Viimane Vikerkaare topeltnumber (nr 7-8, 2023) on väärt lugemine. Selle teema­tõstatuse „Maha liberalism!“ taustal hakkasin taas mõtlema küsimusele, millist maailmavaadet edendavad meie suuremad päevalehed. Laiale auditooriumile suunatud ajakirjanduse puhul oodatakse seda, et nende arvamus­küljed on võimalikult mitmekesised ja sõna saavad erinevate maailmavaadete esindajad. Auditooriumil peab olema võimalus tutvuda mitmesuguste arvamustega ja kujundada nende põhjal oma seisukoht.

Varasemad uuringud on näidanud, et 1990ndatel olid vanade ajakirjanike asemele toimetustesse saabunud noored pigem liberaalsete vaadetega. Lihtsustatult võib öelda, et nad toetasid „õhukese riigi“ käsitlust, kus inimene peab näitama initsiatiivi, võtma vastutuse oma käekäigu eest ega pea lootma riigile ja sotsiaalabile. Ka nii kitsas valdkonnas nagu integratsiooni teema, mida ma tollal uurisin, domineeris meedias üksikisiku vastutuse idee. Arvati, et venekeelsele inimesele peab olema loodud võimalus omandada riigikeel ja olla hea kodanik, aga selle võimaluse kasutamine on küll puhtalt tema enda tahtmise ja algatusvõime asi.¹

Oma Vikerkaare loos soovitab Gustav Kalm mitte minna kaasa liberalismi ja konservatiivsuse vastandamisega. Need ei ole oma sisult vastandid. Neil on erinev fookus. Liberaalse maailmavaate kohaselt on vaja, et turu toimimiseks on kokku lepitud reeglid ja loodud kõigile turuosalistele võimalused nende reeglite raames tegutseda. Reeglid lepitakse kokku ühise seadusloome protsessi kaudu riigi abiga, aga muus osas sekkub riik turuosaliste majanduslikku aktiivsusesse minimaalselt. Sekkub vaid siis, kui on näha, et turg mingis osas ei toimi või ei ole turuosalistele tagatud võrdsed võimalused, ning ka siis, kui keegi reegleid rikub.

Konservatiivse maailmavaate fookuses ei ole turg. Konservatiivsus tegeleb väärtustega ja leiab, et olemasolevad struktuurid on kindlasti olnud paremad kui uued – kuna varasemad on end toimivatena tõestanud, ei ole vaja ühiskonnas muutusi. Konservatiivsus ei suhestu oma olemuselt majanduse või turuga. Selle ratsionaalsusetaotluse puudumine vastandab seda muude ismidega. Konservatiivsus ideoloogiana näib pigem tuginevat kogemusele ja läbiproovitusele. Olemasolev on hea, sest „nii on alati olnud“.

Kahte kõige laiema auditooriumiga uudistevahendajat Postimeest ja Delfit on samuti püütud vastandada liberaalsuse ja konservatiivsuse (olematul) teljel. Nagu oleks Delfi liberaalne ja Postimees konservatiivne. Täpsemalt veelgi – Posti­mees oma vaadetega seejuures rahvuskonservatiivne. Mida viimane tähendab, sellesse ma praegu ei süüviks. See on eraldi lai teema.

Selleks et tuua nähtavale Postimehe ja Delfi suhestumine liberaalsusega, tegin otsingu viimaste aastate artiklites ja uurisin, kuidas nähakse kummaski arvamusportaalis riigi rolli. Kas me saame väita, et Delfi on liberaalsemate vaadetega kui Postimees? Arvamus­artiklite uurimisel eeldasin lihtsustavalt, et liberalismile on omane eeldada, et vastutus oma käekäigu eest lasub üksikisikul, riik peab ühiselu asjadesse sekkuma minimaalselt ja turg toimib kui „nähtamatu käsi“. Selle vastandiks on seisukoht, et vastutus üksikisiku käekäigu eest on riigil, riik peab sekkuma suurel määral ja ühiselu korraldama ka pisiasjades.

Kui nüüd vaadata, kui palju oodatakse riigilt sekkumist, siis Postimehe arvamusportaalis tulevad esile ootused riigile just erakorraliste sündmuste ja murrangutega seoses. Näiteks oodatakse riigilt tormikahjude kompensatsiooni, toetust elektrikriisi tagajärgede leevendamiseks, Ida-Virumaal õiglase ülemineku eesmärkide saavutamiseks või Nursipalus harjutusvälja arendamisega kaasnevate mõjude talumiseks. Delfi arvamusportaalis on selliseid artikleid ka, kuid lisaks sõnastatakse ootusi riigile ka siis, kui näib, et ühiselu korraldus ei toimi või ei taga kõigile võrdseid võimalusi. Delfi arvamusportaalist leiab selliseid artikleid isegi arvukamalt ja nende sõnumid on üsna mitmekesised: „riik peab sekkuma ja ettevõtteid toetama“, „riik peab otsustama, kas tahab Narvaga päriselt tegeleda“, „elektriturg ei toimi praegu efektiivselt, sekkuma peab riik“, „riik peab kohtlema õpilasi võrdselt“, „õhuke riik pole taganud eakatele Euroopa mõistes väärikat elu ega pensioni“, „riik peab aitama kahtlevatel venelastel silmi avada“ jne.

Selliselt Postimeest ja Delfit kõrvutades tuleb esile, et Delfis saavad need, kes sooviksid Eestit näha „paksema riigina“, isegi rohkem sõna kui Postimehes. Posti­mehes seevastu ei ole kriitika objektiks abstraktne riik, vaid pärast Isamaa välja­kukkumist koalitsioonist on kriitika suunatud teravalt just valitsuse vastu.

Vastandina liberalismile tuleks ideoloogiate skaalal käsitleda pigem sotsialismi. Viimase aluseks ei ole eraomand ja kodanike aktiivsus oma (majandus)-huvide teostamisel, vaid ühisomand ja riigi eestkoste. Sotsialismist või sotsialistidest Delfi praktiliselt ei räägi, Postimees seevastu kasutab seda silti nii mõneski arvamusloos autorile mittemeeldiva erakonna või poliitiku tähistamiseks.

Kahe väljaande arvamusvoogude võrdlusest tuleb esile, kust võib olla tekkinud nende vastandamine liberalismi-konservatismi (olematul!) teljel. See ei tulene üldse mitte erinevast lähenemisest riigi rollile, vaid liberalismist on saanud silt, mille abil konstrueerida oma ideoloogiline vastane ja muuta see niimoodi diskussioonivõimetuks.

Millegipärast on lubanud Postimees oma veergudele lahmivaid ja sildistavaid autoreid, kes pilluvad oma tekstis süüdistusi „liberastide“ suunas või võitlevad „liberaalprogressiivse“ grupi või „marksistliku traditsiooniga“. Tihti ongi tegemist ainult sildiga, mis kleebitakse vastasele külge, tahtmata nüansseeritumalt mõista selle tähistuse tähendust. Liberaalsust tõlgendatakse kui vabameelsust eraelulises sfääris ning mitte selle algses maailmavaateid iseloomustavas tähenduses riigi ja inimese suhete iseloomustajana. Väljaanne on üle võtnud või lubanud oma veergudel vohama hakata diskursustel, mis on iseloomulikud meelsusmeediale populistlikus poliitilises võitluses. Arutleva demokraatia eestkõneleja filosoof Jürgen Habermas ütleb aga oma uues raamatus avalikkuse uuest struktuurimuutusest,² et aruteluvõimalus sulgub siis, kui üksteist hakatakse käsitlema kui vaenlast, aga mitte kui konkurenti. Arutelu kadumine on demokraatiale ohuks.

1 Ragne Kõuts, Rahvuslus, multikultuursus ja liberaalne lähenemine enamuse-vähemuse suhetes ning meedias. – Akadeemia 2004, nr 9, 2079–2114.

2 Jürgen Habermas, Ein neuer Strukturwandel der Öffentlichkeit und die deliberative Politik. Suhrkamp 2022.