Kõige kõnekam tegelane selles on Aeg. Aja kulgu kajastab lugu kellast, uhkest ja hinnalisest šveitsi kvaliteediga ajanäitajast. See tiksub Aleksei ja Einari isa käel. Kui Aleksei saab lahingute keskel kodus käia, pärandab isa kella talle. Porkuni vennatapulahingus röövib selle langenud leegionärilt Eesti Laskurkorpuse punaväelane. Edasi rändab kell KGB-mehe kätte, kes ühe intsidendi tõttu kuulab üle maaparandajate brigadiri Einari (Tarvo Sõmer). Einari pilk jääb kellale pidama ja KGB-mees märkab seda. See kell jõuab ka Einari kätte ehk ringiga suguvõsasse tagasi, aga alles aastakümneid hiljem. Siis, kui Eesti on taas iseseisev: KGB-mehest on selleks ajaks saanud alkohoolik ja ta müüb kella antikvariaadis. Seal märkab seda Einari poeg ja otsustab isale kinkida. Nii rändab kell ja nii rändab Aeg selles loos. Kõik on seotud kõigega. Elavad seda enamasti ei taju, ei märka. Surnud – need kolm leegionäri, kes kuidagi üle Styxi, allmaailmajõe ei pääse, ehkki ootavad selleks võimalust –, nemad tajuvad. Ja hakkab tajuma ka Suur-Einar, kui ta ükskord, eaka mehena, hakkab lõpuks mõtlema oma sõjas langenud vennale ning aja kummalisele ringkäigule. Selle tajumisega Einari maine rännak ka lõpeb, et kohtuda Valhallas oma langenud vennaga. Taaskohtumine on liigutav ja sellega lavastus lõpeb.

See, millest on unistanud sõjas langenud mehed, näiteks arhitektiks ja teoloogiks saamisest, realiseerub ellujääjates. Sest kõik on seotud kõigega, sest Aeg ei peatu. Kõik naaseb kaudu kummalisi radu, kui kasutada Artur Alliksaare värsirida.

Seda omakorda markeerib ühe, teoloogiks õppida soovinud leegionäri jutustus. Seegi lugu on kolmest leegionärist, ent muistses Rooma armees. Nad annavad vande, mida ei suuda täita: kui ükskõik kes neist langeb, matavad teised ta sõjaväelise kombe kohaselt ja auga. Kohuse ja autunde küsimus on veel üks oluline „Leegionäride” teema. Ent selle lahkamises puudub igasugune paatos. Vastupidi, õõnsa paatose üle ironiseeritakse. Mõnikord on kohus paratamatute, saatuslike valikute tagajärg. Ja au on pelgalt see, kui täidetakse oma kohust, mis on tehtud valikute – või ka nende näilise puudumise – tagajärg. Ei enamat. Kavalehel tsiteeritakse Mika Waltari „Johannes Angelost”: „Ei ole süütuid ega süüdlasi. On ainult rahvas, kes jääb mõõga alla”. Oluline on siiski see, et silmis ei oleks orjapilku. Nagu ei ole maaparandajal Einaril, kui ta astub KGB ülekuulaja ette. Ja see ärritab ülekuulajat kõige rohkem, ta tunneb, et Einar on tast üle, ehkki Einar pole mingi suur vabadusvõitleja, vaid on tavaline lihtne Eesti NSV töömees.

Laval (orkestral) suurt midagi „ei toimu”: liikumist on minimaalselt, dialooge niisamuti. Valdav osa on tegelaste monoloogidel, mis kajastavad nende hingeseisundit ning markeerivad elu tähendusrikkaid seiku. See näidend on justkui pajatus inimestest, kes kehastavad kogu Eesti rahva saatust nii sõjaaegses kui ka sõjaeelses ja -järgses Eestis. Kirjutan Eesti rahvas nimelt suure algustähega, sest Aleksei ja Einari isa pole eestlane, vaid Narva venelane, aga Eesti mees, läbi käinud ka Vabadussõjast. Tema abikaasa (keda lavastuses etendab Terje Pennie) on eestlanna. Autor Tiit Aleksejevi sõnul on see ühtlasi ka tema perekonna lugu.

Leegionärid siiski jõuavad viimaks Styxi äärde: nad kuulevad voolava vee kohinat ja ühe heidetud kivi tekitab pärast pikka vaikusehetke sulpsatuse. Nad võivad rahus puhata, kui neid mäletatakse. Mitte kui suuri sõjakangelasi, vaid lihtsalt kui inimesi meie rahva keskelt. Kui neid, kelle teostumata jäänud lihtsa eluunistuse saavad ellu viia järeltulevad põlved.

„Leegionärid” ei ole sõjapaatoslik lugu. See on inimlik lugu lihtsatest eluväärtustest.