Mõni aeg tagasi, kui Jüri Ratas oli veel peaminister, sattusin vestlema ühe toona koalitsiooni kuulunud ja nüüdseks opositsiooni langenud erakonna poliitikuga. Pahaaimamatult viisin jutu peaministri silmatorkavale andele anda küsimustele korrapäraselt ümmargusi vastuseid ja mõistagi ei olnud sealt enam pikk tee, et jõuda Jüri Ratta ümmarguste vastuste generaatorini.1 Olen ikka selle nutika veebividina poole pöördunud, kui mõni küsimus pakitseb hingel.
Kui otsisin vastust küsimusele, kus on kurva kodu, siis kiire vajutus klahvile „Küsi Jürilt“ ja käes see oligi: „Tänan väga küsimuse eest. Ma ei kiirustaks antud teemal kiirustatud vastuste andmisega, sest tegu on väga selgelt komplitseeritud olukorraga. Praegusel hetkel on antud teemal käimas arutelud, mis, ma luban, on olnud väga konstruktiivsed, ja võin teile kinnitada, et liiva alla me antud teemat ei mata. Võin siinkohal veel lisada, et kõigil partneritel on hetkel konsensus, et antud küsimuses tuleb saavutada konsensus.“ Seejuures on vaja märkida, et kui ümmarguste vastuste generaator töötati välja juba Ratta esimese valitsuse ajal, siis tema teisel ja keerulisemal valitsemisperioodil lisandus sellele vabanduste generaator2 – ei ole vist raske taibata selle vajalikkust.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kirjeldatud olukorra muutis meeleolukaks asjaolu, et mäletan, kuidas too toona koalitsioonierakonda kuulunud poliitik asus tuliselt kaitsma peaminister Ratast, ehkki poliitilistelt vaadetelt ei tohiks neil olla midagi ühist. Kuivõrd ümmarguste vastuste juttu oli raske ümber lükata, siis valis poliitik teistsuguse taktika ning asus raevukalt seda summutama pareerivate väidetega: vaata, mida rumalat on see, teine ja kolmas viimasel ajal rääkinud. Nende seas oli nii teiste erakondade poliitikuid, ühiskonnateadlasi kui ka teisi poliitelus kaasalööjaid.
Sellest pole häda, vaated võivadki olla erisugused. Lõbusaks läks aga lugu õige mitu kuud hiljem, kui Jüri Ratas oli peaministri ametist tagasi astunud ning kõnealuse poliitiku erakond ühtäkki opositsiooni sattunud. Ratta kibedast kaitsjast on vähemalt ühismeedia postituste ja muude sõnavõttude põhjal saanud üleöö endise peaministri äge kriitik ja hurjutaja. Mitte et Jüri Ratas koos Keskerakonnaga pole seda ära teeninud (olen veendunud, et tema võimuihast kannustatud otsus heita enam kui pooleteiseks aastaks ühte valitsusse räuskajate erakonnaga on sigadus, millest sündinud kahju helbitakse veel tükk aega), ent lihtsalt nii nunnu on vaadata, kuidas kohe, kui koht valitsuses kadus ja mõnusatest ametipostidest tuli loobuda, purunes ka tuline sõprus. Muidugi ma mõistan, et poliitikas sõpru pole, on vaid huvid, aga selline silmakirjalikkus on ikkagi tülgastav.
Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Artikli algul kirjeldatud olukorras ei kannustanud mind Jüri Ratta ümmarguste vastuste generaatorit jututeemaks võtma mitte soov peaministrit ja tema vaimseid võimeid halvustada, vaid siiras huvi, kust ja miks tulevad sellise ümmarguse jutu veeretajad. Osalt peab see olema kaasasündinud omadus, mida poliitikas oldud aastad süvendavad ja täiustavad – mõelgem president Rüütlile, kelle uinutavad uusaastatervitused tegid uude aastasse jõudmisest tõsise võitluse unega. Aga küllap on sellel ka pragmaatilisi põhjusi: kas või vajadus mitte midagi üteldes midagi varjata – olgu selleks mõni poliitiline eesmärk, mille poole salamisi liigutakse, või hoopis omaenda asjatundmatus ja sellest tulenev ebakindlus. Sellised mõtted on karanud pähe ka uue kultuuriministri Anneli Oti esimesi sõnavõtte-intervjuusid3 kuulates, ehkki esialgu saab seda veel sisseelamise ja kogenematusega põhjendada.
1 Vt https://ekspress.delfi.ee/artikkel/76288361/proovi-uut-leiutist-maailma-esimene-juri-ratase-ummarguste-vastuste-robot
2 Vt https://ekspress.delfi.ee/artikkel/85816771/kingitus-uue-riigikogu-puhul-suur-juri-ratase-vabanduste-generaator
3 Vt https://tv.postimees.ee/7179726/anneli-ott-ei-nae-laulu-ja-tantsupeo-seaduseks-vajadust