Ma nutsin unes, kui nägin
und sellest, et hauas ju sa.
Ja üles ärgates leidsin
veel põskedelt pisara.
Schumann on oma napisõnalisse päevikusse kirjutanud: “Caritase ootamine ja selle tagajärjed jaanuaris 1837”. See on tsükli “Dichterliebe” op. 48 nr 13 mõjusaim Lied, siin-seal nimetatakse seda ka Schumanni laululoomingu üheks tipuks üldse.
Veel soovin toonitada artistide valitud kava erakordsust ühe olulise asjaoluga. Ei pea ju pikalt selgitama, kui oluline on Lied-pianisti roll ning seda eriti Schumanni puhul. Pianist Martti Raide on kaitsnud 1997. aastal magistrikraadi uurimusega klaveripartii faktuurist Robert Schumanni vokaal-kammerloomingus. Kaheksast laulust ja ballaadist koosnev valik on hästi erinevate oopusenumbritega op. 24 – op. 142ni ja mõne valmimisaastaks on kataloogides pakutud ka aastanumbreid 1850–52, kuid on olemas vihjeid sellelegi, et need erandid võivad tegelikult olla ka op. 48, kuid jäid lihtsalt tsüklist kõrvale, seega samuti aastast 1840. Nii akadeemilist Lied’i-kava annab otsida. Jonnipunni järjekindlusega väidan ma ei tea mitmendat aastat järjest (õigemini tean küll, s.o aastast 2003, kui taastusid EILi algatusel kammerkontserdid Kadrioru lossi saalis), et see akustika vajab kohanemist ja selleks ei piisa akustikaproovist tühjas saalis. Turi ja Raide kinnitasid seda väidet veel kord, kuid ainult esimese kaheksa laulu puhul. Pärast minivaheaega oli tasakaal ansamblis ja klaverifaktuur kui nõiaväel absoluutselt paigas.
Hoopis teine jutt on kava ja saali ühilduvus üldse. Kuid siin on tegemist tõsiasjaga, et meie lähituleviku Euroopa kultuuripealinnas puudub, mina ei häbene seda sõna, elitaarse kammermuusika ja ainult kammermuusika saal kui niisugune. Kui päris aus olla, siis terves riigiski on vaid paaril saalil eeldusi selliseks saada, kuid ainult eeldusi. Loomulikult on selline saal kallis lõbu, kuid tõstaks kindlasti meie kontserdielu – nii rahvusvahelise kui kohaliku järgmisele, juba hästi tõsiseltvõetavale tasemele.
Kooslus Turi-Raide kaunistaks nii üht kui teist tasandit nii professionaalse suhtumise kui isiksuslike omaduste poolest. Kadrioru lossi saal ja tema klaver ei soodusta sel tasemel muusikute varjundi- ja nüanssiderikast esitust ning sunnib näiteks pianisti tegema järgmist avaldust pärast kontserti: “Pidev võitlus klaveri ja akustikaga.” Sellest võitlusest väljusid artistid “Dichterliebe” ulatuses küll kindlalt võitjatena. Kuid jäädes loomult unistavaks optimistiks, oleks minu unelmaks kuulata Turi-Raide Schumanni näiteks TÜ vanas (enne põlemist) aulas, kus laval professionaalselt hooldatud Bösendorferi kontsertklaver ja saal asjast huvitatud kuulajaist tulvil. Sel juhul oleks ka Mati Turi võetud riskid kodus kõrges hinnas.