Lasnamäe linnaosa on elanike arvu ja kultuuritausta mitmekesisuse poolest kõigist Eesti linnadest rikkam (välja arvatud muidugi Tallinn, mille linnaosa see on), kuid selle kuvand, nii kaua kui ma mäletan, on olnud ühene: Lasnamäe kui üksluine ja düsfunktsionaalne magala. Lasnamäe ei kvalifitseeru edukate inimeste kodukohaks ja mõnusaks vaba aja veetmise keskkonnaks. Lasnamäel ei nähta õigupoolest mitte mingisuguseid ruumi kvaliteete. Võiks öelda, et elu võimalikkus Lasnamäel on isegi küsitavam kui kolkakülas, renoveerimata puitagulis või põllupealses puuduliku infrastruktuuriga uusrajoonis. Kirjanik Jaak Urmet teab aga, et Lasnamäe avab end süvitsi vaid oma elanikele. Endise lasnamäelasena pakub ta välja oma käsitluse sellest linnaosast raamatus „Linn linnas: minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980–2001“, et Lasnamäe rehabiliteerida. Samuti endise lasnamäelasena leian, et see on tänuväärt mõte, sest nii nagu linnavurle ei suuda looduses eristada kõiki eluvorme, oskab ka Lasnamäe monotoonsuses tähelepanuväärset märgata vaid kohaliku elaniku treenitud silm.
Subjektiivne meenutus
„Linn linnas“ on lugu ühe Lasnamäe poisi suureks kasvamisest 1980ndatel ja 1990ndatel. See poiss on kirjanik Jaak Urmet ise. Kirjeldavas jutustuses annab kronoloogilises järjestuses esitatud isikliku elu seikadele laiema tähendusvälja põhjalik 1980.-1990. aastate eluolu, kultuuri ja linnaruumi kirjeldus. Isiklik ja üldine on põimitud ilmselt eesmärgiga näitlikustada oma kogemus põlvkondlikus tähenduses. Urmeti tööriistad selle asumi avamisel on küll ka mitmekesine arhiivimaterjal, faktid teatmeteostest ja Lasnamäe kultuuritegelaste mälestused, kuid peamiselt siiski ta enda tähelepanekud ja meenutused. „Linn linnas“ on empiiriline subjektiivse geograafia kaardistus, mis lastud läbi nostalgiafiltri. See on raamatu väärtus, kuid ühtlasi ka küsitavuste põhjus.
Sotsiaalsete sidemete ruum
Urmeti sügavalt isikliku lähenemise tõttu Lasnamäele on lugejal sellega lihtne suhestuda. Oma loo jutustamine on tihtipeale tõhusam viis müüdimurdmiseks kui teoreetiline vastuvaidlemine juurdunud (väär)arusaamadele.
Vastukaaluks stereotüübile on „Linn linnas“ rõhutatult positiivse tonaalsusega raamat. Urmeti Lasnamägi (Urmetil just Lasnamägi, mitte Lasnamäe) on sõbralik ja turvaline. Lapsepõlv on muretu. Kooliskäimise kõrval täidavad päevi sõpruskonnaga lävimine, poeskäimine ning hobid. Midagi üleliia šokeerivat ei juhtu. Vene lastega n-ö võidurelvastumine kerkib küll teemana ning paar korda tuleb tal kogeda ka murdvargust, kuid puhtalt oma kogemuste, mitte politseikroonika alusel ei erine Lasnamäe ohutuse poolest teistest Tallinna linnaosadest. Seetõttu on raamatut päris värskendav lugeda.
Kuigi ka minu lapsepõlv Lasnamäel oli valdavalt õnnelik, eestikeelne ning suuremate ohtlike vahejuhtumiteta, tekib siiski küsimus, kas selline seisukohavõtt pole ehk liialt nostalgiast kantud. Kindlasti ei ole Lasnamäe puhul kunagi olnud kohane kasutada geto tiitlit, kuid Lasnamäe-elus esines palju halli. Urmet ei räägi näiteks pealetükkivate joodikute ja pättide kampadest, tühermaade kõhedusest, vandalismist, hulkuvatest koertest, lõikava tuule koridoridest, linnaruumi monotoonsest rõhuvusest, hallitavatest toanurkadest, naabritevahelise koostöövaimu puudumisest. Seda kõike on iga Lasnamäe elanik kindlasti kogenud. Ta ei räägi ka kummalistest juhtumitest, mida Lasnamäe anonüümne ja pealesunnitud, see tähendab mitte orgaaniliselt tekkinud elukeskkond, kindlasti soosis.
Ükskord koolist koju tulles sattusin näiteks peale, kui üks naabrimees teist trepikojas kirvega taga ajas. Või siis läksin sünnipäevale, aga sattusin hoopis valesse majja. Meie vastasmajas elas ekstsentrik, kes tulistas aknast keldrikasse. Teine hull kollektsioneeris rõdul tuvisid. Ma mõistan Urmeti eesmärki Lasnamäe hea nimi jalule seada ning on ka võimalik, et Urmet millegi sedavõrd jaburaga kokku ei puutunud, kuid kui lool puuduvad vastandvärvid, kujuneb üldpilt veidi plassiks. Seega, Lasnamäest tervikliku pildi saamiseks tasub kõrvale lugeda näiteks Stig Rästa „Minu Kennedyt“ või Viktoria Ladõnskaja „Lasnamäe valget laeva“.
Urmeti Lasnamäe on pigem sotsiaalsete sidemete kui füüsilise ruumi struktuur. Urmet on raamatus vist esitanud oma tollaste semude täieliku nimekirja. Rohke nimepillamine mõjub kohati küsitavalt, kuna lugeja ei saa enamasti teada, mis või kes on mainitud sõpradest saanud või kuidas on Lasnamäel üleskasvamine nende eluteed mõjutanud. Siiski on huvitav teada, kus mitmed kultuuritegelased Lasnamäel on elanud ja elavad.
Raamatus vahelduvad isikliku elu seigad meisterlike linnaruumi kirjeldustega. Urmeti ruumiline Lasnamäe on autori enda sõnastuses telegeeniline maastik ja veneetsialik labürint, modernistlik ulatuslik ilu, mida kodustamis- ja kaunistamispüüded – näiteks rõdude kinniehitamine – pigem varjutavad. Urmet suhestub mitmete huvitavate ruumiliste nähtustega. Näiteks oma kodumaja paralleelreaalsustega: sama asetusega sama tüüpi majad teistes mikrorajoonides. Olen nõus, et tolle aja Lasnamäe, kuigi monotoonne, oli visuaalselt omamoodi nauditav. Paarikümne aasta pärast ei ole ju välistatud ka Lasnamäe esteetiline ümberhindamine, nii nagu arhitektuuriajaloos sageli juhtub.
Tuhandete inimeste kodu
Raamatu alltekst on modernistliku linnaruumi kodustamine ja magalaks nimetamise vaidlustamine. Paneellinn Lasnamäe pühkis platsi puhtaks, ignoreeris ajalugu, kaotas maastikust peaaegu kõik senised pidepunktid. Linn pidi olema efektiivne elamise masin, aga fassaadide taga, privaatsfääris, oli ja on Lasnamäe sadade tuhandete inimeste kodu. Olgu milline iganes, on kodu oma ja tähenduslik.
Urmet väidab, et Lasnamäe ei ole ära teeninud magala tiitlit, kuid ometigi leiab suur osa raamatu kõige põnevamatest seikadest aset just väljaspool Lasnamäed, näiteks Kadriorus ja vanalinnas. See kahjuks pigem kinnistab kui lükkab ümber Lasnamäe kui vähefunktsionaalse mikrorajooni poe-magala kuvandi.
Loo väidetava kangelasena on Lasnamäe kui ruum, struktuur ja urbanistlik nähtus selles raamatus pisut liiga tagaplaanil. Adun, et nii tundub mulle ehk mu arhitektitausta ning huvi tõttu eelkõige ruuminähtuste vastu. Seega pole ehk õiglane süüdistada Urmetit selles, et ta pole arhitekt-linnauurija.
Urmet küll turnib lapsena mööda sektsioonkappe ja loobib aknast välja telekaid ning veepomme, kuid avamata on jäänud mitmed Lasnamäe laste tavapärased ruumi kasutamise viisid, näiteks mööda Laagna kanali paekiviseinu ülesronimine, pimedas teatribinokliga oma korteri aknast vastasmaja akendesse piilumine, hoovis mängides „ema!/мама!“ karjumine, nii et see vastasmaja fassaadidelt lõputu kajana vastu kostus, köögiaknale ilmuvate emade ülelugemine, õudusunenäod, kus ei õnnestu oma kodu üles leida, hirm, et see juhtub päriselt, vana-aastaõhtul Tallinna võimsaima ilutulestiku vaatamine kell 23, keldrikassi adopteerimine, alajaama katusele palli järele ronimine, majataguse lillepeenra kastmine IX korruse rõdult, vene pseudonüümi kasutuselevõtmine vene lastega mängimise ajal, hoovis päevitamine, muusika rõdule asetatud kassettmakist üle hoovi tümpsumas.
Urmet on keskendunud veidi liiga palju igapäevaste tegemiste kirjeldamisele, nagu näiteks koolis- ja poeskäik ning Soome televisiooni vaatamine, mis pole tingimata Lasnamäe-spetsiifilised, vaid pigem tavaline olme, millega puutusid kokku ka mitte-lasnamäelased.
Nagu paljud eakaaslased, lahkub ka Urmet täiskasvanuna Lasnamäelt. Kas Lasnamäelt ärakolimine tõestab, et linnana on tegemist ikkagi ebaõnnestumisega? Lasnamäe idealiseerimisest hoolimata on jäänud siiski midagi puudu, mida teistest linnaosadest otsima minnakse.
Sama palju, kui on Lasnamäel inimesi, on ka lugusid. Kokkuvõttes on „Linn linnas“ üks mõnus isiklik ja terviklik lasnamäelase portree ning paljud tunnevad seal iseenda ja tolle aja eluolu kahtlemata ära. Olen kindel, et see raamat mahendab Lasnamäed halvustavaid stereotüüpseid vastandusi, nagu eestlaste-venelaste linn, ilus-kole, loodus-tehislikkus, ning ka kõige suuremad Lasnamäe-skeptikud mõistavad, et jutud juurtetusest on Lasnamäe puhul tugevasti utreeritud. Olla lasnamäelane on paljudele inimestele positiivne identiteet ning Lasnamäe oli ja on omanäoline linn linnas: rohkem kui 100 000 inimest elab seal täisväärtuslikku elu, hoolimata sellest, mida teised sellest arvavad.