Nagu kõike muud, nii saab kliimatki vaadata nii konna- kui kotkaperspektiivist. Konnana ütleksin, et kliimale tuleb kasuks, kui ennast vähem pestaks. Ennast ja oma riideid. Pole absoluutselt mingit tarvidust käia iga päev põhjalikult duši all ja panna selle järel selga puhas pesu. Sama särki võib vabalt kanda mitu päeva ja pidada teda oma garderoobis mitu aastat. Pole ka mingit tarvidust loopida ära hulgaliselt toitu, mis kõlbab veel süüa, ja võtta vastuvõtul iga salatilusikatäie jaoks uut taldrikut, mis ära visatakse, kui see on papist, või mida usinalt pesema asutakse, kui see on keraamiline. Kokkuvõttes polegi tegu enam konnaperspektiivi, vaid päris globaalse vaatepunktiga, kui mõelda tohututele prügikogustele, mida suured jõed (eriti Aasia omad) iga päev maailmamerre kannavad ja mis reostavad seal siis kogu kliima vundamendi, s.t ookeanisügavused.  

Kotkaperspektiivist – või, hea küll, sellise keskmise kure perspektiivist – tuleb näiteks kliimale kasuks, kui püsib eesti rahvas. Asi on nimelt selles, et lagastamist ja ülekütmist saab piirata üksnes inimeste ühise tegevuse kaudu, aga selleks et inimesed ühiselt millegi nimel tegutsema panna, on vaja kultuuri. Mitte kultuuri üldse, vaid konkreetset oma traditsioone, keelt ja väärtushinnanguid kandvat ühtekuuluvustundega inimkogumit. Nagu näiteks eestlased. 

Kui üldse keegi Eesti looduse kaitsmisega hakkama saab, on need eestlased ise. Asjatu oleks loota, et kui toome Eestisse mõnisada tuhat süürlast, siis on nende esimene mure hoida Eesti metsi või soid. Kui eesti rahvuskultuur peaks kokku varisema, tabaks kaose esimene hoop just keskkonda. Järelikult tuleb kaitsta oma rahvast, et kaitsta Eesti keskkonda, et kaitsta maailma kliimat inimtekkelise katastroofi eest.