„„Ennemuiste kuulutanud üks tark ette, et tähtsamad linnud Eestimaa metsades nõnda ära kaovad, et vasest kujud tehaks, mis endisi linde meelde tuletavad.“ Loodame, et see rahvaprohveti halastamatu ennustus täide ei lähe.“

Nõnda algab üks põnev raamat – Mart Mägra „Linnud rahva keeles ja meeles“*, mida lugesin juba lapsepõlves ja mille ikka ja jälle kätte võtan. Ilmselt ei olnud selle suurepärase raamatu autoril ega ka Ambla kihelkonnast Põriki vallast pärit Joosep Freimannil, kes Jakob Hurdale 1889. aastal selle ülestähenduse saatis, aimugi, mis maailmas juhtuma hakkab.

Vasest lindude motiiv on seda prohvetlikum, et arvutites, mille kaudu läbi veebikaamerate, videote ja piltide ning ka helifailide linde inimeste ette manatakse, on üsna palju vaske, aga ka väärismetalle. Ka kõige parem tehislind ei ole võrreldav pärislinnuga, kuid tänu arvutitele oleme lindudest teada saanud seda, mis muidu silmale nähtamatuks jääks.

Kindlasti on arvutid andnud ka tervik­pildi sellest, kuhu me oma majanduskasvu eufoorias jõudnud oleme. Ainuüksi väikeses Eestis on metsalinnustik vähenenud 60%. Niisiis nokk kinni, saba lahti.

Aga enne kui viimasest ehtsast linnust on jäänud vaid mälestus siutsudes ja säutsudes, tahaksin rääkida, kuidas mina linnulaulu selgeks sain. Nii et enamikul metsas säutsujatest, keda kuulen, oleks ka nimi. Ei ole mind õnnistatud erilise muusikaandega ja sageli ei suuda ma teha vahet viisidel ja ka linnulauludel. On teada, et suurele osale laulurahvast on koorilauluõpetaja tungivalt otsa vaadates öelnud, et kui teised laulavad, siis sina ära laula, sulle on karu kõrva peale astunud. Tunnistan, et tunnen linde paremini, kui neid pihus saan hoida, sest olen omal ajal rõngastaja olnud. Aga et lindudel ka laulu järgi vahet teha, siis jagan spikrit, mille suusõnaliselt olen isalt pärinud, mille kohta olen juurde lugenud ja linnumeeste öeldust kõrva taha pannud. Ühesõnaga, kui ei jää meelde viis, jäta meelde sõnad!

Ööbik on meie pealaulik. Tema valiti ka selle sajandi alguses 2002. aastal Eesti esindajana linnueurovisiooni võitjaks. Põhjanaabritel sajakeelseks linnukeseks nimetatu (sm satakieli) õhutab Mäkra loetlema ööbikulaulu kirjeldavaid sõnu. Ööbik plaksutab, tiksutab, latsutab, sihiseb, suristab, lidiseb, soltsub, ketrab, muisutab, vilistab, hõiskab, lööb, tõukab, sahistab. Meie pealauliku viisiketramise sõnavaraga saab edaspidi kirjeldada peaaegu kõiki linde. Aga üle maa on vanarahva hulgas tuntud lugu, kuidas ööbik õppis oma laulu teopoisilt, kes härgadega põldu kündnud. Kiri ja Küüt olnud laiskade härgade nimed.

„Kiri, Küüt! Kiri, Küüt! Laisk, laisk! Too piits, too piits! Too piits, too piits, plaks, plaks, plaks“.

Tänapäeval on see loomaõigusvastane jutt ja kuigi võib viidata ööbiku teisele rahvakeelsele nimele sisask, mis tuleneb tema veidi sisinat meenutavast lauluosast, on laksutamine inimesi ikka rohkem lummanud. Siiski on põnev, et meie rahva heliloomingus on Sisaskitel olnud märkimisväärne osa, eks laulu­virtuoosi nimi annab tiivad.

Põldlõoke on meie teine lauluvir­tuoos. Kuid lõoke ei laula kunagi maas või oksa peal, tema hingehelin paiskub välja vaid sinitaeva all lõõritades. Hellitlevalt nagu paljusid teisi linde on teda vanasti seepärast nimetatud „lõokene“, kene-lõpp iseloomustab eestlaste linnu­armastust. Tormast on üles kirjutatud ka üks ilusamaid lõolõõrituse tõlgendusi:

„Silita, silita tiivulist,

tiivulist, tuuleke.

Silita, silita üle siili selja,

silita, silita, tuuleke,

tiivulist, tiivulist.“

Lõokese laulu tunneb ära ka õige väike laps laulu alguse järgi:

„Liiri-lõõri, liiri-lõõri …“.

Peoleo on oma kärtskollase kuuega pugenud paljudesse rahvajuttudesse, enamasti edeva linnuna, ometi on tema naasmine lõunamaalt andnud vana­rahvale märku, et kevadkülviaeg on käes. Nii karjuvatki ta põlluservas tamme­oksal:

„Viska peo, viska peo!“.

Heinaajal oli heinalistel kasu peoleo ilmaennustajavõimest, mis on parem kui baromeeter. Ilmeksimatult kuulutas ta oma nurruval häälel kullamaalastele inimkeeli vihmasaju algust:

„Vihmavilu kuivakääks, vihmavilu kuivakääks“.

Väike-lehelind ehk silksolk annab oma lauluga sammuti vihmaalgusest teada, kui ta oma

„silk-solk, silk-solk“

heledal häälel käima tõmbab, siis on aeg mõni puualune vihmatilkumiseks valmis vaadata.

Väike-lehelindu tunti vanal ajal ka väikese sepana, kes oma pisikese haamriga taob:

„kõlks-kõlks-kõlks-kõlks“.

Metsvint ehk viimane metsavaht – teda teatakse kevadel pideva metsakaitse­teksti edastamise järgi:

„Siit, siit metsast ei tohi võtta mitte üks piirutikk!“.

Ometi on see kevadine hõiskamine lühiajaline ja meie kõige arvukama haudelinnu suust kostab enamiku ajast tema enda nimi:

„Vint, vint, vint!“.

See hoiatushüüd annab teistele temasugustele teada ohust metsas ja kaitsevint keeratakse kogu metsas korraga peale, ju nad on niimoodi oma asurkonna suureks paisutanud.

Rohevindi pidevaid hõikeid krüit-krüit võib ka tõlgendada saksakeelsena:

„grüün-grüün“,

kuid ometi ei ole selle linnu käitumises peale sulevärvi eriti rohelust, urbaniseerunud linnuna on ta meil talvel suurte parvedena toidulaudadel igasuguste linnuhaiguste levitaja, näidates kätte linnastumise kitsaskohad.

Salu-lehelinnu ehk ahjulinnu laulu õpetas isa mulle nii, et ta laulab nagu metsvint, aga laisemalt ja lõpuks väsib, jättes piirutiku kaitsmise osa nimetamata:

„Siit, siit, metsast ei tohi võtta-a-a-a …“.

Ahjulinnuna on teda kirjeldanud „Tões ja õiguses“ ka A. H. Tammsaare, salu-lehelinnu pesa näeb tõesti välja nagu pisike pitsaahi.

Mets-lehelind on meie keeles olnud eelmise sajandi alguses kirjas nimega, mis on vahest kõige ilusam linnunimi. Hellitlevalt öeldakse tema kohta siristaja lehelinnuke. Tema laul on metsas nii äratuntav, et seda on vanasti nimetatud metskilgi lauluks, tänapäeval võib seda võrrelda mobiilihelinaga:

„Sip-sip-sip-sirrrr“.

Imelik, et vanarahvas pole sellele muud tähenduslugu loonud.

Talvike on üks tuntumaid inimkeeli kõnelevaid linde ja tema laulu tunneb ära „Saatusesümfoonia“-laadsest helireast, mille sõnad eesti keeles kõlavad:

„Siit-siit saab Riiga!“.

Ja lähmegi siis edasi Lätti, lätlaste rahvuslinnu linavästriku juurde.

Linavästrik ehk jäälõhkuja põrutab vanarahva arvates oma sabaga nii kõvasti, et jää läheb katki. Kui jää lõhutud, pääsevad sulaveed kõikjal voolama ja kõnnitakse silps-solps. Väike linavästrik on aga nii osav tantsija, teda on ka baleriiniks nimetatud, et tema sammudest ja suust kostab ainult:

„Silps-silps, silps-silps“.

Suitsupääsuke on millegipärast saanud teadusliku nime, millega tal tänapäeval enam sidet ei ole. Suits. Paremini sobiksid rahvakeelsed nimed kodupääsuke ja laulupääsuke. Just suitsupääsukese pidev sidistamine koduukse ees võlus meid nii ära, et ta oma rahvuslinnuks oleme valinud. Aga laulu on kätketud nii mõisahärrade kui ka meie endi pikk-kuuesabade lõhkikärisemise traagika:

„Midli madli kudli kadli, kudusin kangast, tegin, riiet, läksin metsa kännu otsa, tõmbasin lõhki – sirts sirr!“.

Ka kudli-kadli-mäng on meie rahvamängude hulgas, kus nende helide saatel lapse kurgualust kõditatakse. Punane kurgulaik suitsupääsukese lõua all just selle mõtteni viibki.

Räästapääsuke ehk rahvakeelse nimega pottsepp on praegustes uusarendustes tuttav lind, kes laob oma pesakivid hoolikalt korrusmajade rõdulagede alla. Ja tema nime purtpääsuke võiks tänapäeval asendada purts-pääsukesega. Kui pojad pesas, siis see kakaladu, mis pääsude poolt pesast purtsuga välja lastakse, on arvestatavate mõõtmetega ega mahu vahel ära isegi pesa alla asetatud ajalehele. Kõike seda ergutavad oma lauluga taeva all nende vanemad:

„Purts-purts-purts!“.

Koduvarblane on tõeline nutilind, tema keelest kuuleme ära nii säutsud kui siutsud. Ometi on tema keelest leitud kõige enam tänavapoisi ehk poisi­kluti käitumisele viitavat nime. Varblane hüüabki valjult kõikjal teist omasugust:

„Klutt! Klutt!“.

ja kambakesi need linnud igal pool ka liiguvad.

Karmiinleevikese kohta pole vanarahvas eriti arvamust avaldanud, aga kui pärast iseseisvumist videomakid Eestisse jõudsid, püüdis see imeilus punase bareti ja sallkraega varblasesuurune linnuke meelitada end filmima, hüüdes:

„Video-video-video!“.

Uuem versioon tema laulust kõlab aga ühiskonnakriitilisena ja see ei ole tegelikult linnu arvamus, vaid inimese enda depressiooniväljendus, igatahes kuulevad paljud tema laulus skandeerimist:

„Idioot-idioot-idioot!“.

Aed-põõsalinnu laulu õpetas mulle üks nüüd juba manalas linnumees sõnadega „tead, see lind ei saa vait olla, ta lihtsalt möliseb ja ei lase teisi kuulata“. Selle määratluse järgi tunneb tema ilmeksimatult teiste lindude seast ära ilma laulu sõnadesse valamata. Vanarahvaski on teda kutsunud vadistajaks.

Hall-kärbsenäpi kohta väidetakse, et ta on lauluandest täiesti ilma jäetud, aga ega ta täiesti tumm ka ole. Kombest nokavahe lendavaid putukaid pilgeni täis laduda ja siis pärast edukat saagilendu rõõmsalt „iitsak!“ hüüda, mis tema rahvakeelne nimigi on, võib kuulda ka kerget kiiret suurustamist:

„Hiidsaak!“.

Kivitäks, kelle välimust tänapäeval tihti röövlimaskiga hall-õgijaga segi aetakse, on hoopis aktiivsem tegelane kui konksnokaga veidi kössis kükitav õgija, keda meil suvepoolaastal ka väga harva ette tuleb. Kivitäks aga hüppab ühelt kivilt teisele ja justkui taob neilt saba ja nokka vibutades pisikesi kilde välja, ikka täks ja täks. Seepärast on tema laulu kohta leitud ka tõlgendus:

„Tiks täna, teine homme, viimaks suur tükk väheneb“.

Laulurästas on tõeline rahvamees, laulab kõrgel kuuseladvas meie hetked ilusaks. Ja ta laulab meile nii tuttavat laulu, regilaulikuna kordab iga viisirida. Vahel öeldakse, et ta on ööbiku sulane, et laulab järgi tema laule, samal ajal öö läbi ööbikulaulu kuulamine on väsitav ja kevadiste maatööde ajal uinutakse laulurästa kauni laulu saatel magama. Ka hommikul on tema hääl vali ja ajab uniseid juba läbi aastasadade tööle:

„Too piits, too piits, laks, laks, laks, seo vöö, seo vöö, virk laps, laps“.

Hallrästas on rästaste hulgas rokkar, kärisevat häält ei suuda ta oma laulus varjata, isegi kui õhkpeentest asjadest laulab:

„siidikera-niidikera, käterätt-kärr“.

Sabatihase valge villapea on vanarahva pannud mõtlema ketramise vajalikkusest ja just sellist vokivurinat ringi lendav sabatihaseparv teeb:

„Vurr-vurr-vurr“.

Kui ka üks pika sabaga tihane parvest maha jääb, siis läheb lahti nii kurb sidistamine, et kauges metsalaanes seda kuuldes poetad lõpuks pisara. Õnneks leitakse kadunud velled üksteist hüüdes kiiresti üles.

Põhjatihase laul võib olla nii lubadus kui protest:

„Tee-tee-tee-tee!“

või

„ei tee-tee-tee!“.

Pöialpoisi – meie pisima linnu laulu igaüks ei kuulegi, nii kõrgeid noote suudab võtta vaid tõesti peenike nokavahe ja kõri. Aga Kuusalu kandis on tema oranži suletutiga isaslinnu kevadlaulu tõlgendatud nii:

„Tidi-lidi, tidi-lidi, minu pojad on pisikesed“.

Varest laululinnuna arvesse võtta enamasti ei taheta, aga kui ta end oksa peal kooku tõmbab ja nokaotsast segajat sõimama kukub, siis niisama mööda minna ei saa:

„Vares vaak, Junni Jaak“.

Või teisele varesele:

„Siit saab, siit saab!“.

Võib-olla tulekski varesepeletite, mis linnades närvesöövalt kraaksuvad, asemel panna lindilt jooksma parem mõni inimkeelne rokkloits:

„Vares Jaak, vaiki kaak!“.

Haraka kädistamise tunneb ilmselt ilma mõtlemata ära iga laps, seda enam et haigused on ikka saadetud harakale. Ei võta teda ka hõbekuul. Ja nii käib see uhke valge maniski ja pika musta sabakuuega tegelane ringi nagu krahv Dracula ja kordab kätsatades:

„Olen saks, saks!“.

Hakkide omavahelisest valjuhäälsest õiendamisest ja helikujust on meie keelde isegi sõna tulnud – naaklema või nääklema. Ehki nad karjuvad üksteisele lihtsalt:

„Hakk, hakk, hakka astuma!“.

Olemegi laululindude juurest linnumaailma rokkarite ja räpparite juurde jõudnud, aga ühte trummivirtuoosi tahaksin veel mainida.

Musträhn ehk kärg, suurim meie rähnide seas, koputab puud sellise kiirusega, mis teeks au ka bändimeestele, kuid tema rõõmsates kevadistes kilgetes on ka rõõmu ja naeru. Nimelt arvas vanarahvas, et kaval rähniisand hüüab armuvalus naist:

„Liia-Liia-Liia!“,

aga kui armutegu tehtud, siis käratab:

„Krõõt, kasi koju!“.

Juba mitmendat aastat toimub loodusfestivalil üritus pealkirjaga „Linnujämm“, kus needsamad linnulaulud suul. Sel aastal algab „Linnujämm“ 9. juunil kell 18 Lodjakoja paadikuuris. Osalevad muusikud Kitty Florentine, LI:V, Meisterjaan ja kirjanikud Doris Kareva, Aare Pilv, Veronika Kivisilla, Janika Läänemets, Mirjam Parve. Tutvustavast tekstist saab lugeda: „Linnu­jämmile tulevad kokku muusikud ja luuletajad, kes loovad Eestis elava linnuliigi laulust inspireerituna oma muusikalise nägemuse või poeetilise sõnateose, mis tõlgendab või tõukub mõnel muul viisil ette antud linnulaulu salvestusest. Sel aastal on tõlgendatavateks linnuliikideks valitud tikutaja, rasvatihane, laululuik, leevike, pasknäär ja aasta lind aul.“

Vaatame siis kiiresti üle, mis vanarahvas ka nende lindude kohta on arvanud.

Tikutaja ehk taevasikk. Lind, kes sabaga laulab. Mökitamine või möhitamine, mis ta oma saba- ja tiivasulgedega esile manab, on kevadhämaruses veidi ebamainegi. Nagu vanakurat lööks oma saba ja sõrgadega taevakaarel tantsu. Tõepoolest, algul poetab see pontsakas kurvits ülespoole lennates oma pika noka vahelt:

„Tikun taeva, tikun taeva!“.

Ja siis kostab salapärane:

„Öö-öö-öhhöhöö!“.

Rasvatihases ei ole kahtlustki, et eestlane kuuleb tema laulus sitsikleidiaja algust:

„Sitsikleit! Sitsikleit! Sitsikleit!“.

Aga kui kollases sitsikleidis noorik on pesakasti istuma sätitud, siis tuleb isalinnu huulilt vaid manitsus kodus istuda:

„Pink-pink“.

Laululuik on meie põhjanaabrite rahvuslind, kelle arvukus alles pärast rahvuslinnuks kuulutamist kasvama hakkas. Eestis on ta peamiselt läbirändaja koos väikeluikedega, keda tunneb parves ära haukuva hääle järgi. Laululuiged aga „luiguvad“ südantlõhestavalt, see on mingi ihaluse ja unistuste hääl, kuid ka üle Toonela või Tolle Ilma piiri siirdumise hääl. Laululuige hääle jäljendamine pidi luigutaja luikedega kaasa viima, teisele poole.

Leevike ehk punnpaabu on tõeline flöödivirtuoos. Aga kuidas flöödiviis sõnadesse panna? Sõnasepad on nimetanud tema laulu kurvameelsete lüüpimiseks. Naljavennad kutsuvad tema laulu jõulureklaamide järgi, kus sageli tema pilt:

„Müük, müük, müük, müük!“.

Pasknäärist teatakse enamasti vaid tema rämedat-koledat karjumist, kui keegi teda ehmatab või ohustab. Aga lindude omavaheline hüüdmine on väga kaunis vile:

„Viu-viu“.

Aul on üks salapärane lind, keda meie maal tuntakse hääle järgi. Ta on olnud randade esimene kevadekuulutaja, kelle südamlikud akk-aulik-akk-alaa hõiked kaugelt mere pealt annavad kaluritele märku, et jää on sulanud ja kala randa tulnud. Aul ise kunagi randa ei tule ja kui proovitigi teda pika püssiga lasta, siis ikkagi ei tabatud enamasti märki, arvati, et tal on nõiutud kael, millele püssikuul kinni ei hakka. Aul laulvatki siis parastuseks:

„Kõva kaula, kõva kaula“.

* Vt ka Mart Mäger, Linnud rahva keeles ja meeles. Eesti Raamat 1969; Gustav Vilberg, Kodumaa rändlinnud. Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Selts, Tallinn 1920 ja Mall Hiiemäe, Väike linnuraamat rahvapärimusest. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu 2016.