Otsus anda valla- ja linnavolikogude valimistel hääletamisõigus ka mittekodanikele sai 1992. aasta põhiseadusesse kirja suuremeelsusest ja ka hirmu tõttu läänemaiste demokraatiapedagoogide ees. Eestist idas ei ole kumbki neist tõukejõududest au sees, sest armastaja põhitunnus on seal alati võime armastatule peksa anda, jõudu näidata. Nüüd on agressorriigiks kuulutatud Venemaa kodanike valimisõiguse ajutine või alaline äravõtmine teravalt poliitilises päevakorras, kuid mõjub paraku vaid peksuga (ehk armastusega) ähvardamise, mitte kiirelt ja mõjuvalt toime pandud armastusaktina. Moskva silmis ei ole see jõud, mida austada ja karta.

Kuulun nende hulka, kes on veendunud, et Venemaa kodanikelt valimisõiguse äravõtmine on põhiseadust muutmata täiesti võimalik, kuid ka valimisseaduse muutmine parlamendis ja mõeldavad kohtuvaidlused selle järel on kaunis, kuid aeganõudev ning seega nõrkust näitav akadeemiline toiming, mitte kireakt, mida praegu vaja. De iure ei pruugi Eesti Venemaaga sõjas olla, kuid de facto oleme riigina Venemaa ja Ukraina vahelises sõjas poole valinud sõnas ja teos, rahas ja relvades. Seetõttu ei peaks klammerduma vaid ühe juriidilise tunnuse (Venemaa kodakondsus) ja enesekaitselise abinõu külge, vaid rakendama võimalusi kogu spektris, kus leidub lihtsaid ja natuke keerukamaid ülesandeid nii riigivõimule, vabaühendustele kui ka üksikvõitlejatele.

Venemaa kodakondsus üksi ei ole piisava selgusega eristav tunnus, sest Eestis elavate Venemaa kodanike hulgas on nii vaenlaseusse kui ka asukohamaale lojaalseid, kes küll tahavad, aga kellel ei õnnestu oma senisest kodakondsusest seaduslikult lahti öelda ega hakata uut hankima. Üldse ei ole isikkoosseis ja selle hävitamine ka päris lahinguväljal esmane eesmärk, vaid see on hoopis vastase tehnika, relvade ja eriti sümbolite igal viisil kahjustamine. Eestile ebalojaalsetele inimestele – hüütagu neid siis Moskva-meelseteks, putinistideks, tibladeks või kelleks tahes – kui julgeolekuprobleemile vähegi loominguliselt lähenedes leiab iga üksik ja kollektiivne patrioot rohkesti kasvatuslikke mõjutusvahendeid, millega oma armastust näidata.

Alustagem sümbolitest. Vene igipühas kolmainsuses keiser-usk-isamaa ei ole midagi muutunud. Moskva patriarhaadi juht Kirill on agressiooni ja selle käivitanud rahvusvaheliselt tagaotsitavat kriminaali kiitnud, õigustanud, mahitanud ja pühitsenud. Järelikult peab vaba Eestit paarikümne aasta eest juhtinud jalaväristajate ja idakummardajate tegevuse tõttu meil püsinuhtluseks olev Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK) saama sõjaolukorras meie riigi erilise tähelepanu ja hoolitsuse objektiks. Millegipärast ei ole avalikust ruumist eemaldatud ega punamonumentide nimekirja kantud inimsusevastaste kuritegude läbiviimise peatööriista KGB teeneka agendi Drozdovi (tuntud ka kui Aleksei Rüdiger) igaveseks auks aastal 2012 Lasnamäele püstitatud monumenti. Jaak Valge peaks seal, mitte Juhan Smuuli juures iga päev verise lipuga seisma kuni samba kadumiseni, sest ühegi kaasajooksiku kuritööd ei saa eales olla sama suured kui surmakülvajate palgaliste agentide omad.

Moskva patriarhaadi organisatsiooni pitsitamine ei tähenda õigeusklike personaalset usulist tagakiusamist, sest neil on lihtne oma usulist teekonda jätkata Konstantinoopoli all. Pitsitama aga peab, sest MPEÕK elab ju kui parasiit Eesti maksumaksjate turjal. Kuidas? Eks ikka seetõttu, et neile rendile või hoonestusõigusega antud kallite maatükkide kasutamise eest ei ole MPEÕK avalikku eelarvesse aastaid mitte midagi maksnud. Vähe sellest: kõik need vagade suurvürstide ja kiirestikuuljate kolemajad risustavad linnapilti, häirivad emotsionaalselt, mistõttu rendihinnale tuleks lisada ka tagasiulatuv talumistasu. Kui poliitikud on omal ajal sõlminud riigile või Tallinna linnale kahjulikke lepinguid, siis peab need õigeks ajama – ja selleks ei ole vaja ühtki seadust muuta.

Kolmas viljakas tegevussuund MPEÕK (mille usulised alamad on suure tõenäosusega ka Venemaa kodanikud) Eesti-vastase tegevuse pärssimisel on preestrite „profülaktika“, võttes eeskujuks selle, kuidas lääneriikides menetleti islamiterrorismi hiilgepäevil igat masti mullasid ja imaame – kõik ikka selleks, et usuhoonetes ja -koolides ei saaks fanaatilised koguduseliikmed radikaliseeruda. Oma lisapanuse saavad alati anda mitmesugused ametid ja inspektsioonid, kel voli teha ettekirjutusi tuleohutuse, sanitaarnõuete jm valdkondades, leida sibulkirikutest listeeriabaktereid või pürotehnikat ning hooneid „ajutiselt“ sulgeda. Võimaluste küllus!

Moskva patriarhaadi põllult seda mõtteviisi laiendades saavad paljud riigi­ametid kehtivate reeglite piires lihtsalt korralise tegevuse põhjalikkust suurendada ja nii distsiplineerivat mõju avaldada. Venemaa kodanikele kuuluvaid ettevõtteid kontrollida ja erikontrollida, menetleda kõiki taotlusi ja lube maksimaalse lubatud aja jooksul ja ka siis iga pisemagi kirjavea puhul paberid puudulikena tagasi saata. Kui asi oleks ainult selles, et kohalike volikogude valimispäeval võib Venemaa kodanike osavõtu tõttu kannatada saada Eesti julgeolek, siis muidugi peab tegelema valimisseadusega. Aga ei ole ju, mistõttu tuleb putinistlike Venemaa kodanike argielule Eestis iga päev kafkalikku vürtsi lisada.

Nii oleks ilus, aga pool plaanist ei toimiks, kuna Tallinna praegune linnavõim ei lähe ju oma valijabaasi vastu, seega ei hakka ka näiteks Moskva preestreid maksustama. Loogilist rada pidi jõuamegi seega tõdemuseni, et küsimus Venemaa kodanike hääleõigusest ei ole midagi muud kui küsimus Tallinna linnavõimu kuulumisest eestlastele. Valijate nimekirja kitsendamine on hea mõte, kuid, nagu alguses öeldud, ainuüksi sellele ei saa loota, peab olema ka toetav plaan, kus mängu astuvad kodanikud, nende ühendused ning Tallinnas kaua võimutult passinud erakonnad.

Kui Venemaa kodanikke ei peaks ka õnnestuma valijaskonnast välja arvata, saab valimistulemust muuta ka valijaskonnas eestlaste osakaalu suurendamise abil. Selleks et tasalülitada Lasnamäe mitte-eestlaste häälte ebaproportsionaalne mõju valimistulemusele ning avada võimalus mitmesuguste koalitsioonide sünniks Tallinnas, on vaja, ütleme, kümmekonna mandaadi jagu lisahääli. Linnatagustes valdades ja kaugemalgi elavaid eestlasi, kel on Tallinnas kinnisvara ning kellelt nõuaks vaid väikest näpuliigutust end valijate nimekirja kinnitamise hetkeks tallinlaseks registreerida, on kindlasti piisavalt. Keegi peab sellise kampaania lihtsalt organiseerima ja kui see ette võetakse, teen omagi aadressivahetuse Tartust Tallinna kindla peale ära. Kui parteid seda ise ei suuda korraldada, võib ju alati Tarmo Jüristolt ja tema rahakatelt sõpradelt abi paluda. Sealjuures ei kaotaks pealinna ümbritsevad vallad peale maksutulu suurt midagi, venemeelse võimu tekkeohtu ei ole seal ka rahvastiku ajutise suure välja­voolu korral. Kohe pärast valimispäeva võiksid maksumaksjatena „kadunud pojad“ koduvalda tagasi registreeruda, linnavõimu koosseis sellest enam ei muutuks.

Seda sorti abitegevusi võib rahvaalgatuse korras leiutada lõputult ja kõik need toetavad eesmärki „Tallinn eestlaste võimu alla“. Nii et isegi Yana Toom mõistaks, et alternatiiv Venemaa kodanikelt Eestis vähemalt sõja lõpuni ehk Ukraina võiduni hääleõiguse äravõtmisele ei ole jätkata vanaviisi, vaid see, et nende elu muutub parajaks põrguks, kust pääseb välja ainult läbi eesti­keelsuse ja eestimeelsuse tiheda filtri.

Siinne artikkel ei kutsu üles vihkamisele ega vägivallale, vaid ainult julgustab kasutama Eesti julgeoleku suurendamiseks kõiki ja ainult rangelt põhiseaduslikke vahendeid.