Greenaway valmistas väga palju üllatusi, nii et jõuan rääkida ainult mõnest olulisemast. Põhiline on muidugi tema teooria kinost kui väljasurevast kunstivormist, mille asendab interaktiivne multimeedia. Väidetav surmahoop kinole anti juba 1983. aastal kaugjuhtimispuldi leiutamisega. Selle kanalivahetusnupuga sai vaataja võimaluse vaadatavasse otseselt sekkuda. Tänu arvutitele on edasine areng kulgenud üha suurema interaktiivsuse poole.
Teine oluline idee on järgmine: 98 juhul 100st pole film mitte iseseisev, visuaalsel kujundil ja helil põhinev kunstivorm, vaid kirjandusele alluv värdkunsti vorm. Kirjandus valitseb filmi üle nii kohustusliku narratiivi kaudu kui ka tehniliselt olukorras, kus stsenaariumi lõpetamine tähistab loomingulise töö lõppu filmi valmistamisel (kõik järgnev on arvepidamine ja spetsiifiline käsitöö). Teine põhjus, miks film Greenaway järgi välja sureb, on filmikujundi loogika. Filmi tekitatav kujund ei saa, nagu ta väidab, olla kunagi nii võimas kui kirjanduse tekitatu. Esimene paikneb ekraanil, on üldine, autoriteetne ja reglementeeriv. Teine asub inimeste peas, on spetsiifiline, subjektiivne ja sisuliselt kontrollimatu. Teist, verbaalse teksti tekitatud kujundit, iseloomustab ekraanikujundiga võrreldes seega tohutu vabadus ja variatiivsus. Miks peaksid inimesed loobuma nende peas vohavast kujundilisest rikkusest ühe fikseeritud välise kujundi kasuks?
See kõik on muidugi õige, aga edasi läheb Greenaway omadega veidi rappa. Nimelt näib ta pidavat võimalikuks interaktiivset multimeedialahendust, mis toidaks inimaju selle poolt välja valitud kujunditega. Lubage kahelda. Aju genereeritutega võrreldes on sellised valikud tõenäoliselt alati väga limiteeritud, st tulemuseks oleks ju ikka vaid piiratud kujundihulkadega opereeriv arvutimäng vms.
Aga mis siis, kui see mäng väljuks arvuti piirest, ajaks kõikvõimalikke siirdeid ümbritsevasse tegelikkusse, kirjandusse, filmi, teatrisse, kujutavasse kunsti, muuseumidesse, Interneti-lehtedele, teadusesse jne? Sellisel juhul oleks meil tegu millegi ?Tulse Luperi? -taolisega, mis oma olemuselt ongi üks selline, nii sisu, vormi kui ka kaasatavate (nii uute kui ka vanade) meediate poolest totaalne multimeediaprojekt. Võiks muidugi küsida, milles seisneb ?Tulse Luperi? interaktiivsus. Kui rääkida kolmest filmist ehk ?kohvritest?, siis seda polegi (ja ühegi kinos näidatava filmi puhul Greenaway järgi olla ei saagi), kui mitte arvestada võrdlemisi naeruväärset võimalust vaadata ekraani ülemist vasakpoolset veerandikku, mõne koha peal silmad või kõrvad kinni pigistada vms. Ühesõnaga ? võimatu, ja sellest võimatusest loovad ?Tulse Luperi kohvrid? tõesti üsna hea pildi. Küll aga on ?Tulse Luperi? projekti puhul võimalik järeleproovitud vana ja hea interaktiivsus laadis ?valin filmi asemel raamatu, loen paar lehekülge algusest ja lõpust, sirvin netiaadressi www.tulseluper.net, lähen Tulse Luperi (Greenaway) piltide näitusele, vaatan ainult esimest ja kolmandat pilti? jne.