„Kitarriõpetaja” tegevus toimub Eesti uimases väikelinnas. Naine ootab viimaseid kuid last, tema mees teenib kitarriõpetamisega leivakõrvast. Õpilasi palju pole, ainult üks teismelise east äsja välja kasvanud tütarlaps. Peagi selgub, et mehel on tütarlapsega kulgenud juba pikka aega salasuhe. Mõne aja pärast saab see peale vaatajate selgeks ka kitarriõpetaja  rasedale naisele, ja nagu elus ikka, ka kõikvõimalikele sugulastele. Sündmused armukolmnurga ümber võtavad ootamatuid pöördeid ning lahenduski on küllaltki puritaanlike vaadetega eesti teatrikülastajale väljakutsuv. Esmapilgul on tegemist tavalise jandi või lustilooga, mis kummatigi loodib tõsiseid teemasid nagu abielutruudus ja polügaamia.

Silma torkab üks asjaolu: näidendi lõpp on nii õnnelik, nii totralt helge, et see justkui osutab  – tegelikult, päris elus asjad nii kindlasti ei lähe. Siis selline mõnevõrra sünge on alatoon, mis annab näidendile vajaliku raskustungi. Kõik tegelased on head või, kui soovite, halvad – sõltuvalt hindaja rikutuse astmest. Lihtsamalt öeldes on laval tavalised inimesed meie endi keskelt, neile kõigile võib võrdsel määral kaasa elada ja – tänu Vilde teatri näitlejate vapustavalt heale tööle – tulebki kaasa elada. Nii peategelastele kui ka häiritud sugulastele,  näiteks tüdruku viinalembesele isale või mehe murdes kõnelevale kangele tädile. Tegelaste erinevad ellusuhtumised ja väärtushinnangud moodustavad polüfoonilise terviku. Vilde teatris on tüki lavastanud näidendi autor Jüri Kaldmaa ise, lavastus ei pretendeeri teatriuuenduslikkusele ega hiilga ka teab mis vägevate efektidega. Saal on küllalt väike, istekohti vähevõitu, valguspark ja helitehnika enam kui kesine. Näitlejad tulevad lavale ja  kohe saab selgeks, et kõik see polegi tähtis: kohe haarab meid vana hea ürgne teatrimaagia – Spiel. See on täpselt samamoodi olemas nagu mõne professionaalse teatri kutselisel laval. Mis sellest, et näitlejate tehnika pole alati veatu, mis sellest, et lavastuslikult esineb üksikuid apse. See, milleta teatrit pole ja mida kutselised teatrid sageli tikutulega taga ajavad, on siin olemas, ja see on kõige olulisem.

Enamgi veel. Kuna lavastaja ja näitlejate  väljendusvahendite arsenal ei ole nii rikkalik kui kutselises teatris, kasutatakse oma võimalusi säästlikult ja tõhusalt. Tulemus on terviklik lavastus, pretensioonitu, samas lootusetult orgaaniline. Tihti on nii, et kutseliste näitlejate ettevalmistuse käigus läheb kaotsi algne impulss, mis näitleja üleüldse liikuma paneb. Amatöörteatris pole seda karta ning kui ei takerduta tehnilistesse ja lavastuslikesse probleemidesse (mis praegusel juhul on lahendatud  elegantse lihtsusega), on orgaanilisus igal juhul tagatud. Näitlejad mängivad kadestamisväärse hoo ja innukusega. Ma ei taha ühtegi näitlejat esile tõsta, kõik annavad võrdselt oma panuse. Keegi ei staaritse, keegi ei mängi asjatult üle, mistõttu kogu näitetrupp toimib ühtse ansamblina. See aga, tunnistagem, on amatöörteatri puhul väga tubli saavutus. Müts tuleb maha võtta ka näidendi autori ees, kes on võtnud käia lavastaja okkalise raja ja selle  tublilt läbinud. Tublidus on seda hinnatavam, et tegemist on näidendiga, mille kohta kunagi on öeldud „lavastamatu”. Loodetavasti ei julge nüüd enam keegi Kaldmaa näidendite kohta nii väita.