Kontsert „Sinu sülle“ 5. II Arvo Pärdi keskuses. Mari Jürjens, VHK keelpilliorkester, dirigent Rasmus Puur.

Mari Jürjens on praegu Eestis aktiivselt esil muusikutest üks ehtsamaid näiteid ehedast lauljast-laulukirjutajast, kes teeb kõike ise: sõnastab ja viisistab oma laulud ning kannab need ette omaenese kitarri saatel. Ta tegevuse kunstikvaliteet on kõigiti kõrge: kujundliku meloodia ja tähendusliku teksti koosmõjus sünnib kõrva köitev seisundilumm, mida kannab lauljatari kaunis hääl oma isikupärase värvingu, fraseeringu ja melismaatikaga, seda omakorda toetab õhuline ja nüansirikas kitarrimäng. Selline kooslus ei vajakski midagi lisaks, et kuulajat võluda (seda kinnitas ka äsjane kontsert, mille paar üksinda esitatud lugu olid programmi paeluvamate palade seas), kuid on arusaadav, et koostöö eri muusikute ja kollektiividega on loomingulise protsessi jätk ja pakub võimalust lasta loodud lauludel oma elu edasi elada.

Kitarrid on Jürjensi laulude helimaailma oluline osa. Ta on laulnud-mänginud koos Riho Sibula ja Vaiko Eplikuga, alles hiljuti Jaan Tätte ja Andre Maakriga ning oma hiljutisel plaadil ja plaadi­tuuril koos Robert Jürjendali ja Ain Aganaga. Viimasel albumil „Omaenese ilus ja veas“ (2020) teeb kaasa ka VHK keelpilliorkester, läinud laupäeval Arvo Pärdi keskuses antud kontserdi lavapartner. Keelpilliorkester on kitarrikõladele loogiline täiendus: nii keelpilliorkestri instrumendid kui ka kitarr on keel­pillid, kuid võrreldes näppepillidega on poogenpillid teistsuguse hingeeluga ning dünaamika kujundamise, fraseerimise ja mänguvõtete võimalustega. Rasmus Puuri juhatatud noor orkester tõi kuuldavale eelkõige eleegiliselt laiuvaid-lainetavaid akorde, mis kõlasid sageli ambientsete klastrikobaratena. Aktiivsema rütmikaga partiisid oli ka, kuid hoopis vähem. Mari Jürjensi lauludele ongi omane pigem seisund ja staatika (ta kasutab sageli ka kitarri lahtisi häälestusi, mitte väga tunglevat harmooniat) ja orkestriseaded mõjusid selle seisundi avardusena. Teine võimalus olnuks Jürjensi muusika osadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna, kasutades kogu seda väljendusvahendite tööriista­karpi, mis on iga osava arranžeerija laual. Ehkki see oleks rikastanud programmi muusikaliste sündmuste ning ahhaa- ja vau-momentidega, ei mõjunud selline lähenemisviis vajalikuna – vähemasti sellel akustilise muusika ilu esile tooval kontserdil Arvo Pärdi keskuses keset lumist männimetsa.

Otsast lõpuni kaunil, intiimsel ja ihuligi pugeval kontserdil kõlasid lauljatari tänini tuntumad, kümmekond aastat tagasi Mari Pokineni nime all salvestatud laulud nagu „Sõpradele“, „Paradiis“ ja „Õnn ja arm (Laul tüdrukust)“ (noorte neidude lemmiklaulud siis ja kindlasti praegugi) ning valik viimase albumi lugusid, neist kõige liigutavam vanaema mälestusele pühendatud „Head aega!“. Jürjensi loome- ja laululaad on olnud kümnendi jooksul suurel määral sama: romantiline, elu ilu ja headuse ainuvõimu kinnitav, sekka ka nukrate nootidega ja nostalgiline. Loomulikult on juurde tulnud impulsse, tähelepanekuid ja asjadest arusaamist, nii elus eneses kui ka muusikat luues ja salvestades. Viimast peegeldab tunamullune album, kus nii produktsioonis kui ka seadetes on rohkem värvinguid ja varjundeid.

Lõpetuseks tunnustan VHK keelpilli­orkestrit, mis ilmselgelt eelkõige tänu Rasmus Puuri innule, ambitsioonidele ja aktiivsusele on tõusnud meie muusikaelus vägagi nähtavale kohale. Noori (kohati kohe üllatavalt noori) muusikuid iseloomustab igati korralik mängutase ja kõlakultuur, mille parim näide oli instrumentaalse vahenumbrina esitatud Tõnu Kõrvitsa „Lahkumine Caprilt“.