Olin ka Lembit Orgse aprillikuus toimunud “Prantsuse süitide” kontserdil. Nüüd tollaseid “Prantsuse süite” ja 17. mail muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis kuuldud “Inglise süite” võrreldes pean tunnistama, et viimane kontsert meeldis isegi veel rohkem. Esitus oli mõlemal  korral ühevõrra hea, põhjus peitus aga kahe teose erinevustes. “Prantsuse süitide” kontsert oli ulatuslikum ettevõtmine, tsüklid olid esitatud väga läbimõeldult ja viimistletult, kuid see on muusika, mis on teatud määral “raamides”. Bach on mõlemas teoses järginud mõlemal maal tollal valitsenud stilistikat: “Prantsuse süitides” valitseb aristokraatlik reeglipära ja hierarhia kaunistuste esitamises, “Inglise süitides” on tunda aga inglise virdžinalistidelt päranduseks saadud improvisatsioonilist vabadust, rütmi ja kaunistuste kummalist tujukust. Inglise muusika kuldajastu lõppes Henry Purcelli surmaga 1695. aastal. 1685. aastal sündinud Johann Sebastian Bachil oli side selle maailmaga veel alles.

Prelüüdidele järgnevad siin traditsioonilised tantsud allemande, courante, sarabande, gavott ja gigue, sageli koos double’ite, juba välja kirjutatud varieerimisvariantidega. Aktiivne motoorne liikumine vaheldub kapriisse vabaduse ning süvenenult meditatiivsete aeglaste osadega. Kui “Prantsuse süite” võib hästi mängida ka noor muusik, siis “Inglise süitide” esitamine nõuab rohkem kogemusi ning pikaaegset Bachi stiili ja kaunistuste maailmas olemist. Lembit Orgse on pianist, kel on kahtlemata see vajalik kogemus olemas ja samas ka selles maailmas viibimisest tekkinud vabadus. Tahaks kindlasti loota, et ta tegeleb Bachi interpretatsiooniga aktiivselt edasi ning salvestab oma mõtted edaspidi ka plaadile.