodab suurepäraseid interpreete, aga soliidne Klavierabend eesti pianisti esituses on haruldane nähtus, mille slogan’iks sobiks ühe vana anekdoodi puänt: “…harva küll, harva küll – peaaegu üldse mitte”.

Ma ei arva, et peaks taga nutma aegu, kui lokaalse konkursi võitjale anti kesklinnas korter, kuid investeerida interpeetidesse – ja mitte ühekordselt –, kes on saavutanud kõrget rahvusvahelist tunnustust, peab olema riigi kultuuripoliitika prioriteet. Vastasel korral jäämegi küsima, kus on meie rahvusvaheliselt tunnustatud instrumentalistid, ja vastus on: taastoodavad omasuguseid.

Nendes mõtetes ei ole ju midagi uut ja ootamatut – seda on juba aastaid korrutatud kitsamates ja laiemates ringides, aga seis on endine. Jääb üle veel küsida, kus ja kes peaks tegelema (sportlikult väljendudes) vajalike “taustajõudude” loomisega, on see igamehe isiklik asi või peaks nn riikliku tellimuse puhul eksisteerima ka riiklik huvi.

Mittetulundusühing Eesti Interpreetide Liit on seadnud oma tegevuse eesmärgiks eesti interpreetide loominguliste huvide kaitsmise ja sellest tulenevalt on ka EIL korraldanud kontserte vastavalt oma võimalustele. Sari “Akadeemiline kammermuusika” kestab juba aastaid. EILi pakutud võimaluse kasutas ära 12. II Kadrioru lossis pianist, muusika- ja teatriakadeemia doktorant Mati Mikalai vaimuka temaatilise kavaga liblikatest, veest ja tulest.

Avateos, Robert Schumanni “Papillions” op. 2, mis assotsieerub tegelikult esitatust kõige vähem pealkirjaga, on aga lahenduselt keerukaim, jäigi nii kõlalist kui vormilist lahendust otsima. Kuid nagu korduvalt öeldud: tühja lossisaali akustika erinevus publikut täis saaliga nõuab aega ja kohanemist. Järgnenud Edvard Griegi “Schmetterling” op. 43 (“Lüürilised palad”), Arvo Pärdi “Liblikad” (1956), Stasys Vainiunase “Drugelis-Liblikas” tema “Putukate süidist” (1940) ja Maurice Raveli “Noctuelles” (“Ööliblikad”) kogumikust “Miroirs” on selgelt autorite poolt panustatud pianisti näpunobedusele ja seda Mikalail jätkub nii öö- kui päevaliblikate kirjeldamiseks.

Väärtustatuselt oli kulminatiivne kindlasti Raveli öine insekt ja esituski hasartseim. Kõik need liblikad said siiski sissejuhatava rolli järgnenud “vee- ja tulemöllule”. Kui Ferenc Liszti “Villa d’Éste purskkaevud” “Rännuaastatest III” ja Maurice Raveli “Vetemäng” on üles ehitatud virtuooslikkusele, siis Claude Debussy “Tulevärk” on lihtsalt värviline, ent Aleksandr Skrjabini “Poeem leegile” (1914) on kirjutatud autorile kangastunud “müstilisest maailmalõpust tules” (Vladimir Horowitz). Seda kuueminutilist teost on nimetatud ka autori 11. sonaadiks. Mati Mikalai interpreediväärtused olid selgelt eksponeeritud just kava teises pooles ja eriti viimane tekitas ootusi ja lootusi pianisti Skrjabini-huvi jätkumise osas.

Põneva kava kõrgetasemeline esitus Kadrioru lossis Mati Mikalai poolt ei kustuta, vaid tekitab veel enam janu klaveriõhtu järele suures kontserdisaalis kõrgkvaliteetsel kontsertklaveril, aga selleks peaks liblikana lendama mõnda teise riiki.