Filmi kuulutamine „südamlikuks ja kauniks” ning soojades toonides reklaamplakat on mu meelest ilmselge pettus, tootjate trikk, millega püütakse kinosaali meelitada ehk ka mõni selline vaataja, kes ootab järjekordset „Toscanat päikese all”. Nagu „Genova”, nii räägib ju seegi film kaotuse valust ja „uuest algusest” Itaalias – ometi on Winterbottomi ja Audrey Wellsi filmidel väga vähe ühist. „Genova” pole just tavatult südamlik ega kaunidust püüdev (välja arvatud Colin Firthi mängitud peategelase, professor Joe vanem tütar Kelly) ning lausa rõhutatult hoidub film soojusest. „Genova” on ennekõike film leinast ja selle rusuvast mõjust inimhingele.
Lein on midagi sellist, millega enamikul meist ühel või teisel eluetapil tuleb kokku puutuda. „Genovas” puudutab see keskikka jõudnud abielumeest ja tema kahte tütart, kelle ema hukkub rumala autoõnnetuse tõttu. Selles olukorras toimetulemine on väljakutse nii lastele kui ka lesestunud kaasale. Lootes leida abi keskkonna vahetusest, otsustab lesk kolida koos perega Chicagost Itaaliasse, Genova linna, mille ülikoolis talle õppejõu tööd on pakutud. Lahendust või leevendust elukoha vahetus Winterbottomi tegelastele ometigi kaasa ei too. Joe püüab küll leida uusi sõpru ja naudingut tööst, teismeline Kelly (Willa Holland) hakkab avastama oma seksuaalsust ja mõnuainete maailma ning pisitütar Maryt (Perla Haney-Jardine) külastab poolunedes tema ema heatahtlik vaim. Ometigi osutub see kõik neile vaid põgenemiseks ja lõpuks seisavad nad oma leinaga silmitsi veelgi lohutamatumalt.
Genova kui tusameele urgas
Rõhutamaks leinaja rõõmuvaest olekut on filmi värvigamma kahvatu ja isegi kui pere naudib Vahemere sooje randu, mõjuvad need peaaegu sama kõledalt kui mõni ülerahvastatud betoonlinn. Ka Genova linn, millele on pealkirjas rõhutamisega antud justkui omaette tegelaskuju roll, pole Winterbottomi nägemuses mitte ajalugu ja saladusi tulvil romantiline vanalinn. Vastupidi, peaaegu ainus variatsioon, mida me filmis sellest linnast näeme, on pime ja kitsas tänavate rägastik ning kõikvõimalikud prostituutidest ja narkaritest kubisevad nurgatagused. Isegi korter, kuhu pere Genovasse saabudes elama asub, pole mitte tulvil vanaaegsust, vaid on kõle ja pleekinud, justkui ei talletaks inimeste kodud lõunamaalgi endasse mitte niivõrd päikest ja rõõmusähvakuid, vaid sihitult kulgeva elu tuska ja väljapääsmatuse tunnet. Lein matab „Genovas” enda alla kõik. Isegi klaveriõpetaja igivana pianiino on väsinud ja häälest ära. Oma nägemuse on lavastaja teostanud meisterlikult, sest kurbus ja rusutus ei avaldu „Genovas” mitte niivõrd tegelaskujude sõnades või ilmetes. Väliselt püüavad nad kõik vaadata tulevikku (ja olevikku) positiivse meelestatusega, ainult et olustikule antud kahvatus seab nii tööd nautiva Joe kui hullumeelselt pidutseva Kelly rõõmu ja lõbu teravasse konflikti autori nägemusega reaalsusest.
Filmi valguseja värvivaesus muudab nende rõõmu ja lõbu pinnapealsuseks, kui mitte tehislikuks. See on tehtud rõõm, teeseldud lõbu. Nagu mõnes varasemas filmis, näiteks„Väelises südames”, ei kasuta Winterbottom ka „Genovas” mingeid ilmseid või rõhutatud kulminatsioonihetki: lugu ei „tempereerita”, teatud olukordi ei seata teiste taustal esile (kui ehk välja arvata liiklusõnnetus kohe filmi alguses). Peategelaste elu lihtsalt kulgeb ning üks olukord järgneb teisele. Isegi stseen oma ema vaimule liikluskeerisesse järele tormavast Maryst ei too endaga kaasa tegelaskujude arengus veenvat muutust või vabanemist ja paistab mõneti lausa loogikavastane. Tõsi, näib küll, et uus eluohtlik situatsioon ühendab pereliikmed taas üksteisega, annab neile mõistmise, et möödanik jääb möödanikuks ning et ühe pere liikmed on kõigist erimeelsustest hoolimata siiski kõige lähedasemad inimesed maailmas. Ent ülilühike finaal ei veena vaatajat selle tõdemuse kinnistumises. (Pealegi, miks ei sündinud arusaamist siis, kui Mary elu filmi keskel esimest korda ohtu satub?)
Tüütu leina paratamatus
Kindlapiiriliste tõusude ja mõõnadega süžee põhimõttekindel vältimine annab Winterbottomi filmile teatud usutavuse ja tema vastuseis uskumatuseni ülepaisutatud süžeedele, mis Hollywoodi toodangus nii tavalised, on kahtlemata sümpaatne. On ju tõsi, et enamiku inimeste elu ei kulge mööda tavatute juhtumite jada, vaid see järgib tihtipeale üht ja sama argist raamistikku. Ainuke küsimus, mille see argisuse jada „Genova” puhul endaga kaasa toob, on see, kas puänti vältiv lugu suudab kokkuvõttes üldse midagi öelda. Ehkki Winterbottomi lähenemine annab vahejuhtumitest tugevama kõnevõime valgusele, varjudele ja värvidele, jääb neist sedapuhku veidi väheks, et vaataja ei lahkuks kinosaalist mõnevõrra tühja ja segase sisetundega, vastuseta küsimusele, mis oli „Genova” kui kunstiteose kavatsetud eesmärk.
Pealegi sellal, kui Winterbottom eitab kindlapiirilisust filmi ja jutustuste teostuse osas, esitab ta oma valitud tonaalsust ja nägemust asjade seisust küllalt absoluutse ja lõplikuna ning sedasi jääb kunstiliselt huvitava teostus vaatajat sügavamalt puudutada üksjagu kaheldavaks. Ka filmi tegelaskujudes ei tule loo jooksul ette põhimõttelisi ja ilmseid muutumisi. Näitlejasooritused on järjepidevad ja ustavad püstitatud ülesandele olla loomutruud. Nii on näiteks Colin Firthi (kes osales „Genovaga” paralleelselt muide Phyllida Lloydi muusikalifilmi „Mamma Mia” võtetel) tegelaskuju Joe ehtinglaslikult vaoshoitud ja põhimõttekindlalt eimidagiütlev, samas kui reaalelus modellina tegutseva Willa Hollandi Kelly on oma kaunidusega edvistav ja kergemeelne. (Temaga kompab Winterbottom muide taas ka seksuaalsuse kujutamise piire, kuna Kelly tegelaskuju on filmis alaealine.) Peategelased elavad igaüks ise maailmas ega räägi omavahel peaaegu kunagi leinast, millest nad kõik ometigi üritavad üle saada.
Soovi korral saaks seda kõike tõlgendada lavastaja seisukoha või sõnumina, et inimesed ka näiliselt suurte kirepahvakute keskel jäävad alati üksikuteks, et kogu ilu ja romantika on vaid pinnavirvendus, mis on alati pigem aseaine kui midagi olemuslikult reaalset ja tähenduslikku ning inimese sügavaim ja eiramatuim kogemus on kaotusvalu. Ent ma usun, et selline tõlgendus oleks Winterbottomi puhul pigem meelevaldne ning et „Genova” leinal puudub laiem, filosoofiline mõõde ja tähendus. Nagu surm, nii on ka lein lihtsalt elu paratamatus, millega toimetulemine on igaühele suur väljakutse.