See ellusuhtumine ajab Leedus juuri. Nõukogude re?iim muutis Leedu madala eneseusaldusega ühiskonnaks, kus inimesed ei usalda institutsioone, aga usaldavad paradoksaalselt tohutult meediat, iseäranis TVd. Viimase viieteistkümne aasta kiired majanduslikud ja sotsiokultuurilised muutused on neid hoiakuid süvendanud.
Hiljutiste sotsioloogiliste uuringute põhjal võib väita, et fatalismi, abitus- ja nurjumistundega kaasneb kasvav viha liberaalse demokraatia ning demokraatlike institutsioonide vastu. Suur hulk leedulasi eelistaks parlamentaarsele demokraatiale autoritaarsust, pidades kõva kätt õigusriigist etemaks. Valmidus ühistegevuseks on tugevasti vähenenud, samas kui sotsiaalne kapseldumine ja fragmenteerumine on kasvanud. Viimasega kaasnevad uut tüüpi sotsiokultuurilised ?ääremaastumised?. Vanem põlvkond tunneb, et nende elutööd ei tunnustata vajalikul määral või on sellele lausa ?vesi peale tõmmatud?. Paljud on kaotanud töö ja säästud. Nende lapsed elavad Iirimaal või Hispaanias, nemad aga peavad viletsa pensioniga virelema. Neid on raske veenda, et Leedu majandus on elujõuline ja areneb. Nad elavad väljaspool ?ELi reaalsust?.
2004. aasta detsembri gallupist nähtub, et 34% vastanuist pidas aastaid 1990 ? 2004 kõige õnnetumaks perioodiks kogu Leedu ajaloos. Ainult 30% pidas selleks nõukogude aega ja 23% kuulumist Tsaari-Vene koosseisu (1795 ? 1915). Leedus on enesetappude suhtarv maailma kõrgeim. Jätkub emigratsioon. Viimase kümne aastaga on Ameerikasse ja Euroopasse läinud üle 300 000 peamiselt kõrge kvalifikatsiooniga noore.
Viimastel aastatel on vaatlejad ja poliitikud hakanud rääkima ?kahest Leedust?. Ühel pool on Läänele orienteeritud ja majanduslikult elujõuline Leedu, mis rõõmustas ELi ja NATOsse jõudmise puhul, teisel pool eliidi poolt hüljatud, kaua kannatanud ja masenduses Leedu, mis igatseb nõukogude tüüpi ?võrdsust vaesuses?. Polariseerumist toonitab lõhe maa ja linna vahel, kuna maal pole lähiajal kiire majandusliku ja sotsiaalse arengu perspektiivi.
Nende arenguliikide valgel on kommentaatorid diagnoosinud Leedus uue sotsiaalse tõve, mida iseloomustab identiteedikriis, mälu- ja ajalootunnetuse kadumine, poliitiline kirjaoskamatus ja lõppstaadiumis rahvusliku uhkuse minetamine. Ühiskonna killustumine on jõudnud staadiumi, kus see ohustab demokraatiat, ühiskonna sidusust ja kodanikusolidaarsust. See on loonud viljaka pinnase populismiks, nagu ilmnes 2002. aasta presidendivalimistel. Paksase tagandamine 2004. aasta aprillis tähistas küll presidendikriisi, kaugeltki mitte aga populismi ja viimasest johtuva Leedu tuleviku üldise ebakindluse lõppu.
Uued populistlikud tegijad: lubadused ja imeteod
Leedu seisab endiselt Paksasgate?i-eelsel teelahkmel. Seni kui poliitikud ei tunnista paksismis peituvat ohtu, see püsib, ning Leedu võib muutuda maaks, mis on formaalselt ELi liige, sisuliselt aga Venemaa protektoraat.
Populism tõstab Leedus jätkuvalt pead. Hiljuti loodud Tööpartei koosneb endistest kõrgetest komparteilastest, aparat?ikutest ja uusrikastest, keda juhib Viktor Uspaskihh. Viimane asus Leetu 1990ndail ja tõusis kiiresti keevitajast suure toiduainetefirma omanikuks ja vene Gazpromi esindajaks. Põhiliinipoliitikutele hakkas ta lähenema juba aastal 1997, kui asus finantseerima hiljuti loodud Sotsiaalliberaalset Parteid, mida juhtis Arturas Paulauskas, endine peaprokurör, kes kaotas 1998. aastal presidendivalimistel Adamkusele. Pressi hinnangul olevat see toetus Paulauskast suuresti aidanud marginaalse populistliku parteikese ümberkujundamisel poliitikamaastikul oluliseks tegijaks. Paulauskas ise tegi läbi silmatorkava muutuse algsest Venemaa soosikust ja talumeeste ELi vastumeelsuse ärakasutajast tõsiselt võetavaks poliitikuks. See ilmnes hästi tema tegutsemises Paksase skandaali ajal presidendi ajutise kohusetäitjana.
Omamoodi irooniana moodustasid sotsliberid liidu Sotsiaaldemokraatliku Partei, kompartei otsese järglasega, mis pärast pööret oli võtnud nimeks Demokraatlik Tööpartei ja ühinenud pisikese Sotsiaaldemokraatliku Parteiga. Nüüd serveerivad nad end kui vasakspektri peamist tegijat, vaatamata sellele, et Demokraatlikku Tööparteisse oli kuulunud palju nomenklatuuri liikmeid, kes olid ?ärastamisega? rikkaks saanud ja kõrgeid kohti hõivanud.
Sotsliberitest jäänud ?populismivaakumi? täitsid Liberaaldemokraalik Partei ja Tööpartei. Viktor Uspaskihhi tund saabus, kui Paksas tagandati ja liberaaldemokraadid kaotasid suure osa oma valijatest. Uspaskihh kuulutas nüüd, et kõik leedu poliitikud lollitavad rahvast, et neil pole ideid ega võimeid parandamaks maarahva, pensionäride ja vabrikutööliste elu. Rõhudes nõukogude aja väidetavale turva- ja kindlusetundele, pöörates farsiks Leedu iseseisvuse, mõnitades poliitilist eliiti (kõneldes ise leedu keelt tugeva aktsendiga), lubas Uspaskihh imesid ? ta parandavat elanikkonna enamuse majanduslikku olukorda 1111 päeva jooksul.
Säärased lubadused viisid Tööpartei 2004. aasta sügisel seimi valimistel võidule. Siiski polnud võit mäekõrgune, nagu Upaskihh oli lootnud. Valitsemiseks läks vaja koalitsiooni. Ülejäänu on banaalne. Sotsiaaldemokraatlik Partei, mis oli vandunud, et ei lähe iial koalitsiooni Tööpartei populistidega, pettis oma valijaid. Selle asemel et luua vasem- ja paremparteide vikerkaarevalitsusest ?sanitaarkordon? tõsiselt võetava poliitika ja populismi vahele, otsustasid sotsdemid endise presidendi ja praeguse peaministri Brazauskase juhtimisel minna koalitsiooni Uspasikihhi ja Prunskienega. Viimane juhib maaparteid, mis on samuti populistlik ja endiste kommarite aplaager.
See võimaldas sotsdemidel jätta Brazauskas peaministriks ja moodustada valitsus, kus suur hulk portfelle kuulub neile. See lubas Paulauskasel säilitada seimi esimehe ametikoha. Ja see võimaldas Prunskienel teha come-back?i pärast nappi kaotust Adamkusele 2004. aasta valimistel.
Nii sai ?süsteem? revan?i ning teise elu. Kuigi sotsdemid ja sotsliberid jäid seimi saadud kohtadelt kaugele maha Tööparteist ja isegi rahvuslik-konservatiivsest parteist, kuulub neile lõviosa ametipostidest. Lugu on väärt, et seda poliitikaõpikutes analüüsida, demonstreerimaks, kuidas brutaalne ja vulgaarne reaalpoliitika triumfeerib poliitiliste ideede, väärtuste, printsiipide ja moraalsete tõekspidamiste üle. Ühtaegu rõhutab see poliitikategemise sügavat kriisi tänases Leedus.
P. S.
Sotsiaalse eliidi korrumpeeruvus ja ebaküpsus on demokraatiale sama ohtlikud kui militaarsed puhitused. Need muudavad demokraatia karikatuuriks ja diskrediteerivad seda tavakodaniku silmis. Just seda ootavad autokraadid, olles alati valmis taastama ?korda ja tõelist õiglust?, hõõrudes kõikidele nina alla, kui kõdunenud ja korrumpeerunud olevat demokraatia juba olemuslikult. Eks paista, kas avalikkuse sfäär säilib postmodernses poliitikas ja ühiskonnas. Kas on avalikke intellektuaale ja avalikke poliitilisi debatte vastandina spindoktoritele, kes manipuleerivad hetkearvamustega. See pole üksnes teoreetilis-retooriline, vaid kõige sügavamas tähenduses poliitiline küsimus. Sellest sõltub kodanikuühiskonna tulevik, moraalsed valikud, intellektuaalne kultuur, normide ja väärtuste kehtivus, teadlik poliitiline ja demokraatlik eneseteostus, millele indiviid võib loota.