Sel kaugel 1957. aastal olime meie viieteist-kuueteistaastased, esimest korda kodust eemal Tartus, oma iseseisva elutee alguses, kunstikooli pedagoogilise osakonna õpilased. Ei mäleta, et keegi meist oleks unistanud õpetajaks saamisest, kunstnikuks tahtsime saada kõik, ning see osakond oli ainuke, kus maalimist õpetati, seepärast olime seal. Ja loomulikult olime vaimustatud sõjajärgse Tartu boheemlusest, see nakatas meidki. Siis, kui boheemluse laine meie pea kohal aeg-ajalt oli kokku löömas, oli õpetaja Leelo Tamm see, kes meid jälle kuivale maale aitas. Tema rääkis meile aususest ja eetikast, tema õpetas meid kuulma emakeele ilu. Heas eesti keeles, ilmekalt, sõnu selgesti hääldades, luges ta meile ette vastilmunud luulet, tutvustas uusi raamatuid. Juba sel karmil ajal – 50ndate lõpus – rääkis ta vaimustunult ennesõjaaegsest kirjanduselust ja kasvatas kirjanduse, oma armastuse kaudu tegelikult meis rahvustunnet. Seda taipasime alles hiljem.

1960. aastal kutsuti Leelo abikaasa, tulevane teenekas sisearhitekt Väino Tamm Tallinnasse kunstiinstituuti sisearhitektuuri osakonda rajama ja juhtima. Aasta hiljem järgnes talle Leelo. Veel aasta pärast oli ka suurem osa meist Tallinnas.

Edaspidi oli meie saatus seotud juba kunstiinstituudis. Siin saime temalt pedagoogiteadmised ja -paberid, nüüd ära tundes, et kõik me ometi kuulsateks kunstnikeks ei pruugi saada. Siit sai alguse meie, täiskasvanud inimeste, kunstnike ja õpetajate eluaegne sõprus ja läbikäimine. Meenuvad jaanipäevad Leelo kodus Aegviidus, kokkusaamised Tallinnas või Saaremaal Viidu külas, kus väitluse mõõgad veel vahedad olid. Meenub endiselt särav Leelo oma 80 aasta juubelipeol läinud sügisel rahvusraamatukogus…

Jääme tänutundes meenutama oma mõistvat, vaimukat ja õiglast õpetajat, head sõpra.

Tartu kunstikooli 1962. aasta lõpetajad