Üks paik Euroopas, 40 000 elanikuga kaksiklinn Idar-Oberstein Nahe jõe orus Saksa-Prantsuse piiri ääres on Euroopa vääriskivi pealinn. Oma struktuuri poolest sobiks Eesti vasteks ehk Põlva: asub eiteakus mägede vahel ja elu venib aegluubis.
Siiski, on terve kunstivaldkond, mille seisukohalt Idar-Oberstein on midagi rohkemat kui lihtsalt linnake: see on ehtekunstnike, vääriskivikaupmeeste ja -lihvijate Meka, “ülemkivi” linn, nagu nimigi ütleb. Linna ajalugu ulatub XI sajandisse, kust pärinevad esimesed teated Steinide suguvõsa kohta. Ehtekive, eriti ahhaate hakati ümberkaudsetest mägedest kaevandama XIV-XV sajandil. Tänaseks on kogu elu linnas koondunud ümber vääriskivide. Sinna alla kuuluvad kivikaupmehed, kivilihvijad, teemandiärimehed, koolid, klubid, kõikvõimalikud kiviarmastajad. Linnas on üks ilmatu pikk peatänav, mis lookleb piki jõeorgu läbi Idari ja Obersteini, läbides mõlema linna peaväljaku. Kiviturg hõlmab seal kõiki tasandeid, pudupoodidest ja tänavamüüjatest tõeliste professionaalideni, kelle vastuvõtule pääsevad vaid usaldusväärsete allikate soovitatud kliendid. Kellele iganes maapõue mõistatused-rikkused huvi pakuvad, sel tasub käia Idar-Obersteinis.
On loomulik, et Trieri ülikooli ehtekunsti osakond asub Idar-Obersteinis. See kool on Saksamaa, kui mitte kogu Euroopa kontekstis üks väheseid, kus tegeldakse aktiivselt ja kõrgel tasemel kivilihvimisega, selle aeganõudva ja kaasaegses ehtes harvaks jäänud tööga. Vahest ongi kivilihvimine ühisnimetaja sellele aeglusele, mis terves linnas kõigest vastu kumab.
Trieri ülikooli ehteeriala professori Theo Smeetsi eestvedamisel korraldati koos Idar-Obersteini linna kultuuriametiga sel kevadel kolmandat korda teaduskonverents ehteteooria alal. Tänavuse konverentsi fookuspunkt oli suunatud ilu ja ühetaolisuse keerukale suhtele. Seda teemat olid lahti mõtestamas mitmete elualade esindajad: kirjandusteadlane professor Winfried Menninghaus Berliini ülikoolist, filosoofiadoktor Uwe Voigt Bambergi ülikoolist ja kunstipedagoogika professor Birgit Richard Frankfurti ülikoolist ning eelnimetatutele lisaks mõistagi ehtekunstnikud Lucy Sarneel Amsterdamist, Manuel Vilhena Lissabonist, Bernhard Schobinger Zürichist, Kadri Mälk Tallinnast ja Iris Bodemer Pforzheimist. Pidulikkuse aste oli märkimisväärne: konverentsi avas Idar-Obersteini linnapea Bruno Zimmer ja ürituse üks mootoreid oli Wilhelm Lindemann linna kultuuriametist.
Mõne sõnaga loengutest
Iris Bodemeri “Vaikus”. Loengu läbivaks kujundiks oli helilooja John Cage’i teos “Neli minutit ja kolmkümmend kolm sekundit vaikust”, mis oli kunstnikku suuresti mõjutanud. Seinale projitseeritud fotosid kunstniku töödest saatis luulesarnaseks puhastatud loeng helilooja ning kunstniku enda loomingust ja elukäigust.
Bernhard Schobinger, vanema põlvkonna korüfee, keskendus loengus oma aastakümnetepikkusele loomingule. Alustanud ülimat täpsust nõudvate geomeetriliste kivigraveeringutega ja liikunud sealt täieliku kaoseni – (pudelikaeltest kee takunööril), on kunstnik seejärel peatunud kusagil vahepeal. Oleks vale öelda, et kahe vahel, pigem liikunud edasi mõlemale äärmusele toetudes. “Idee on kõige tähtsam, materjal on sekundaarne. Aeg ning kontekst tingivad esteetika,” konstateeris vanameister.
Kadri Mälk keskendus oma ettekandes armastusele ja hirmule kaasaegses ehtekunstis. See on ühendatud anumate süsteem: mida rohkem armastad, seda rohkem ka kardad – nii ehtekunstis kui elus üldse.
Linna tähtsamaid tööstusharusid on mõistagi juveelikunst. Üheks heaks näiteks seejuures on Jakob Bengeli bijouterie-töökoda, kus valminud art déco ehted olid enne Teist maailmasõda tuntud üle kogu Euroopa. Praeguseks on ettevõte okasroosikesena uinunud, tööstusrevolutsiooniaegsed masinad konserveeritud ja ootavad… eurotoetusi. Ehtetööstuse pärija hr Brauni ja linnavalitsuse koostöös aga toimuvad kaasaegse ehtekunsti näitused nii Villa Bengelis kui ka juveelifirma tootmishoonetes. Kuigi tootmishoone võib kõlada pisut karmilt, ei tähenda see kõledaid tehasetsehhe, tegemist on ikka pigem tööstusromantikaga: pisut ämblikuvõrgustunud masinad kevadistes päikesekiirtes, pisut kõmmeldanud lilleline tapeet seinal, natuke nukrat kliginat-klobinat ja õlilõhna.
Jakob Bengeli fondi, linnavalitsuse ning Trieri ülikooli koostöös töötab ka kunstnike resideerimise programm, mille vahendusel saavad kunstnikud elada-töötada Idar-Obersteinis, nii Bengeli kui ka kooli töökojas.
Näitused
Paralleelselt konverentsiga avati kolm näitust: Bernhard Schobingeri villa Bengelis, Eesti Kunstiakadeemia ja Firenze ehtekooli Alchimia ühisnäitus “Twilight” Bengeli tootmisruumides ja Jakob Bengeli fondi stipendiaatide ühisnäitus koolimajas.
“Twilight’i” näitus, mis sai alguse Kadri Mälgu ja Manfred Bischoffi juhendatud töötoast ja kus osales 20 inimest, on üles pandud neljal korral ja eri paikades: Tallinnas Hopi galeriis, Firenzes Helide aias lahtise taeva all, Barcelonas FADi galerii krüptis, sõna otseses mõttes endistes hauaorvades, ning Viinis kaasaegse ehtekunsti galeriis V&V.
Nüüd siis tööstuskeskkonnas kalliskivide pealinnas. “Twilight’i” ehk “Hämaruse” kujundus sai seekord niisugune: ruumide keskele paigutasin hallist vildist õõtsuvad pilvekesed, ainsaks valgusallikaks maja mõlema poole akendest sissevoolav päevavalgus. Mis pidi hämaraks jääma, see ka jäi. Mida rohkem on seda väljapanekut eksponeeritud, seda rohkem tuleb kutseid ja pakkumisi, sellegipoolest hakkab “Hämaruse” aeg otsa saama. Olgu Idar-Oberstein selle näituse ilus lõpetus.
Üheks põnevaks näituseelamuseks oli residentkunstnike aastanäitus ülikooli fuajees. Näituse koostas ja kujundas Tabea Reulecke, osales ehtekunstnikke maailma eri paigust, kõik nad on resideerinud Jakob Bengeli fondi toel Idar-Obersteinis möödunud aastal. Fond alustas tööd 2001. aastal ja kogub praegu kiiresti jõudu. Huvi Idar-Obersteinis töötada on väga suur, peagi sõidab sinna ennast täiendama ka mitu Eesti noort ehtekunstnikku. Fondi üks põhimõtteid ongi kutsuda kohapeale nii noori ja lootustandvaid kui ka vanema põlvkonna tunnustatud ehtekunstnikke.
Mõni sõna näituse kujundusest, mis jättis mulle sügava mulje. Kujunduse algmaterjal (toolid, lauad, kabinetid, raamaturiiulid ja taburetid) oli pärit Bengeli ehtetööstuse ruumidest. Pehmelt öeldes oli neist kokku kuhjatud üks korralik hunnik, mis ulatas otsaga isegi läbi lae, sahtlid kohati kirjutuslaudadest välja kukkumas ja kõige tipuks kuhja peal lõputu juhtmerägastik, mille igas otsas valgustas mattklaasiga hele pirn sahtlite sisu. Samasugusele kirjeldusele võiks vastata ka mõni tavaline segadus kusagil pööningul, kuid siinkohal jäi silm puhkama täpselt mõõdetud kompositsioonirütmil. Kogu installatsioon tervikuna kumendas nagu vanaema kolikamber küünlavalgel, ehted lebasid väljaulatuvates sahtlites ning olid suurepäraselt valgustatud. Ei midagi liigset, ei midagi puudu ning rütm võnkepealt paigas. Täpne ja väga õhuline töö.
