Kui sellel maal on rahva enamust üldse ühendanud millessegi uskumine, siis on viimased 150 aastat usutud haridusse ning rahvakiriku peakatedraaliks on olnud Tartu ülikooli peahoone. Teadmiste jagajana ja isiksuste kujundajana on ülikool enamjaolt hakkama saanud ka okupatsioonide ja võõrvõimu tingimustes. Kas on ta suutnud asjaosalistele kindlustada ka õnne ja armastuse, mis on iga usundi kohustuslik osa? Siin lähevad arvamused lahku.
Individualistlikus käsitluses on igaüks ise oma õnne sepp ning ülikooli asi on kindlustada vaid teadmised ja oskused, mille toel saab igaüks omal käel ja ülikooli sekkumiseta teha edaspidi karjääri, tegutseda tulusatel ametikohtadel, saavutada varanduslikult kaugelt üle keskmise elu ning võib-olla lausa mingisse vaimu- või võimueliiti kuuluda. Sama kehtib armastuse sepistamise kohta: õppetöö tõhususele ja kasvavale mahule orienteeritud ülikoolides on tudengitel rangelt soovitatav tegeleda selliste asjadega ainult vabal ajal. Kui kõrghariduse finantseerimise süsteem (ametlikus keeles „tasuta kõrgharidus“) suunab suurema osa tudengitest loenguvälisel ajal teeninduses nappi elamisraha teenima ning jätab kohustusliku kirjanduse läbitöötamiseks öötunnid, siis ühiselu elamiseks, armumiseks ja partneri tähelepanu ning armastuse võitmiseks aega ei jäägi.
Looduse vastu ei saa ning tunded tulvavad noore inimese peale tudengipõlves igal juhul, kui tahes põhjalikult ka ei püüaks õppe- ja kõrvaltööga end igaks õhtuks ära kurnata, nii et voodit nähes on ainus mõte unne sukelduda. Tunded panevad laulma. See on loomariigi üldine seadus ja laul tuleb vajalikul hetkel peale ühtviisi konnale, linnule ja üliõpilasele. Kes peab aga kellele laulma, taandub liigisisesele konkurentsile. Üldjuhul on heliline tundeväljendus isaste pärusmaa, sest neid on arvult rohkem, nemad peavad ennast võistluses tõestama ja üleliigsed oma geneetilise koodi pärandamisvõimalusest ilma jätma.
Tudengid lõõritasid armastusest arvatavasti juba keskaegsetes ülikoolides, aga kuni naisi ülikoolidesse õppima ei lubatud, pidid nad sihtmärgi leidma väljaspool akadeemilist ruumi. Ajalookirjutajad ja kaasaegsed on nii mõnelegi tsaariajal ülikoolis õppinud eesti mehele ja perspektiivikale rahvuslikule suurkujule ette heitnud, et nood eesti naise harimatuse tõttu võõrast soost kaasa leidsid ning sellega rahvuslikule vabadusvõitlusele vähemasti osaliselt kaduma läksid. Kohutavast reetmise aktist oma laste saksa- või venekeelseteks kasvatamise näol ei maksa rääkidagi. Aga mida nad siis pidid tegema, kui olid ülikoolis õppides saanud piisavalt targaks mõistmaks, et pärast hormoonide mässu järgneb hulk aastakümneid, mil eraelulise õnne kindlustab pigem vaimne kui füüsiline partnerlus ja klapp?
Esimeses eestikeelses tudengilaulikus, mille andis 1905. aastal välja Karl August Hermann, on fookus veel tudengite jooma- ja rännulauludel ning vaid üksikud salmid, mis pühendatud kõrtsivirtinale pärnade vilus. Sajandi eest eestikeelseks transformeeritud Tartu ülikool muutis seda kõike, sest vabadusele ja õiglusele rajatud vastsündinud riik otsustas anda naistele õiguse nii valida kui ka õppida ülikoolis. Asjade loomulik käik, sest meile eeskujuks olnud Soomes ja laiemalt lääneilmas oli see ammu tuttav teguviis ja eks katsutud tsaaririigi meesšovinismi piire Tartuski juba 1905. aasta revolutsioonilistel päevadel. Kuigi 1920ndatel olid mehed tudengite hulgas endiselt ülekaalus, avardus armastuse avaldamise akadeemiline siseruum järsult. Vähemasti vanade tudengilaulikute järgi otsustades oli armastuslaulude järele nõudlus suur, paremad noored sulesepad kirjutasid uusi tekste juba olemas headele viisidele, ammutasid rahvaluule varamust ning mugandasid kaugemate rahvaste tundeid Emajõe Ateena romantikakeskkonda sobivaks. Kui Fred Raymond 1927. aastal kirjutas laulu „Ich hab’ mein herz in Heidelberg verloren“, jõudis laul ülikoolilinnas kaotatud südamest üsna kohe ka Tartusse ja passis vaikse Emajõe kaldale täpselt sama hästi kui Neckari jõe äärde – kuldkiharad ja punahuuled, mida ihata, on ju samasugused.
Niisiis laienes tudengiarmastuse ruum tänu võrdõiguslikkusele ja iseseisvusele kaupmehetütarde akende alt ning kõrtsilettide tagant kõikjale Tartu tänavatele, jõe äärde, Toomemäele, seltsimajadesse ja mujale. Ja seda ei suutnud hävitada isegi Nõukogude okupatsioonivõim, mis nägi ülikooli ainsa ülesandena vormida moraalselt laitmatu, ideoloogiliselt kindel ning ametialaste tehniliste oskustega nõukogude haritlane. Tudengid, sindrinahad, laulsid aga ka 1980ndate alguses ikka kallimale suuandmisest Toomemäe randevuul.
Järk-järgult on toimunud aga üliõpilaskonna koosseisus muutused, mida demograafid nimetavad peiupõuaks. Tartus ja Eesti üliõpilaskonnas jõudis sooline tasakaalustamatus juba aastaid tagasi Euroopas rekordtasemeni. Tartu ülikoolis saavutas naistudengite ülekaal tipu (70 : 30) kümme aasta eest. Haridusstatistika portaali Haridussilm andmetel on olukord pisut paranenud (tänavuse õppeaasta seis on 66 : 34), kuid kaugel tasakaalust. Ja ei saa kellelegi olla lohutuseks, et Tallinna ülikoolis on seis veelgi hullem (72 : 28), sest suuremas linnas pakuvad tuge teised ülikoolid (tehnikaülikoolis on naised vähemuses seisuga 42 : 58). Probleemi on Eesti ajakirjanduses korduvalt nii asjatundlikult kui ka asjatundmatult käsitletud, aga mõistlik väljapääs on seni pakkumata, sest ülikoolis näeme avaldumas kuskil mujal tehtud vea tagajärgi ja ülikool ise ei saa kõiki neid vigu parandada.
Kui noori mehi ei jõua piisavalt ülikooli, ei ole põhjuseks tõenäoliselt nende väiksemad vaimsed võimed, mistõttu langetakse välja juba üldhariduskoolist, vaid asjaolu, et meie majandussüsteem pakub endiselt küllaldaselt võimalusi liiga lihtsa ja vähest vaimupingutust nõudva töö eest head palka saada ja selle toel hariduslikult ülespoole abielluda, laulda oskamatagi. Või teistpidi öeldes: kõrgharidus ei taga selleks tehtud kulu kompenseerivat suuremat sissetulekut. Kuni majandus on lihtne või jääb tegevusvaldkondade keerukuselt (mis tähendab ka väiksemat lisandväärtust) keskpäraste, allhankest elatuvate ühiskondade klassi, pole loota järsku muutust ka üliõpilaskonna soolises proportsioonis – ja abi ei oleks isegi sookvootide kehtestamisest. Eriti viljakaks pole osutunud ka alamate kooliastmete pedagoogide veenmiskatsed ja ega ma ei tea, kas muusikaõpetajad puberteedieelikutest poisikestele ikka räägivad, et lauluoskus ja ülikool on ainsad tõhusad õnneliku elu teesillutajad.
Üks ennustatav kultuuriline nihe praeguse olukorra jätkudes võiks olla see, et naised laulu väe kamandamise enda kätte haaravad. Seltskonnameedias on korduvalt kuulda olnud juhtumitest, kui ilus lauluhääl tõmbab mehi nagu kärbsepaber – ja miks peaks see akadeemilise ilma armuturu kõrge vaimsuse puhul teisiti olema? Kuid konkurents jääb konkurentsiks ning kui polügaamia variandid kõrvale jätta, seisame muutumatu fakti ees, et hariduslikult võrdset ehk seisusekohast kooselusuhet võimaldab Eesti ühiskond vaid igale teisele haritud naisele. Eraelulise õnne varjatud keelamine sel kujul on rämeduselt sama astme diskrimineerimine nagu naistele kõrghariduse keelamine sajandi eest.
Mida siis peale hakata, kui vähestel noortel meestel Tartu ülikoolis on kadunud vajadus end õnnelikuks laulda ja soost sõltumata pole tudengitel selleks õieti aegagi. Ajaga on kõige lihtsam. Ei ole vaja teha muud kui pöörata tagasi üleminek nn Bologna ehk 3+2 aasta pikkuselt õppelt enne seda pisut aega kehtinud 4+2 peale, seejuures õppekoormust mitte paisutades, vaid jättes lisandunud aasta puhtalt tudengite eraeluliste õnneotsingute pärusmaaks. Ülikooli asi on otsustada ja ühiskonna (riigi) asi see rahastada. Õnnevaesus pole millegi poolest vähem traagiline kui palga- või rahavaesus.
Tudengkonna soolise tasakaalustamatuse parandamine on aga pikk protsess ja selles peaks ülikool Eesti majanduselu kujundamisel senisest hoopis jämedama otsa haarama nii otse kui ka seniste kasvandike ehk vilistlaste abil – nii et salatung sügiseti jälle piisavalt mehi Tartusse kandma hakkaks laulu väega oma õnne leidma. Ma ise ei ole kunagi nii palju laulnud kui üliõpilaspõlves – ja õnn ei jäänud tulemata. Tartu ülikoolile aga soovin jõudu ja tarkust rahvusreligiooni keskasutusena endale eestikeelsena teise sajandi alguses taas koha leidmist ka armastuse templina ja noorte haritlaste eluõnne sepistajana.
