Ka festivali sisuline külg üllatas meeldivalt. Kuue päeva jooksul näidati kahteteist lavastust, neist neli Slovakkiast. Kolm-neli lavastust olid väga head (sh NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”), ülejäänud kuues leidus vähemalt midagi meeldejäävat. Ebahuvitavaid lavastusi oli ehk vaid kaks. Selline tulemus on aga ühel suurel festivalil märkimisväärne saavutus. Slovakkia teatrist oli näitamiseks valitud kaks klassikatõlgendust. Roman Polàki „Anna Karenina” suutis oma valgetest tunnelitest ja seintest kujunduse ja intensiivsete näitlejatega köita lausa neljaks tunniks, Svetozar Sprušansky „Kirsiaed” haaras rokkiva kulminatsiooniga (stseen kirsiaia ostnud Lopahhiniga). Mõlemad lavastajad on inspireeritud saksalikust ekspressiivsest näitlemisstiilist – kokkuvõttes korralik traditsiooniline teater. Näidati ka üht Roland Schimmelpfennigi teksti ja üht kaasaegset tantsuetendust. Huvitav, et neljast kohalikust lavastusest kolm toimusid whitebox’is (vaid tantsulavastus anti üpris pimedas mustas saalis) – võimalik, et tegemist on lavakujunduse uue trendiga. Järgnevalt keskendun aga festivalile kutsutud väliskülalistele.
Sidi Larbi Cherkaoui „Origine”
Sidi Larbi, maroko juurtega belglane, on praegu üks Euroopa tuntuim n-ö suure lava koreograaf. Tema 2008. aasta lavastus „Origine” („Algupära”) ei olnud küll nii võimas elamus kui mõne aasta tagune „Null kraadi”, esitatudlavastatud koos Akram Khaniga). Nitra festivali avaetenduse publik hüppas ovatsioonides püsti, kuid lavastus oli minu meelest veidi liiga narratiivne ja koomikat taotlev. Sidi Larbi lavastajakäekirjas on näha sarnaseid elemente: elava muusika kasutamine, mis sulandub-põimub lavategevusega, perfektselt täpne ja voolav koreograafia. „Origine” on loodud Islandilt, Ameerikast, Jaapanist ja Aafrikast pärit kahele mees- ja kahele naistantsijale. Teema kõlab banaalselt: inimeste rassilisedkultuurilised erinevused, võõraviha, hirm erinevuste ees ning nende erinevuste taandamine humaansetele väärtustele. Sidi Larbi segab abstraktsemat liikumist argitegevusega ning loob tõeliselt üllatava koreograafia. Söömine-joomine-magamineriietumine mängitakse ette mehe-naise duetina, kusjuures mees kehastab kõikvõimalikke atribuute kingakontsadest hommikumantli ja dušisegistini, ustest-jalamattidest rääkimata. Tõeliselt tihe ja täpne koreograafia.
Visuaalsete märkide kõrval on samavõrd oluline lavastuse muusika. „Origine’is” esitavad kaks naislauljat ja harfimängija keskaegset vaimulikku muusikat Hispaaniast, Rootsist ja araabia maadelt. Tekib ülihuvitav kokkukõla tantsijate dekonstruktiivse tegevusega laval. Lavastuse lõpp on muljetavaldav. Ameeriklanna võtab välja MACi, ühele neljast laval asuvast ekraanist ilmuvad järjest kiiremini ja kiiremini avanevad kõikvõimalikud arvutiprogrammid. See levib teisele, kolmandale, neljandale ekraanile. Ilmub maakera – globaliseerunud, ühtlustunud maailm, kus rassilised-individuaalsed erinevused suurt rolli ei mängi. Sidi Larbi „Origine” on eklektiline lavastus, aga see oli kindlasti eesmärgiks ning peegeldab hästi (post?-)postmodernset maailma, mida taheti kujutada (lavastuse taotluseks on muuseas lõppkokkuvõttes harmooniasse suubumine). Postdramaatiline kunstiteos, kus kõik väljendusvahendid on võrdsed: tants, muusika, loo jutustamine, valguskujundus (mäng varjudega), vähesel määral video ja sõna. Näha on psühhoanalüüsi ja fenomenoloogia mõju, kuid kasuks oleks tulnud suurem abstraktsus. „Origine” ei ole tõsine ekskurss rassi- ja võõraviha, Teise põlguse uurimiseks. Need teemad on küll lavastuses olemas, kuid sõnum on humanistlikult jaatav: „Davaite žit družno”.
Radu Afrimi „Perekond M-i haigus”
Rumeenia lavastajale Radu Afrimile omistati sel aastal prestiižne Euroopa kultuuriauhind. Nitra festivalile sõitis tema Timisoara teatris itaallase Fausto Paravidino näidendi põhjal lavastatud „Perekond M-i haigus”. Tegemist on justkui balkanlikus kastmes Reko Lundàni „Suurema kurbuseta” (lav Ingo Normet, Vanemuine, 2007). Esitatakse ühe vaese hullu perekonna lugu kõikvõimalike probleemide sasipuntras. Afrimi lavastuse parim osa on sürrealistlikpoeetiline stsenograafia ja ekspressiivselt ootamatu valguskujundus. Suvalisse tehaseruumi (Nitras lennujaama) on loodud sügisene mets. Puupuru sisse on istutatud raagus puid. Metsas on vann, kõrkjad, püss, telekas, telefoniautomaat, vasakul nurgas suur köögilaud ja läbipaistev riiul värviliste tassidega. Kogu lavastust kannab üdini poeetiline, lüüriline vaimsus, mida rõhutab vanni kohal, läbi puude ja kõrkjate hõljuv udu. Valguse järsud muutumised ja rütm tekitab mõnusa sürrealistliku atmosfääri. Lavastuse parimaks stseeniks sai peoorgia stseen: tantsiti võistlustantsu, sulistati vannis, aeleti kaskede vahel, kakeldi. Sürrealistliku energiaga stseen. Terviklikust elamusest jäi aga midagi puudu küllap põhjusel, et näitlejate loo jutustamine oli vähe intensiivne, lavastaja ei osanud etteantud mänguruumi kogu etenduse jooksul piisavalt kasutada ning ei tekkinud tunnet, et seda lugu peab rääkima just sellises paigas sellise kujundusega.
István Tasnádi „Phaidra Fitness”
Festivali üks köitvamaid ja professionaalsemaid lavastusi „Phaidra Fitness” oli Ungarist. Endise Kretaköri teatri näitlejad esitasid István Tasnádi teksti ja lavastuse, Antiik-Kreekast tuntud Phaidra loo. Lugu vananevast naisest, kes armub oma kasupoega. Vastuarmastust kohtamata saadab ta noormehe hukatusse.
Ungarlased esitavad antiiktragöödiat kaasaegse fitness-keskuse jõusaalis. Uus, ilu- ja jõukultusest lõhnav keskus pole vist nii ebasportlikku seltskonda oma uksest veel kunagi sisse lasknud. Fuajeesse on kogunenud suur seltskond, kellest nii mõnigi astub jõusaali elus esimest korda. Viimase peal Adidase dressides energiline treener-näitleja jagab seltskonna gruppidesse ning tutvustab juba koridoris aparaatidel tallavaid-sõtkuvaid-ähkivaid tegelasi. Treener seletab Antiik-Kreeka kangelaste tausta, alanud on etenduse proloog. Tragöödia sündmustikku kuulates ja moodsaid trenniinimesi vaadates ei saa muidugi lahti muigvele ajavast võõritustundest. Antiikteatrile kohaselt ei puudu ka koor, kes kõlab hästi kajavas ruumis eriti harmooniliselt. Hiljem põimitakse koorirepertuaari hiphoplikke elemente. Traagiline Phaidra lugu ise kantakse ette kõikvõimaliku ja võhikule seninägematu atribuutikaga jõusaalis. Naeruväärsetel masinatel toimetavad kõik tegelased, vananev Phaidra ise võtab noorematelt treeningtunde, et olla noore mehe jaoks ihaldusväärne. Lavastuse suureks väärtuseks on seletamatu kergus ja intensiivsus üheaegselt.
Näitlejad suhtuvad antiiktragöödia mängimisse jõusaalis väikese huumori ja kõrvalpilguga, samas kogu materjali üliprofessionaalselt hallates ja ette kandes. Näitlemisstiil on intensiivne ja tõeline, vaataja usub iga tegelast ja tema motiivi, ükskõik kui groteskne või võõritav see ka poleks. Lavastus on oma intelligentsel viisil väga naljakas. Selle mõju oli paljudele (väga suure kogemusega teatrivaatajatele) lausa uskumatu: sellist kerget, rõõmsameelset rahulolu pole ammu tekkinud – ja seda pärast antiiktragöödiat! Miks aga mängiti jõusaalis? Võimsa ja olulise teemana hakkas tööle ilukultus ja eriti nooruse kultus. Pidev vajadus olla vormis, ennast tõestada. See teema on küllap endiselt kõnekas nii Ungaris, Slovakkias kui ka Eestis. Lavastus oli niivõrd oma keskkonda loodud, et oleks kusagil mujal, näiteks tavalises teatrisaalis, ilmvõimatu.
Wunderbaumi „Õlleturist”
Intrigeerivaim-lõbustavaim, kogu festivalinädalaks vihjeid-paroole andnud lavastuse lõid ja esitasid kaks hollandlast, teatri NTGent endised näitlejad Walter Bart ja Matjis Jansen. Pubis toimunud lavastus on esmapilgul tüüpiline stand-up comedy,
kus kaks hollandlast esitavad perfektses inglise keeles Manchesteri jalkafänne Dave’i ja Dave’i, kes tulevad Ida-Euroopasse, konkreetsemalt Odessasse laiama. Kogu tegevus võiks sama hästi toimuda ka Tallinna vanalinnas Nimega baaris. Loomulikult meenuvad jutud Briti poissmeeste seiklustest Tallinnas: odavatest naistest ja segipekstud hotellitubadest, oma kogemusestki haisvad ja valjuhäälsed britid EasyJeti lennul. „Õlleturistis” võetakse läbi kõik teemad ja eelarvamused, mis briti poissmeestest turiste erutavad: naised, autod, jalgpall, kogu Ida -Euroopa ühiskonna õpetamine, inglise keele rääkimine, kapitalistliku süsteemi ehitamine, Euroopa liit jne, jne. Näitlejad lajatavad tohutu intensiivsusega. Lavastust ette valmistades tegid nad Odessas neli nädalat intervjuusid igasuguste inimestega: tudengite, vanurite, jalgpallihuligaanidega jne. Iga etendus sõltub esituspaiga spetsiifikast: näiteks Eestis põimiksid nad irooniliste kommentaaridega tingimata ühte meie põhjamaalisuse, sini-mustvalge lipu, suhted venelaste ja Euroopa liiduga.
Etenduse vastuvõtt Odessas oli näitlejate sõnul mitmetine: mõni vaataja oli vihane, et näitavad nende igapäevaseid probleeme, mida kohalikud elanikud niigi teavad, teine oli jälle üllatunud, et nemad läänlastena näevad nende probleeme niivõrd hästi. Slovakkia pubis oskasid näitlejad suurepäraselt olla üheaegselt meeletult koomilised ja jubedad. Pole ammu sattunud etendusele, kus on pidevalt nii vastik olla, et tahaksid tooli alla vajuda, just äratundmisrõõmust/ hirmust. Samaaegselt valdavad piinlikkus, naer, abitus, õud. Kõik või paljud nendest eelarvamustest, millega läänlased Ida-Euroopale peale lendavad, on õiged ning samal ajal jõuab kohale neis eelarvamustes peituv võõraviha, arrogants, ülbus. Näitlejad räägivadki hiljem läänlaste arrogantsusest ning ütlevad, et turistid lausa vägistavad kohti, kuhu reisivad. Ka EasyJeti odavlendudel on siin suur roll mängida. EasyJeti sihtpunktis Bratislavas juhtus näiteks järgmine lugu. Briti turist kusi Bratislava kesklinna purskkaevu. Pärast tekkinud skandaali jagatakse nüüd linna külastavatele turistidele käitumisjuhenditega brošüüre, et vältida probleeme politseiga. „Õlleturisti” etendusele järgnenud arutelul oli lõbus tõdeda, et kui laval räägivad hollandlased perfektset Manchesteri inglise keelt (kinnitas ka üks etendust näinud briti lavastaja), siis arutelul räägivad nad inglise keelt kerge flaami aktsendiga. Muuseas, praegu teevad samad hollandlased lavastust moslemivihast Hollandis. „Õlleturistiga” rännatakse aga nii Ida-Euroopas, Skandinaavias kui põigatakse ka konservatiivsesse Inglise väikelinna.
Santasangre „Kuus kraadi”
Vastakaid arvamusi tekitas itaallaste etteaste. Enne oli kuulda, et tegemist ei ole teatriga: lavastust tutvustati kontserdina häälele ja sünteetilisele muusikale, teemaks kliimasoojenemine. Kahjuks mattuski etenduse vastuvõtt valesse saateteksti ja eelhoiakusse. „Kuus kraadi” on puhas tantsulavastus: butōtants tehnoloogilises valgusšõus. Raske on välja lugeda kliimasoojenemise küsimusi, küll aga esitatakse evolutsiooni (just nimelt esitatakse, mitte ei polemiseerita sellega): kuidas mitte millestki tekib putukas ja putukast inimene, teekonnal läbitakse elemendid õhk, vesi, tuli, maa. Lavastuse puuduseks on jälle liigne narratiivsus. Mõni nägi siin pretensioonikat ja pateetilist lugu, mina vaatasin sisu pisikese irooniamuigega. Mõni jällegi oli vaimustunud visuaalsest ja tehnilisest teostusest. Selles polnud aga midagi ennenägematut: samalaadset keha, valguse ja heli vastastikust sulandumist kasutab palju perfektsemalt ja sisukamalt Austraalia grupp Chunky Move (vt Sirp 26. IX 2008).
Itaallaste etenduse rütm püsis butō’likult aeglasena, ka valgusšõu ega tehnoloogiline muusika ei muutunud palju. Kõige nauditavamad olid hetked, kui valgus ja keha liikumine kasvasid üksteisest välja. Esteetiliselt kandvaid hetki oli, kuid sisuline plaan jäi itaallastel kahjuks nõrgaks. Eestlasena oli festivali viimasel kahel päeval rind muidugi uhkusest kummis. Kõikide tuttavate-kolleegide arvates oli NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” festivali tipplavastus. Teater andis kaks etendust järjest, kusjuures teine oli ilmselt lavastuse senine parim mängukord. Vahest annab Eesti edu festivalil kõige paremini edasi ühe arutelul osalenud teatrimehe arvamus: etenduse alguses toovad kuus näitlejat lavale kõlarid ning esimese kahe minutiga on atmosfäär loodud. Ülihästi hakkas tööle näitlejate omavaheline suhe, nende naeratused, nad said üheks muusika ja üksteisega. Ning see energia püsis ja kandis lõpuni. Järjest suuremal hulgal võõrkeelset teatrit vaadates teadvustan, kuivõrd oluline on professionaalne tõlge ja adekvaatsed saatetekstid brošüürides-kavalehtedel. Lisaks perfektsele tõlkele kõrvaklappides sai NO99 plusspunkte ka tasuta jagatud ingliskeelse kavalehe eest. Uskumatu, et kümnetel festivalidel käies pole ma võõrkeelsete truppide puhul seda väikest abimeest varem kohanudki!