Aga Noorus on alati olnud enam kui koor – see on ärgas lauljate seltskond, kes tahab anda oma panuse Eesti kultuuri ka  muudmoodi kui pelgalt lauldes. Niisiis algatas koor Tallinna ja Harjumaa vokaalansamblite konkursi „Volüüm” (toimub seniajani!), käib igal aastal Musumäel kevadet tervitamas ning pani 2003. aastal käima kontserttuuri „Unustatud lavad”, mille käigus on viie aasta jooksul antud ligi 30 kontserti Eestimaa laululavadel, rahvamajades ja kultuurikeskustes. Välja on antud oma lauluvihikuid ja loomulikult plaate.  Suurvormid on alati Nooruse repertuaari kuulunud (sh Sisaski „Näärioratoorium” ning Missad nr 1 ja 2, Rannapi kantaat „Ilus maa”, Mattiiseni risotooriumid „Roheline muna” ja „Näärmed” jt). Ka aastapäeval esitatud Eino Tambergi „Amores’t” on Noorus varem laulnud – 26 aastat tagasi tõid just nemad selle teose esiettekandele. Tookord olid solistideks Sirje ja Väino Puura, Leili Tammel ning Ivo Kuusk, mängis ER SO ja dirigeeris Peeter Lilje. 

Ettekandest ilmus 1986. aastal ka LP. Seekord osalesid „Amores’e” ettekandel ka segakoor Cantus ja vilistlaskoor Teine Noorus, nii et laval oli ka mitmeid esmaettekandel osalenud lauljaid. Solistide osi esitasid seekord Angelika Mikk, Helen Lokuta, Rauno Elp ja Oliver Kuusik veenva vokaalse üleolekuga ning dirigent Risto Joost sõlmis oratooriumi suurepärased tekstid lüüriliseks tervikuks. Pärnu Linnaorkestri täpne mäng toetas ettekannet igati.  Kui millestki ses ettekandes puudust tundsin, siis ehk emotsionaalseist kontrastidest, sellest kiigelauast, mis kuulaja muldmadalast latvade kõrgusele ja tagasi lennutab. „Amores’e” tekstid, mitmete autorite geniaalselt kokku sobitatud luuleread, lubanuksid kiige ka üle võlli lüüa. Aga sel korral jäi kiikumine vaoshoitumaks. Kontserdi esimeses osas laulis Noorus samuti armastuslaule, valik ulatus John Dowlandist Ester Mägi ja Urmas Lattikaseni. Nende  vahele luges Tiina Mälberg katkendeid Puškini, Alexandre Dumas’ noorema, Tammsaare ja Krossi teostest. Koor näitas mitmete ajastute repertuaaris väljapaistvat vokaali, head diktsiooni ja nõtket fraseerimist nii piano’s kui forte’s. Erinevatele strihhidele ja karakteritele lisaks võiks soovida ehk veelgi enam emotsionaalset kontrastsust, mängulisust ja vabadust.

Kohati on tunda, et koori meesrühmalt nõuab pingutust olla võrdväärne partner soprani  ja aldirühmale ning mitte lasta end üle laulda. Väga meeldis Whitacre’i „She weeps over Rahoon” meditatiivne karakter (klaveril Aarne Talvik, inglissarvel Anna Šulitšenko). Koori peadirigendi Raul Talmari tuntud headuses musitseerimise kõrval jättis suurepärase mulje dirigent Jana Perensi Dowlandi laulude ning Orffi „Odi et amo” elav musikaalne tõlgendus. Viiekümnene Noorus on jätkuvalt noor  ning kontserdisaalis saab neid uuesti kuulda 23. XII Tartus ja 25. XII Tallinnas, kui ette kantakse Charles Gounod’ „Missa Püha Cecilia auks”. Esitus tuleb Nooruse-päraselt eriline, sest Urmas Lattikas on missa orkestrisaate seadnud jazzbändile ja keelpillikvartetile.