Tartu kesklinnas ülikooli vastas mängitakse ühes keldris juba mitu kuud Sarah Kane’i tükki “Puhastatud” uut, interaktiivset versiooni. Miks ja kuidas, sellest kõnelevad  lavastaja Kalev Kudu, galerist Margus Kiis ning Robini osatäitja Martin Liira, Tinkeri osatäitja Vallo Toomla ja Grace’i osatäitja Kertu Moppel. Tegemist on Tartu üliõpilasteatri 17. lavastusega. “Puhastatud” (“Cleansed”, 1998) on eesti keelde tõlkinud Laur Kaunissaare ja esietendus see teatri kuuendal hooajal, 4. märtsil 2005. aastal Tartus Lutsu teatrimajas. Kunstnik on Silver Vahtre ning osades Kertu Moppel, Anne Roovere, Vallo Toomla, Martin Liira, Indrek Tulp, Madis Kubu ja Enor Niinemägi. Etendusi on võimalik näha Tartus Y-galeriis 3., 9. ja 10. XII.

 

Kalev Kudu: Kõige olulisem küsimus: mida ma olen võitnud, “Puhastatute” siia Y-galeriisse ületoomisega? Y-galerii on kindlasti depressiivsem ja mitte nii näitlejasõbralik koht kui Lutsu teatrimaja. Näitlejal on siin raskem. Dekoratsioon võib näitlejat toetada või varjata. Siin ruumis ei ole võimalik suurt midagi varjata: näitleja on alasti, vahepeal isegi sõna otseses mõttes. Kuigi välises, visuaalses mõttes natuke vähem alasti kui Lutsu teatrimajas.

Margus Kiis: Fotodelt paistab, et Lutsu teatrimajas mängiti paksu grimmiga ja kostüümid olid teistsugused. Siin tunnen ennast nagu tudeng, kes jälgib psühhiaatriapraktikat, judinad üle selja jooksmas. Saalis istujale on toimuv täitsa realistlik: see ei ole enam mäng.

Martin Liira: Kas “Puhastatud” ei ole Eesti ühiskonna jaoks natuke liiga vara?

M. K.: Publiku jaoks? Üldrahvalikku armastust sellise tükiga muidugi ei saavuta.

Vallo Toomla: Võrus harrastusteatrite festivalil tekkis küll see küsimus. Publik oli muidugi hoopis teistsugune. Grace’i eest sai näiteks Kertu naisnäitleja peapreemia.

Vaataja: Rahvale on ehk võõrastav vaadata mängu, kus kõik elavad läbi oma sisimaid tunge, kasutades jõhkraid, äärmuslikke väljendusvahendeid. Kõik tegelased tahavad Tinkeri käest midagi, kes neile ka annab – igaühele oma.

M. K.: Suhtun eesti teatrisse üsna irooniliselt: see on vana koltunud koht, kus on range vahe publiku ja lava vahel. Kõik on nii tinglik. “Puhastatud” on selles kontekstis ja konkreetses keskkonnas – minu galerii – efektiivne. Vaatan seda kui teatrietendust Tartu üliõpilasteatri näitlejatega Kudu lavastuses. Mida Kane sellega öelda tahtis, sellesse ma väga ei süüviks. Kahtlustan, et tal on väga isiklikud motiivid. Arvestades Grace’i alter ego Sarah Kane’i kurba lõppu…

Kertu Moppel: Lutsu teatrimajas oli psühholoogiliselt lihtsam mängida. Esimeses versioonis oli Tinkerile võõras nägu ette joonistatud, oli mingi lollakas kostüüm, kikilips… Sain ikka aru, et tegu on mänguga. Siin enam elul ja teatril vahet ei tee. Esimene versioon säästis näitlejat. Kui ma ei sisendaks endale, et tegemist on teatriga, läheksin ehk hulluks?

V. T: Eelmise variandi ilus lavakujundus – olime sinna otseses mõttes sisse surutud – tingis imelikke, ebaloomulikke misanstseene. Kogu aeg pidid liikuma lavakujundust arvestades ja see pidurdas. Me ei suhelnud omavahel, vaid vaatasime publikusse. Praegune variant on elusam ja naturalistlikum: mulle meeldib, mind see hulluks ei aja. Kevadel hakkas see ka elus mõjuma, tekkisid eksperimendid inimestevahelistes suhetes. Kuid Tinker ja mina oleme ikkagi väga erinevad inimesed.

K. K.: Ei maksa unustada Kane’i religioosset tausta. Ta oli usklik. Et oma usku kaotada, peab olema mõjuv põhjus. Tema mõlemad vanemad kuulusid evangeelsesse kirikusse.

V: Mõni usk usust sallib homoseksualismi. Ilmselt see ei olnud seda sorti rahvas. Aga mis sinu arust toimub, kui su galeriis on õhtuti teater?

M. K.: Mul on selle üle väga hea meel: minu meelest on see Kudu kõige parem lavastus. Tal tulevad tõsisemad tükid tunduvalt paremini välja kui jaskarid.

K. K.: Kas elamus võib olla ka masendav? Hirmutav?

K. M: Paljud vaatavad teadlikult. Analüüsime, mis toimub! Nad ei ela seda läbi. Aga kui inimesed ei blokeeri ennast laval toimuvast, siis näib see ohtlik. Tean mitut inimest, kes on nutnud, isegi oksendanud pärast etendust – nad on sisse elanud.

M. K.: Esimesel korral oli tõepoolest ehmatav. Hakkasin seejärel Kane’i uusdepressiivseid tekste suure huviga lugema. Osa teksti on ka lugedes suhteliselt arusaamatu. Lavastuses on paljud asjad mahendatud: ei ole verd ega jookse ka rotid ringi. Mäng noaga on rohkem psühholoogiline. Meesnäitlejatele rolli sisseminek elus näiliselt ei mõju – lava taga on nad lõbusad. Hea, et lavastus ei ole naturalistliku taotlusega – võimalusi ju oleks. Mulle imponeerivad psühhiaatrilised momendid, samuti naudin, kui näitleja mängib persooni usutavalt välja – Robini ja Tinkeri vastasmängu. Usutavus tekib näitlejate mängu, mitte väliste efektide abiga.

V: Usutav küll, aga, kui näidendi üle , millega seletada surnud venna kohalolu. Kas Graham (pärast ta surma üledoosi) on Grace’i väljamõeldis või on vend tõesti kohal?

M. K.: See ei olegi niivõrd tähtis. Skisofreenik ei mõtle nii, et ahhaa, objekt, mida mina näen ja teised ei näe, pole kindlasti ehtne. Skisofreenik on veendunud, et see on päris ja et teised eksivad. See ongi teatri võimalus: niikuinii on etendus fiktsionaalne, aga kui ükskõik milline tekst on samas usutavalt ära mängitud, siis me usume, et nii juhtubki. Mõni nõrk koht tekstis võtab vunki vähemaks. Kuutõbise Grace’i võiks tõlkida ka hulluks Grace’iks. Kahjuks on naiseteema natuke nõrk. Tantsija on nagu vahend Tinkeri teatud poole väljendamiseks või pingete maandamise objekt. Ei oskagi öelda, kas tegu on naise või Tinkeri kehaosaga. Tinkeri suur armastus on siiski Grace. Tundus, et ta lõpuks lõikab Grace’i meheks, et ei peaks olema temasse armunud.

V: Tinker armastas Grace’i, sest ta võimuses ei olnud talle anda, mida ta tahab. Tal ei olnud kontrolli Grace’i tahte üle – kõiki teisi suunab ning manipuleerib ta edukalt. Tekst on keeruline. Mida mitmetisemaks saab inimest mängida, seda huvitavam ta on. Tinker on muutunud meeletult huvitavaks. Ta on see, mis igaüks tahab, et ta oleks. Kas teised tegelased ei või olla samuti vahendid väljendamaks Tinkeri allasurutud tunge? Psühhoanalüütikud on ju palju rääkinud, kuidas tekib homoseksualism lapses, kes annab kellele peksa jne. Selline analüüs jookseb ka sellest tükist punase jutina läbi. Märkimisväärne on, et üks kleit käib lavastuse jooksul kolme inimese seljas.

V.T: Rod ja Carl, homod, on väga olulised tegelased, et saada aru Tinkeri maailmapildist. Minu jaoks on rolli loomisel oluline kujutluspilt: pead alustama kujutluspildist, mis tegelast sa mängima hakkad, ning hakkad sinnapoole liikuma. Kui kujutluspilt on olemas, siis tuleb tegelane iseenesest.

M. K.: Varem oli homoseksualism naerualune, 90ndate maailmas sai sellest tähtis võitlusvahend. Tinkeri homofoobia tundub kunstlik. Siinsete homode puhul ei ole tekst üldse tähtis. Nad miilustavad lava paremas nurgas ja Tinker käib erinevaid kehaosi ära lõikamas. Tundub, et Tinker pole armukade mitte sellepärast, et keegi kedagi armastab, vaid et keegi teine tema kõrval on autoriteet.

K. K.: Tinker on trikster. Ta paneb ette erinevaid maske. Tööinimene ja tubli arst, teab oma piire ja tegutseb neis piirides. Ühest küljest tunneb patsientidele kaasa. Sisimas traagiline ja üksildane. Ainuke koht, kus ta saab maandada oma pingeid – masturbeerib striptiisitari juures, keda ütleb end armastavat. Lutsu teatrimaja variandis on Tinkeri armastus siiras, siin galeriis, vastupidi, on toon suhteliselt võlts – ja usutavam.

M. K.: Grace’i küsimus on, kumba ta rohkem armastab, Grahamit või Robinit. Mõlemaga on tal suhe. Kui alguses oli Graham talle psühholoogiline kaitse, siis lõpus jääb venna roll järjest nõrgemaks. Vend lahkub, kui Grace’ist on saanud mees.

K. M.: Teine – v
enna reaalsus on lõpuks Grace’i sees. Seda ei ole väljastpoolt enam märgata, venda näha pole, Grace on ise tema. Näidendi tekst tundub mulle kohati lausa religioosne. Sarah Kane ei uskunud enam kirikut ja lõi oma kiriku – teatri ja pühakirja – teksti, millega maailma kirjeldada.

M. K.: Suur osa teatrist on kino halvem ja odavam variant, lava meenutab telekaekraani. Aga teater peaks mõjuma kohe, siin ja praegu elava inimese kaudu. “Puhastatud” ei ole mugav etendus. See algab nagu tavaline lugu: narkostseen, Ida-Virumaa probleemid. Lugu isegi rikub seda. Grace’i dialoogiga läheb asi teiseks. Poeetika ja muinasjutt on liiga pehmed mõisted, et kirjeldada selle teksti toimet ja atmosfääri, mida see genereerib – see on pöördeline etendus kas või Kalevi lavastajabiograafias.

K. K.: Peakski olema natuke vastik. Kevadine etendus oli võõrandunud: siin on näitlejad, neljas sein, seal vaataja. Y-galeriis vaatajal enam väga turvaline ei ole. Edaspidi tahakski seda lavastust mängida tühjas ruumis: keldris, haiglas, auditooriumis. Tavaline, itaalia stiilis teater ilmselt ei sobi sellist laadi tükile. See ei ole lavalt alla karjumise tükk. Teater on elav kunst ega pea vaatajale pugema. Neli aastat õpetatakse teatrikoolis näitlejat valetama, õpetatakse, kuidas publikut ära petta. Nad ei ole siirad, neil ei ole midagi öelda. Geniaalne näitleja tuleb lavale, mängib ja näeb ennast kõrvalt. See ei ole sinu keha, see on rolli keha. Teater haarab tänapäeval kino järele, aga ta ei tohiks olla jooksupoiss, vaid omaette kunstiliik, mis tugineb elavale näitlejale. Teatril on omad vahendid, kinol omad. Tehniliselt on tudengiteater vaene teater, aga ideelahendused peaksid meil olema tugevad.