Meenutan siinkohal kõigepealt paari seika Väinmaa loomingulisest biograafiast. Ta on õppinud Tallinna konservatooriumis Bruno Luki juures, täiendanud end Moskva konservatooriumis Lev Vlassenko ja Mihhail Pletnjovi juures ning edaspidi ka Londoni kuninglikus muusikaakadeemias Christopher Eltoni juues. Väinmaa on III Eesti pianistide konkursi ja Minski vabariikidevahelise konkursi võitja ning saanud eripreemia Šotimaa ja USA William Kapelli nimelisel rahvusvahelisel konkursil.

Väinmaa pianism paistis toona ja paistab nüüd silma tehnilise meisterlikkuse, süveneva intellektuaalsuse ja heroiliselt suure joonega. Beethoveni looming on Väinmaale alati huvi pakkunud. Nii seegi kord, kui kavas olid sonaadid op. 27 nr 2 cis-moll „Kuupaistesonaat” ja op. 53 C-duur „Waldstein”. Väga populaarsed sonaadid, kuigi interpretatsiooniliselt riskantsed. Sest – kuidas lahendada „Kuupaistesonaadi” imekaunis, kuid lugematuid kordi kõlanud esimene osa? Või kuidas üles ehitada „Waldstein” ja millised tempod valida? Küllap on kõige õigem usaldada oma tunnetust ja mitte otsida kunstlikult erinevaid lahendusi. Selle tee oli ka Lauri Väinmaa valinud. Tema esituses kõlas „Kuupaistesonaadi” esimene osa kargelt, ilma magususe ja sentimentaalsuseta, mehiselt, tähelepanuga harmooniamuutustel. Teise osa tantsulisus ei olnud utreeritult rõhutatud, pigem oli sel mingi universaalne karakter, ning kolmanda osa kiire lendlevus pakkus head kontrasti. „Waldsteini” tõlgendus ei lähtunud mitte niivõrd tormilisest pulbitsemisest, vaid interpreet jälgis ka siin harmoonia muutusi, tõi esile huvitavaid alahääli, vormis tervikut. Väga kaunilt mõjus lühike filosoofiline keskosa Introduzione. „Waldstein” oli tõlgenduslikust küljest mulle kontserdi üks huvitavamaid kuulamisi.

Kava teises poole kõlas valik Arvo Pärdi varasemat loomingut: aleatooriline „Diagrammid”, „Aliinale” ja Sonatiin nr 2. Ning seejärel Liszt: kolm Petrarca sonetti ja Variatsioonid Bachi teemale „Weinen, Klagen, Sorgen, Zagen”. „Waldsteini” sonaadi kõrval oli Petrarca sonettide esitus mulle kontserdi mõjuvamaid. Need kaunid palad on peenekoeline tundemaailm Liszti vägevas, virtuoosses ja suurejoonelises loomingus, väljendades keerulisi hingeseisundeid, mis avalduvad muusikas kõla, dünaamika ning interpretatsiooniliste vabaduste nüanssides. Oli väga huvitav jälgida Väinmaa kõla ja romantiliste vabaduste valikut nendes teostes, tema loodavaid karaktereid. Kõik oli väga veenev ning parim kolmest ehk veel mehine ja ahastav Sonett nr 104. Kava lõpetanud Variatsioonid Bachi teemale paistsid silma vormiselguse, kontrastsuse ja mõtestatusega.