Käesolev Lasnamäe elukeskkonda puudutav vestlusring on kantud kahest ajendist. Esiteks on Lasnamäe – Tallinna suurim linnaosa, elanike arvult suurem kui Tartu – rambivalgusesse tõstnud Tallinna arhitektuuribiennaali visioonivõistlus. Teiseks, kui räägitakse pealinna segregatsioonist – ja sellest räägitakse viimasel ajal palju – tõstetakse segregeerumise näitena esile Lasnamäe. Sellest, millised müüdid Lasnamäed saadavad ja missugune on tegelikkus, räägivad Tallinna ruumiloome kompetentsikeskuse juhataja, arhitekt Kaidi Põldoja ja abilinnapea, endine Lasnamäe linnaosavanem Vladimir Svet.

Kõigi mugavustega kolmetoaline korter Lasnamäel oli 40 aastat tagasi tallinlase unistus: soe vesi, lift, keskküte, hea bussiühendus linnaga jne. Nüüd oleme olukorras, kus räägime Lasnamäest kui kohast, kuhu Lääne-Euroopa külalised elamusretkele tulevad, kuhu kolida ei taheta ning mida peetakse pealinna väikese sissetulekuga elanike rajooniks. Kuidas see juhtunud on?

Kaidi Põldoja: Ma alustan selle hüpoteesi togimisest. Lasnamäe-taolised modernistlikud linnaosad on levinud kogu Euroopas. Olgu see Berliin, Pariis või Malmö. Lasnamäe ei ole kultuuriliselt midagi väga erinevat.

Sellest linnaosast peab rääkima teises võtmes, et kaoks suhtumine Lasnamäesse kui viletsasse allakäinud elukeskkonda. Tuleb hakata rääkima Lasnamäe väljaehitamisest, sest seal on puudu linlikust mõõtmest ja kohati avalikust funktsioonist.

Vladimir Svet: Ma olen nõus sellega, et statistika alusel saab öelda, et Lasnamäe on rohkem segregeerunud kui teised Tallinna linnaosad. Ma pole aga nõus väitega, et Lasnamäele ei taheta kolida, vastupidi: korterid lähevad turul kaubaks nagu soojad saiad ning uhkeid uusarendusi tuleb aina juurde. Kui Lasnamäele luuakse kaubanduskeskus, töökohad või park, siis on näha, et see tõmbab ligi inimesi nii teistest pealinna linnaosadest kui lähivaldadest. Tondi­raba park meelitab külastajaid üle Eesti.

Probleem on olemas, sellega tuleb tegeleda, kuid me ei tohi üledramatiseerida ega kinnistada stereotüüpe. Miks on nii, et Lasnamäe paistab teistsugune? See on suuresti stereotüüpides kinni. Näiteks arvatakse, et kõige ebaturvalisem paik Tallinnas on Lasnamäe, kuid statistika seda ei kinnita.

Teine asi on monofunktsionaalsus. On küll kaubanduskeskused, töökohad, korterid ja pargid, aga need pole omavahel läbi põimunud. Ühes kohas on ärid, teises elatakse, kolmandas käiakse tööl.

Nõukogude ajal ehitati välja ainult osa Lasnamäest: korterid, koolid, tänavad, ühistranspordiühendus. Täiesti puudu jäi hea avalik ruum. Nõukogude aja lõpus ja taasiseseisvumise alguses ei tegeletud kuskil süsteemselt majadevahelise ruumiga. Arhitektid Mart Port, Malle Meelak jt nägid ju oma planeeringus ette rohekoridori ja jalakäijate puiestee. Nende teemade juurde tuldi tagasi alles kümmekond aastat tagasi, kui heakorrastati endine Pae karjäär ja alustati Tondiloo pargi rajamist. Praeguseks on see tegevus süsteemsem ning hakanud esimesi vilju kandma. Näeme, et uuenenud linnaruumi ümber koguvad atraktiivsust ka korterid.

Põldoja: Ma lisan veel kohaidentiteedi puudumise. Lasnamäest arvatakse ka kui magalast. Kuidas pakkuda töökohti linnaosa sees, et nii palju aega ei kuluks töö ja kodu vahet pendeldamisele? Kui linnaplaneerijad ja arhitektid püüavad lahendada monofunktsionaalsust, siis võetakse Lasnamäe ette liiga suure tükina. Edukamad on linna asumite kaupa vaatlevad strateegiad. Nii on tegeletud Sikupilli asumiga: inimmõõtmelised projektid, näiteks Majaka tänava rekonstrueerimine ja kergliiklussild Siug on asumi identiteeti tugevdanud.

Kust need stereotüübid tulnud on? Miks on müüdid Lasnamäe kohta nii visad kaduma?

Svet: Me kõik oleme kuulnud üleskutset: peatage Lasnamäe! Ja seda veel alles hiljuti, kultuuriministri esituses laulupeol 2019. aastal. Ma saan aru, miks Alo Mattiisen 1988. aastal sellised sõnad ritta seadis, aga möödunud on 31 aastat … Kui kultuuriminister kutsub üles Lasnamäed peatama, siis tunnevad ennast halvasti nii Tšeljabinski oblastist pärit inimene kui ka minusugune Ukraina juurtega inimene.

Teine asi on akadeemik Tiit Tammaru uuring, mis kõneleb just Tallinna segregatsioonist ja linnaosadest, kuhu sarnase sissetuleku või taustaga inimesed kokku kolivad. Pean siinkohal vajalikuks välja tuua, et Lasnamäel elab sama palju eestlasi kui Pärnus. Arvan, et juba retoorika tasandil on võimalik palju muuta.

Ka Eesti riik kui sümbol pole leidnud vajadust ja võimalust Lasnamäele tulla. Kuidas on riik Lasnamäel esindatud? Siin on töötukassa, Riigi Kinnisvara AS kesklinna piiril Ülemistel, mis jääb Lasnamäe tuumast eemale, on maksuamet, lisaks veel osa transpordiametist. Kui hakati rääkima uuest ooperimajast, siis viskasime poolenisti naljaga õhku idee, et selle võiks hoopis siia pae peale ehitada. Selge on see, et see siia ei tule, kuid riik peaks samuti tee siia üles leidma, näitama, et siin ka midagi on. Kas on vaja uus keskkonnamaja ehitada just Noblessneri kanti? Sealne kant on niigi erakapitali toel uue hingamise saanud.

Mõned probleemid on lahendatavad erasektori rahastamisel, kuid riik peaks tulema sinna, kuhu erasektor ei ulatu. Lasnamäele plaanitakse riigigümnaasiumi, kuhu tahetakse mahutada 2000 õpilast. Selle gümnaasiumi territooriumile ei plaanita aga ehitada muud kui koolimaja, ei mingit kvaliteetset väliruumi hoone ümber, loodetakse juba välja ehitatud ümbruskonna parkidele-spordiväljakutele. See väljendab ka suhtumist.

Põldoja: Linnaruumidiskussioonid kipuvad olema mustvalged ja põhinevad vastandumisel, olgu teemaks Lasnamäe või siis näiteks linnas liikumine. Võib-olla illustreerib see meie arutelukultuuri, kus kasutatakse teravaid sõnumeid, suuri üldistusi, lihtsustatud lahendusi, sest sellisel kommunikatsioonil on lai leviala ja nii taastoodetakse stereotüüpe. Probleemide lahendamisele, sealhulgas Lasnamäe rehabiliteerimisele see muidugi kaasa ei aita.

Kõigest sellest ei ole riivatud ainult Tšeljabinski oblasti ja Ukraina juurtega Lasnamäe elanikud, vaid ka sealne eesti elanikkond. Kuidas sa ikka oma kodukoha üle uhkust tunned, kui seda pidevalt materdatakse ja halva näitena esile tuuakse. Kuidas saaks uhkustunnet oma kodukandi üle kasvatada?

Svet: Tähtsam pole isegi mitte uhkus-, vaid omanikutunne. Me peame töötama selle nimel, et Lasnamäe elanik tunneks, et see on tema maa, mitte ainult tema maja. Me näeme, et noorem põlvkond seostab ennast väga selgelt oma maja ja trepikojaga. Nüüd tuleks seda laiendada koduasumile ja kodutänavale. Me peaks saavutama selle, et elanikud osaleks oma kodukandi kujundamises, et nad tunneksid vastutust ja tahaksid panustada.

Lasnamäe hoovid on omandi mõttes nagu puder ja kapsad. Mõned hoovid kuuluvad korteriühistutele ja on nende vahel ära jagatud, mõned kuuluvad pooleldi linnale, mõned on ainult linna omandis ning krundi piir on ühtlasi sokli piir. See tähendab keerulisi omandisuhteid, mis raskendab hoovide korrastamiseks selgete meetmete välja töötamist. Meil on küll projekt „Hoovid korda“, kuid see ei täida täiel määral oma eesmärki.

Teine aspekt on kodupaiga ajaloo tundmine. Ma hakkasin alles paari aasta eest, kui Lasnamäelt ära kolisin, selle ajaloo vastu huvi tundma. Siinne ajalugu on rikkam ja mitmetahulisem, kui enamik arvab. Kaks aastat tagasi alustasime Lasnamäe muuseumi projektiga, mille käigus püüdsime ajalookillud maastikul üles leida. Iga kord, kui näidatakse seda, mis oli siin enne paneelelamurajooni, jäädakse, silmad suured, kuulama. Me peame sellest rohkem rääkima.

Põldoja: Kalamaja ja Uue Maailma asumi eduka identiteediloome näitel võib öelda, et kui piirkonda kolib kriiti­line mass ärksalt mõtlevaid inimesi ja neile antakse võimalus ruumi enda ümber mõjutada, muuta ning kohandada, tuleb ka osa vanast elanikkonnast muutustega kaasa ja hakkab kodukanti panustama. Lasnamäe elukeskkonda muuta nii, et see poleks moraalselt vananenud – kortereid ümber ehitada, privaatset ja poolprivaatset ruumi luua – on keerulisem kui Kalamaja puitelamuid. Ehk aitaksid siinset identiteeti mõjutada jõulisemad sammud, näiteks teistsuguse tüpoloogiaga hoonestusega piirkondade planeerimine. Näiteks madaltihe asustus, perimetraalsed kvartalid, äritänavad on Lasnamäelt puudu.

Uut tüüpi elamute ehitamise asemel kipuvad arendajad Lasnamäel aga ehitama vanamoodi, avaliku ruumi mõttes kohati veel halvemini kui 1970. ja 1980. aastatel – maju ümbritsevad asfaldiväljad. Nii taastoodetakse kõiki stereotüüpe.

Lasnamäel kehtib elamualade ja tööstusalade üldplaneering, mis annab ruumilise arengu suunad, kuid värskemas dokumendis, Tallinna arengustrateegias on paneelelamurajoonide tulevikku kirjeldavat osa raske üles leida, seal räägitakse rohkem Tallinna muude piirkondade väärtustest. Tuleb otsustada, kas on vajalik Lasnamäe üldplaneeringut uuendama asuda või leitakse muud viisid Lasnamäe arengu jõulisemaks suunamiseks.

Lasnamäe on linnaehituslikult tihe. Kuhu need uued elamise viisid ja tüpoloogiad mahuksid?

Svet: Liikuri 53, 57, 55, 59 ja 61. Need on üpris suured riigile kuuluvad maatükid Tondiraba pargi ja Paevälja vahel. Seal on praegu tühermaa. Need krundid on elamumaa, mida riik linnale tasuta kindlasti üle anda ei taha. Nende müügist loodetakse ilmselt teenida maksimaalne kasum. Ometi on need krundid võimalus luua täiesti teistsugune elukeskkond, tuua monotoonsesse ruumi vaheldust.

Selliseid krunte on ka Linnamäe teel. Linnal ja riigil on Lasnamäel veel maad ja meil on ajalooline võimalus teha teistmoodi ja paremini. Mitte mingil juhul ei tohi seda maad niisama lasta erastada, nagu riik on seda mitu korda teinud. Elamumaad linnal pole, kuid meil on võimalus suunata arendajaid. Me kõik peame pingutama selle nimel, et uute ehitusprojektidega ei taastoodetaks seda keskkonda, mis siin juba on. See pole lihtne, sest arendajatel on oma ootused.

Põldoja: Kui mõelda strateegiliselt, milliseid paiku Lasnamäel arendada, siis üks võimalus on asumikeskused ehk Laagna kanali sildade ümbrus. Üks suur muudatus oleks näiteks see, kui hakkasime Punasest tänavast mõtlema kui Lasnamäe peatänavast, mille äärde koondub linlik ärifront. Lasnamäel on ka täiesti välja ehitamata asumeid nagu Kurepõllu. Ka sinna saaks täiesti uut tüpoloogiat tuua.

Need maad, millest te räägite, on praegu tühermaad, paigad, mis Lasnamäe elanikele on väärtuslikud puhkealad, kohad, kus ollakse omaette, kontaktis loodusega, kus jalutatakse lapsega, võetakse päikest. Need on mitteametlikud pargid, mille kadumine oleks suur hoop. Minu meelest on suur osa praegusest Lasnamäe rohelusest reserveeritud ja planeeritud millekski muuks kui pargialaks, näiteks Rahu tee koridor või teie mainitud krundid ja piirkonnad.

Svet: Kurepõllu kuulub Tallinna linnale ja me ei plaani seda täis ehitada. Me räägime osast Kurepõllu alast, mis asub Narva maantee ääres ja kuhu on hoonestus juba rajatud. Suurem osa Kurepõllust oli, on ja jääb rohealaks. Sama lugu on linnale kuuluvate tühermaadega, mis jäävad rohealadeks. Me tahan väga, et ka riik jälgiks sama põhimõtet, kuid praegu näevad nad oma elamumaad eeskätt äriprojektina. Meie ainuke võimalus on suruda nad võimalikult sõbraliku arenduse poole.

Põldoja: Kurepõllu on taas klassikaline näide sellest, kuidas ei tohiks Lasnamäest mõelda. See on nii suur ala, millele ei saa läheneda mustvalgelt: kas ainult park või ainult hoonestus.

Svet: Tühermaade ääres elab ligi pool Lasnamäe elanikest. Just sellele teisele poolele tuleb luua taskuparke, mis oleksid hõlpsalt kättesaadavad, mis pakuvad rohelust. Pargialad on majade vahel olemas, küsimus on vaid nende kvaliteedis. Me peame mõtlema nende rohealade mitmekesistamise peale.

Põldoja: Lasnamäe isetekkelisi pargi­alasid ohustab parklate rajamine, sageli tekivad parklad maaomaniku – olgu selleks riik või linn – teadmata. Kuidas seda tagasi pöörata ja takistada? Liikumisvajadus on kõigil. Nii nagu mujal, tuleb soosida autole alternatiivseid liikumisviise. Aga kui vaadata Tuule ja Bolti elektritõukerataste sõidutsoone, siis Lasnamäe paneelelamualad on sealt suuresti väljas.

Lasnamäe eeskuju on Le Corbusier’ modernistlik linnamudel, mille kohaselt majad, elamise masinad, asuvad keset rohelust ehk parki. Majade vahel saab jalutada nagu süda lustib ilma takistuseta, täielik avatus väljendab modernistlikku voolava ruumi ideed. Sellisesse ruumi on pea ilmvõimatu rajada väiksemat privaatsemat väliruumi, mis aitaks kaasa omanikutunde kasvatamisele, looks ka hoovidesse teistsuguseid võimalusi.

Svet: Kas me tahame muuta avatud hoovide põhimõtet? Ollakse harjunud, et kõndida saab takistusteta. Privaatseks ruumiks polegi ehk alati vaja piirdeid ja aedu rajada, ehk annab seda teha ka haljastusega. Teine probleem selle küsimuse lahendamisel on ülal mainitud kruntimise tohuvabohu.

Põldoja: Rääkida võib ka mujal maailmas läbikatsetatu rakendamisest. Näiteks paneelelamute ühendamine perimetraalseks kvartaliks või prantsuse arhitektide Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali võte, kus majadele lisatakse terrasse ja suuri rõdusid. Lasnamäel on hoonete ja alajaamade vahel lugematu hulk väikseid ruuminurki, mis mõjuvad juba praegu privaatsemana.

Lasnamäel on hästi vastu võetud ka kogukonnaaianduse idee.

Svet: Kogukonnaaiandusel on kaks mõõdet. Üks on oma toidukraami kasvatamine ja võimalus näpud mulda panna. Teine, ehk isegi olulisem on kogukonna loomine. Lähiaastate küsimus on see, kuidas võimendada just viimast. Mõnel pool sobibki selleks aed, teises kohas on vaja teha teisiti. Oleme hakanud ühe rahvusvahelise projekti raames taas elavdama Vormsi parki. See on koht, kus kunagi asus Nehatu kool. Otsime koos elanikega sellele paigale uut nägu ja tähendust. Me ei liigu seal hoopiski mitte kogukonnaaia suunas, vaid hakkame taastama kunagist puuviljaaeda.

Ka Tallinna arhitektuuribiennaali visioonivõistlus tegeles sel korral Lasnamäega. Võidutöö näeb ette 40 aasta jooksul Lasnamäe hoonete etapiviisilise lammutamise ja metsa rajamise. Kuidas selline idee aitab ülal mainitud kitsaskohti lahendada?

Põldoja: Žüriid võlus võidutöö puhul pikaajaline strateegia ja tunnistamine, et Lasnamäe elamufond on lootusetult vananenud ning sellest kinni hoidmine vajalikke muudatusi ei too. Väljapakutud madaltihe tüpoloogia, materjalide ringluse lahendus ning puidu kui materjali kasutamine mõjusid värskelt. Planeerimisprotsessis võiks selles suunas edasi mõelda.

Svet: Me oleme lahendustena rääkinud nii liikumisest, rohealadest, avalikust ja privaatsest ruumist, identiteedi tugevdamisest jms. Me peame rääkima ka eesti keelest ja kultuurist. Seda on Lasnamäel vähe tunda. Sellel aastal kolib Tallinna Kunstihoone Lindakivi kultuurikeskusesse. See on küll väike, aga siiski märgiline samm, et eesti kultuur ja keel siia rohkem jõuaksid. Keeledebatte võib muidugi pidada lõputult, aga ma tooksin välja ühe aspekti. Aastaid on arutatud, kas minna lasteaedades ja koolides täielikult üle eesti keelele. Samal ajal puudutab üks mure, mis minu kõrvu on jõudnud, õpetajate puudust. Paljud vene keelt emakeelena kõnelevad Lasnamäe elanikud viivad oma lapse eesti lasteaeda, kuid sealsed õpetajad ütlevad, et neil pole piisavalt personali ega tuge, et vene lastele keelt õpetada. Meil on vaja kolm-neli korda enam eesti keele õpetajaid.

Põldoja: Segregatsiooni pidurdamine, vananenud elamufondi kohandamine kliimamuutustele ja teised suured ajakohased väljakutsed eeldavadki hästi langetatud strateegilisi otsuseid. Haridus on vaid üks valdkond, mis vajab järeleaitamist. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on Lasnamäe elukeskkond mitmekesisem, kuid Lasnamäe väljakutsetega tegelemiseks ainuüksi ehitatud keskkonnaga tegelemisest enam ei piisa.