Dokumentaalfilm „Minu spioonist isa“ (Läti-Saksamaa-Tšehhi-Eesti 2019, 83 min), režissöörid-stsenaristid Jaak Kilmi ja Gints Grube, operaator Aigars Sermukšs, heliloojad Janek Murd ja Jan Trojan.

Vene teatris räägiti vanasti, et autor peab surema lavastajas, lavastaja näitlejas ja ma ei mäleta, milles näitleja peab surema, vist etenduses. Kõik tegutsevad selle nimel, et etendus hakkaks iseseisvalt elama ja ei trügiks oma isiku ja edevusega rambivalgusse. Kas see tegelikult nii on, ei tea. Pigem vist mitte.

Ingmar Bergman on öelnud, et halba filmi vaatab nagu lavastaja, aga hea filmi puhul unustab selle ära ja vahib nagu tavavaataja ikka. Unustab oma tarkuse ära. Mis ongi ju puhkus ja üks hea põhjus, miks filme vaadata ja teha. Võtta inimene pooleteiseks tunniks oma tavalisest mõtete sinna-tänna pekslemisest välja. Ambitsioonikas muidugi. Sest siis peab olema pakkuda midagi, mis tõmbab rohkem kaasa kui vaataja oma mõtted ja tunded, ja käivitab uusi.

Midagi taolist ongi Jaak Kilmil ja Gints Grubel õnnestunud. Nad on lahustunud, oma filmi ära kadunud ja film elab oma elu ning haarab kaasa ja käivitab endorfiinid, süstib ajju uut kraami mu vanade mõtete rikastamiseks ja tõmbab mõttemasina uutmoodi käima. See on suur asi.

Ei ole siin mängudokis või dokimängukas (mockumentary pole praegu paslik) justkui midagi keerulist ega salapäraselt kujundlikku. Kuna ajaloolisi kaadreid sellest, kuidas KGB töötaja ÜROs Imants Leškins 1973. aastal Ameerikas koos naise ja tütrega ära kargab (nagu mitmed enne ja pärast teda), ei ole võtta, siis need sündmused lavastatakse. Ja meile demonstreeritakse, kuidas lavastust üles seatakse. Kuidas tehakse näitlejale Imantsi portreegrimmi ja kuidas ta peab mööda treppi Ameerika kirstu ronima, et surnud spiooni mängida.

Eriti nunnu on muidugi see, kui kirstustseen saab üles võetud ja näitleja silma avab ja uurivalt vaatab, ega sellest vastikust kirstust ometi duublit taheta teha. Veider, surnut võiks ju olla lihtne mängida, aga enamasti ei taheta seda teha. Vist tuleb liiga palju surmamõtteid pähe.

Niisiis näidatakse, et me räägime teile nüüd seda vana läti kagebešnikute ärakargamise lugu ja näete – me teeme selle mängult läbi. Ja tehaksegi, ja see sulandub autentsete ajalooliste kaadritega nii kokku, et vahel kaob järg, kus on näitlejad ja kus tegelik seitsmekümnendate paranoiaelu. Ma ei tea, mis programme kasutati ja kui palju tööd oli värvimäärajal, et teha kaasaegsest võttest retropilt. Teraline see just polnud, aga üksjagu kriibitud-kraabitud siiski.

Seega on see lihtne asi tulnud kätte suure töö ja pusimisega. Aga vaev on end ära tasunud. Filmi sisse ära surra ja end maha matta, nii et vaataja sind seal justkui ei näegi ega märka su rätsepatöö traagelniite, on paras kunskopp. Ka väga head lavastajad armastavad enamasti eksponeerida hoopis oma geniaalseid kujundeid ja mõtteid.

Lätlasest lavastajat Gints Grubet ma ei tunne ega tea, aga Kilmi puhul asi mind üllatama ei pane. Kui tavaliselt on kõvad lavastajad suured egod, siis Kilmi on teisest puust. Kui võtta netis lahti ta filmograafia, on seda järjest õige mitmeid arvutiekraanitäisi (auhindu on natuke vähem kui filme, aga needki ei mahu korraga mu väikese arvuti ekraanile). Ja Kilmi tundub olevat kõigesööja, sest ta on muretult vändanud reklaame, dokke, mängukaid väga erinevate partneritega, samuti produtseerinud. Film oleks justkui käsitöö, dela tehniki.

Vahel on mulle tuska teinud, et üks või teine asi tundub haltuura. Võetakse möödaminnes Eesti lugude dokiraha ära ja tehakse päeva-paariga filmike konnade üle tee aitamisest või Saaremaa praamijärjekorrast jaanipäeva ajal, ilma suure ambitsiooni ja sisuta. Või tullakse minu kööki ja ei öeldagi, milleks ja miks, lastakse mul pisut loba ajada ja alles siis, kui ma hiljem küsin, et mis asja te siin tegite, poetatakse, et ah, me teeme ühele Itaalia telejaamale mingit Eesti teemalist saadet, et saime selleks natuke raha. Või tullakse samamoodi mu töökohta ja lastakse kaamera ees lobiseda, sest et, ah, me teeme tegelikult filmi Peeter Künstlerist. Aga mis mina neisse asjadesse puutun? Seda ma teada ei saa, materjali muidugi ei näe ja mul pole aimu, kas asjad kuskil ekraanil olid või mis nende sisu kokkuvõttes võis olla.

Ega see mulle erilist muret tee. Miks mitte olla kellegi kinos lihtsalt rääkiv pea, nõme kere ja mööblitükk.

Nüüd ma enam kriitiline pole. Et kinonõkse vallata, peabki palju tegema, ja tegema ka musta tööd. Et mitte krampi minna, kui avaneb võimalus suurt filmi teha. Need, kes seda suurt filmi nagu valget laeva ootavad, lähevad siis ju liiga leili ja tööriistadena on neil kasutada vaid samad nõksud, mis eelmisel korral. Juurde pole õpitud! Kilmil nii pole. Sest ta on istunud vahepeal mitmes paadis koos eri tüürimeestega.

Võõristusefekt, mida Kilmi ja kompanii kasutavad – näete, me teeme siin lihtsalt filmi, siin on dekoratsioon, ekraanil vaid näitlejad ja me hakkame rääkima teile vana lugu – on teatris üsna vana asi. Nukuteatris näeme, et meie ees on nukud, aga kui lugu haarab, elame nukkude elule kaasa (ja ka animafilmis, aga see jääb enamasti rohkem vaatemänguks). Võõristust kasutati sada aastat tagasi Venemaal – näete, ega ma tegelikult sure, see pole veri, vaid tomatimahl (aga kui mäng on hea, siis sa nutad ikka, sellepärast, et ta naerdes sureb) – ja sama tegi Brecht Berliinis. Holstomeris oli hobuse (keda olime jõudnud armastama hakata) surm markeeritud vaid nii, et hobust mängiva näitleja kurgu alt vallandus peenike punane pael, vere ja surma märk. ja see vedas kaasa küll ja veel.

Film on taolist kaua vältinud. Hirmus, kui mikrofonipoomi vari on kaadris või näitleja vaatab otse kaadrisse. See hävitab illusiooni.

Dokke on samas lavastatud kogu aeg, Robert Flahertyst peale, aga enamasti varjatult. Enam mitte. Filmis ei ole ajastu tõejärgne, vaid uustõene.

Ajad on muutunud. Nüüd ütleb mustkunstnik, et see, mida ma teile näitan, on mustkunst, ärge uskuge. Aga kui ta siis teeb mustkunsti nii hästi, et ei saa teisiti kui uskuda, on efekt võimsam kui pimesi uskudes.

Tarantino uues filmis „Ükskord Hollywoodis“¹ rõhutatakse ka tihti filmi tinglikkust ja näha on võttel olevate dekoratsioonide tagused ja see, kuidas vesternitänavat mööda liigutatakse vineerist maju, mis on vaid fassaadid. Illusiooni lõhutakse ja samas see tekitatakse taas ja sa ei saa lõpuks arugi, kus asud, loo sees või loo kommenteerijate hulgas. Pea aetakse sassi.

Sama teeb Kilmi. Aga mitte hullutamiseks vaid püüdes mõista, mis võis toimuda stagnaajal, külma sõja ajal, luureagentuuride vahel pendeldavate agentide sees. Küllap vahel mõeldi, et tehakse lühike afäär, leitakse hea elu ja kasututakse hoopis luureteenistusi oma huvides ära (nagu ehk arvas Hemingway korraga Vene riigi luurelt ja USA kindralitelt raha võttes), aga siis selgub, et on end nii sisse mässitud, et katsu sa sest puntrast välja rabeleda. Hemingway ei rabelenudki. Filmis esinev tipptegija luurerindel – Oleg Kalugin, keda näeme ta USA kodus – ehk rabeles.

Seesama Kalugin ajab filmi kesksele tegelasele, reeturist luuretöötaja Imants Leškinsi tütrele Ievale hirmu peale. Sest korraga on selge, et ongi olemas inimesed, kes tunduvad olevat meile ettearvamatu kameeleonsüdamega. Täna mõrvavad, homme saavad ordeni, ülehomme reedavad ja asuvad teise riigi luureteenistusse. Ei tea, mis on tema plaan või kelle mängukanniks võid homme muutuda.

See on hirmsam väljamõeldud ettearvamatutest kurigeeniustest nagu Hannibal Lecter, sest luurekombinaatoreid ja palgamõrvareid on maailmas hulga rohkem kui hullumeelseid geeniusmõrvareid, aga nad on peidus ja oskavad välja näha nagu kõige igavamad tavalised inimesed.

Tahtmatult seostan sellist vaatepunktide nihestamist ja sellega hullutamist postmodernismiga kirjanduses, kui lõhuti sidus narratiiv ja karakterite puhul ei üritatud enam jätta petlikku muljet, et nad on lihast ja verest. Aga kirjandus väsis ja tüdines taolisest kiiresti.

Tõsi, kino on proovinud illusioonide loomisest loobumist ja samas taasloomisest ammuilma, aga see pole olnud valdav. Kui Federico Fellini krestomaatiline „8 ½“ (1964) näitab justkui filmi filmis, siis see on lihtsalt lavastus.

Filmi stilistika ja tehniline pool tunduvad mulle olulised (ka kohatine tihe montaaž aitas reaalsusi segi ajada või muuta küsitavaks selle, kus ja mis on kelle reaalsus). Aga mis on filmi sisulised suured teemad?

Identiteedikriis. Vajadus kuuluda kogukonda, organisatsiooni, olla juurte juures ja samas vajadus rebida lahti ahistavast keskkonnast. Võimatus pöörduda tagasi sinna, kust on aastaid tagasi ära tuldud (sest seda kohta pole enam olemas – Eesti pagulastega haakuv teema). Lähedaste pöördumatu võõrandumine stressiolukorras. Võimatus leida uusi kaaslasi, kui on saladus, millest rääkida ei saa, sest see peletaks uue võimaliku partneri või oleks lihtsalt ohtlik.

Kõigi nende teemadega on mängufilm tegelenud läbi aastate. Michelangelo Antonionist „Bourne’i identiteedini“,² „Kodanik Kane’ist“ „Agent Sinikaelani“.³ Kilmi toob aga meie ette reaalse loo ja manab selle ekraanile usutavalt. Empaatiliselt, aga mitte kriitikavabalt. Ja me ei saa teada, mis on näidatu suhtes lavastajate endi positsioon. See meeldib mulle eriti. On vaid kaastunne ja nõutus. Omadega puntras inimesi ja riikide julgeolekuteenistusi vaadatakse nagu loodusnähtust, millel on tavatasandil seletus ja motivaatorid, aga suuremas pildis tekib vaid absurditunne (jällegi mängufilmides ammu kasutatud nõks).

Usun, et film võib huvi pakkuda nii Venemaal kui USAs, sest räägib nende tangide vahel ellujäämisest. Ilmselt siiski mitte väga laiale publikule. Aga inimesi, kelle elust või suguvõsast sarnased tuuled on läbi käinud, leidub piisavalt. Ja eks siin ole mõtlemisainet tulevastele ja praegustele avastatud või alles peidus olevatele hermansimmidele. Tee, kust pole tagasiteed, tundub raske valik. Ja veel hullem, kui sinna rebitakse kaasa pahaaimamatuid inimesi nagu filmis rebib Imants Ameerikasse oma tütre tema Lätti jääva, samuti KGBlasest ema juurest. Samas ei reeda see ema, Imantsi esimene naine, meest organitele iial (raske olekski reeta teadmist mehe kaksikelust – miks siis varem ei rääkinud?), ometi kirjutab oma KGB ülemuste mahitusel tütar Ievale kirju, kus ahvatleb neiut tagasi Läti NSVsse pöörduma. Mis ajab muidugi juhtme kokku nii Ieval, tema isal kui tolle uuel naisel Rasal, kes samuti Nõukogude kodumaa reetis. Paras väikesemõõtmeline Kreeka tragöödia. Kõik tahavad parimat ja välja tuleb nagu nõuka- ja külma sõja ajal enamasti. Midagi head välja ei tule.

Kiusatus on susata, et kas räägib kaasa Kilmi enda tee filmiilmas, teekonnal, kust tagasi ei pöörduta. Aga tunnistan – see on kistud paralleel. Kilmi on oma kolm tilka verd ilmselt loovutanud, aga pisut paremale kuradile, filmikunstile, kust pole küll ka tagasiteed ja tuleb tuua ohvreid nii omade kui võõraste hulgast. Ehk on tal just seetõttu pühendunud spioonide teemaga kokkupuutepunkte.

1 „Once Upon a Time in… Hollywood“, USA-Suurbritannia-Hiina 2019, režissöör Quentin Tarantino.

2 „The Bourne Identity“, USA-Saksamaa-Tšehhi 2002, režissöör Doug Liman.

3 „Citizen Kane“, USA 1941, režissöör Orson Welles; „Agent Sinikael“, Eesti 2002, režissöör Marko Raat.