Leonardot on üldse palju kopeeritud: meenutagem „Mona Lisa” loendamatuid paljundusi-teisendusi (vt Linnar Priimägi, Leonardo da Vinci „Mona Lisa”: maneristlik portree. – SL Õhtuleht 28. IV 2001). Kuid mida demonstratiivsemalt koopiad originaalist kaugenevad (Salvador Dalí vuntsidega Gioconda!), seda tungivamalt osutavad nad algupärandile. Mitte ükski jäljendus ei pääse Leonardo küljest lahti, samal ajal kui tema kaasaegne Michelangelo suunas oma matkijad endast mööda minema ja maneristlikku dekadentsi langema. Leonardot kopeeritakse, Michelangelot utreeritakse. Tõsiseltvõetav kunstiteadlane peab muidugi nentima: kas Lucania portree on originaal või mitte, seda pole võimalik tõsiteaduslikult kindlaks teha. (Mida tähendab, et ladinakeelset teksti pinxit mea „võib mõista kui „Maalitud minu poolt”? Kuidas küll?)
Kõik ekspertiisid annavad tühipaljaid oletusi, mille tõenäosuse protsent sõltub üksnes oletaja autoriteetsusest. Siis peaks ülim otsustusõigus vist kuuluma paavstile. Tema on Vatikani kollektsioonide omanik ning ilmeksimatu pealegi – öelgu oma sõna. Roma locuta, causa finita. Kui ta selle pildi ära ostab, on ehtne, kui ei osta, siis ei ole. Küsimus pole ju teaduslik, sest teaduslikult seda lahendada ei anna. Kultuuripsühholoog huvitub muust. Mis toimub nende inimeste psüühikas, kes nüüd 5. – 12. veebruarini massiliselt Kadrioru lossi voorisid – mõned koguni esmakordselt elus – toda oletust vaatama? Niisugune rahvatulv meenutab kangesti 1960. aastate eestlaskonna palverändu botaanikaaeda öökuninganna juurde (vt Linnar Priimägi, 20. sajandi eesti mütoloogia. – Akadeemia 2004, nr 2, lk 353–392) või 1987. aasta „rahvamatka Emmanuelle’i maile”. Mis väärtus pani rahva seekord liikuma? Propagandatehnikate õppejõul oleks seda kasulik teada.
Kaubamärk „Leonardo da Vinci” koosneb kahest poolest. Esimene pool, „Leonardo”, väärtustab kaupa, s.t kunstiteost, toda maali kui kiretut eset, mis vaevalt et kuigivõrd muudab või rikastab senist arusaama tolle renessansikunstniku loomingust. Kaubamärgi teine pool „da Vinci” aga seostub muidugi Dan Browni populaarse, harimatult pealkirjastatud põnevikuga, millel õieti pole tolle renessansikunstnikuga üldse mitte mingit pistmist (vt Ants Juske, „Da Vinci kood” – bestseller või keelatud kirjandus? – Postimees 18. VI 2005). Just see, ja mitte kunstiteadmus, on Lucania brändi imagoloogiline potentsiaal. Inimesed tulid läbi elama „da Vinci koodi” ja kaifisid just selles vaimus Orest Kormašovi kriminalistlikke seletusi pildi juurde. CSI! Sõrmejälg! Mis sest, et „vägagi tõenäoline” – ikkagi ehtne! Ehtsuselamust nimetas Walter Benjamin kunstiteose „auraks”.
Aura ei ole mitte unikaalsus, vaid just nimelt ehtsus. Küsimuse, kas Lucania portree on unikaalne või koopia, varjutab tolle maali ehtsuse elamus, aura. Kui unikaalsus on absoluutne kvaliteet (objekt kas on ainuline või mitte), siis ehtsust saab evida rohkem või vähem. Seda erinevust mõõdabki Benjaminil „aura” (vt Linnar Priimägi, Klassitsism. Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites, I – III . Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 282–285). Piltlikult öelda: ehtsust nagu raha saab olla vähem või rohkem – ning „aura” on selle „raha” kurss, mis tõuseb või langeb. Kadrioru kunstimuuseumisse läinud inimesed olid valmis Eesti kroone vahetama Lucania portree ehtsuskursiga. Ükskõik, kas originaal või koopia – ehtne ikkagi! Ehtsa sõrmejäljega! Sel taustal oleks sobilik meenutada, et meie endi omandis on palju tähtsam, maailma kunstiloos tõepoolest unikaalne teos, Bernt Notke „Surmatants” Niguliste kirikus. Lucania portree on selle kõrval nagu kuurisara gooti katedraali kõrval.
