Kirjandusel on religioonipäraseid tunnuseid. Kirjandusel on demagoogiapäraseid tunnuseid. Mõlemal teemal tuleb teha konverents. Muu hulgas annab usuküsimusest märku ka püha hoiak, et kallist klassikat ei tohi vapustada. Ometi on paroodiad teretulnud, sest need rohkem betoneerivad kui lammutavad.

Ehkki kirjandus peaks olema koht, kust algab mõtlemine, kipub see mõnikord seal paradoksaalselt hoopis lõppema ja asenduma kinnistunud mantraga, mis hoiatab vaimu allakäigu ja muu maailmalõpu eest. Mis sest et ajatuid sõnakunstiteoseid – nende vormi sidusust ja struktuuri, kultuurilist kandejõudu – ei ole võimalik tühistada. Seda loomulikum tundub siiski meie osaline või täielik ülekasvamine suurteoste kunatisest sisust. Ühiskondliku emantsipatsiooni ja hingelise individuatsiooni kvaasireligioosne takerdumine ei ole kindlasti soovitav, saati selle kuulutamine kohustuslikuks. Kuigi areng, arenematus ja taandareng põimuvad, seadkem siiski omad eelistused.

Kirjandusõpetuse metoodikas poetati kunagi hämaralt viidatav väide – selle allikaks ei ole kindlasti Tuglas –, et ajapikku tunduvad täiskasvanutele kirjutatud teosed lugejale üha naiivsemad ja nõnda saab neist peamiselt koolilaste lektüür. Argumendi taust on küll ilmne – dialektiline progressiidee –, sest eks kõnelenud Marx antiigist kui inimkonna lapsepõlvest. Siiski tundub tõsi, et klassikasse on sisse kirjutatud relatiivne reduktsioon. See näib normaalne, eeldatav, kuid mitte kunagi lõplik.

Lapsik ja lapselik

Mis on lapsik? Lapsik on omadussõna, mida meie emakeeles kasutatakse eeskätt täiskasvanute kohta. Keegi on lapse mõttelaadiga, ebaküps, infantiilne-pueriilne, käitub nagu titt … Tõepoolest, lapsele ei öelda tautoloogiliselt, et ära ole lapsik, sest just laps olla ongi tema ülesanne. Last püütakse hoopis pidevalt motiveerida, et ta oleks rohkem täiskasvanu või suure lapse moodi. Lapsik tähistab seega arengupeetust: allpool taset, abitu, vastutustundetu, ohjeldamatu jms. Lapsik on negatiivne. Lapselik tähistab pigem positiivset: mängulusti täis, õnnelik, lõbus, muretu, energiline, loov …

Kui kirjandus tundub lapsik, siis on samm tagasi astutud või edasi astumata jäetud, lapselik kirjandus võib aga olla hää lastekirjandus. Lastekirjanduse klassika tunnukse täiuslikult lapselik: „Sipsik“, „Kunksmoor“, Lotte sari, „Bullerby lapsed“, „Viplala“ jne. Lapselik on teema- ja eakohaselt adekvaatne, millisena vaevalt lapsik. Sellist vahet võib ju teha, aga eirakem väärtustavat aspekti ja võtkem lapsikut ja lapselikku suuresti sünonüümidena, lihtsalt tendentsina lapseliku poole.

Eristada saab muidugi sotsiaalsüülist ja omasüülist lapsikust. Dickensi nõgininaline lapsikus johtub alatootvast auruühiskonnast, roosa-sinine kiisude ja kaisukarude lapsikus ületootvast kaubaühiskonnast. „Nukitsamees“ kaldub kõvasti esimese poole, kuid mingit ninnu-nännu mähkmelõhna võivad Mõhk ja Tölpa haista juba sealgi – ja hea on.

Kuigi lapsik võib suurte kirjandus olla ka meelega, nagu „Väike Illimar“, kukub see sageli välja tahtmatult ning ilmneb enamasti just aja möödudes. Selget paralleeli kujutava kunsti naivismiga kirjanduses siiski veel tekkinud ei ole. Meelega lapsik kirjandus on näiteks dadaism – imiku lalin, glossolaalia, häälutamine, paragrammatika – ja muidugi sürrealism. See on metoodiline lapsikus. Performeerinud Ilmar Laabanist ilmus kord foto, kus ta seisis, üleni värvipritsmeid täis, hallid juuksed lehvimas, käe küljes mingi süntesaatori klaviatuur – tõsine, väsinud, rahuldatud. Mängis nagu laps liivakastis, isukalt, aplausi teenides. Aga ka „Don Quijote“ on meelega lapsik, parodeerides rüütliromaanide lapsikust. Paradoksina on selline suurteos lapsikuks muutumise vastu täiesti immuunne, sest lapsikus on seal tematiseeritud.

Enamasti pole suurte kirjanduses lapsikust siiski taotletud. Nõukogude sotsrealism – eriti stalinistlik idealism – oli lapsik pettuse- ja kurjuseliik. Püüti usutavaks teeselda metsikut fiktsiooni, võltsida tõe pähe, nii et laastud lendasid. „Valgus Koordis“, „Jutustus tõelisest inimesest“, „Kuidas kerastus taras“. Taheti programmiliselt head, pogrommiliselt represseerides, aga välja kukkus nagu alati, nagu nad sealpool ütlevad – abitu ja totter (kuigi võimukas).

Valdav võimalus aga on, kolmandaks, et tõsised teosed vajuvad lihtsalt ajapikku lapsikuks, jäädes oma mentaliteedilt minevikku kinni. Neist kasvatakse tasapisi üle, need esindavad inimkonna varasemat ajajärku, naiivsemat perioodi. Antiik, keskaeg, uusaja haku sentimentaalsus ja romantika – mingi lapsikus vanema kirjanduse sisus on meile garanteeritud, kuigi osa neist jääb sellest hoolimata igavesti kultuuri tüvitekstideks.

Oidipaalne järelpubekas

Koolis tutvustatakse inimkonna kultuuriloo klassikalisi tegelasi teismelistele, kelle arengutase võrdsustatakse kunagiste täiskasvanute omaga. Odüsseus ja Kalevipoeg, Quasimodo ja Katku Villu, Onegin ja Tatjana. Selle üle, miks nad nii käitusid, arutleme suuliselt ja kirjalikult, teeme rühmatööd. Kahtlemata on see pinnaline tasalülitamine, aga mingit aimu siiski saadakse. Kui koolis ei loetaks-analüüsitaks, siis tehtaks hiljem iseseisvalt seda veel vähem ja inimkonna kultuurilised ning psühholoogilised eeldused jäävad tumedamaks.

Kui hereetiline on siiski väita, et Homerose sisu on õige lapsik, tema kangelased käituvad lapsikult? Vaevalt mõistavad tänapäeva noored orjapidaja või orja hinge või sõjasangari ajendeid – üldjuhul kogemus ju puudub, kuigi erandeid võib maailmast leida. Hamlet tundub tüüpiliselt oidipaalne järelpubekas, kes ei saa isa eest kätte makstud, sest tunneb end – Freudi järgi – osaliselt ise süüdi, kuna tahtiski vanameest ema kõrvalt ära tõugata. Ja siis tuleb olla või mitte olla, tappa või mitte tappa elik lahendamatu kõhklus – kui oled ise samuti süüdü tennü, kui veel mitte päris patane, nagu ütlevad Jaan Lattiku latseq. Romeo ja Julia on muidugi õige lapsed, aga ega Macbethid ja Learid targemad ole oma väheinformeeritud rööprähklemises. Kas patriarhaalne Faust tundub ikka täiemõõduline täiskasvanu – või pigem pooliti naiivitar? Upitagu kulturist Linnar Priimägi teda nii kõrgile altarile kui jaksab, nööridega dressipluusis ja ilma kraanata. Tema hukkavat hoiakut (nagu see ilmnes viimati Postimehe intervjuus) võib ju pidada ka kultuurifašismiks, ökofašismi eeskujul; kontradiktsioon või oksüümoron missugune. Iidamast-aadamast või väevõimuga kehtestatud iidolid on teada kahjulikud, humaanne empaatia ja sümpaatia kasulikud – lihtne didaktika.

Lapsikustumise aspektile juhtisid tähelepanu ka vanad hääd Wellek ja Warren, refereerides laenatud ideed, et kultuuril on tarvidus aeg-ajalt uueneda taasmetsistumise ehk rebarbariseerimise kaudu. Ikka ja jälle tekib väsimus barokseks arenenud keerukujudest, üleküllastatud andmepangast. Rõhuvast seljakotist püütakse lahti saada, uuesti alustada, restartida. Praegune aeg on kahtlemata sellise protsessi hea näide, kuna noored ei jõua ammu enam Undereid-Alvereid ja teisi kadunud-jäänud klassikuid oma paunakestes kaasas kanda. Ent mida vähem teadmist, seda vähem ka kaasaloomist ja dialoogilist jätkamist. Vanad mandalad pühitakse kokku ja püütakse joonistada uusi mustreid. Esialgsed tulemused on paratamatult nadivõitu, kui kandvat traditsiooni olõ-iq.

Üks klassika mõjukamaid, seejuures välistavamaid määratlusi pärineb Thomas Stearns Eliotilt, kes pani ette neli tähtsat eeldust. Esiteks peab teos esindama vaimuküpsust: selle taga peab olema piisavalt ajaloolist kogemust ja tarkust. Homeros või Shakespeare esindavad tema meelest seepärast vaid osalist klassikat, kuna nende ajastu vaim ei olnud veel küpse. Teiseks peab teos esindama kommete küpsust, mitte provintslust, olema kultiveeritult tundepeen, esindama moraalse arengu tippu. Kolmandaks peab teos olema kirjutatud keeleküpselt. Ilma harituse ja tugeva traditsioonita elegantse lihtsuseni välja ei jõuta. Sellega seostub ühisstiili täius: ideaaliks ei ole geeniuse keel, vaid teoses väljenduv ajastu keelegeenius. Kõrglaine-eelsed või hilisemad teosed jäävad rohkem või vähem küündimatuks. Nende põhitunnustega seostub neljas – koondav universaalsus.

Elioti süsteem on siiski sedavõrd kalvinistlik ehk eksklusiivne, et paradiisi pääseb vaid üks kandidaat – Vergiliuse „Aeneis“. Ka „Faust“ on tema järgi vaid suhteline, mitte absoluutne klassika, kuna ei ületa ühe keele piire. Homerose õlgadel kõrguv ladina eepos olevat aga absoluutne. Ja kuigi Dante jättis oma arust Vergiliuse selja taha, astudes üles pilve peale, ei juhtunud seda Elioti meelest. Vergiliuse täiuslikkus olevat ületamatu, sest vastab oma rahva ja ajastu saatusele, euroopalikkuse põlvnemisele Kreekast Rooma kaudu. Ka epohhi loovad „Ilias“ ja „Odüsseia“ jäävad niisiis üleüldisele klassikale alla, kuna pärinevad primitiivsemast perioodist, kus täiused ei olnud veel välja arenenud.

Kuid lugegem „Aeneist“ tegelikult – Ants Orase tõlkestiilile andestades – ja meid tabab kohati äratõukeallergia: millised tükati primitiivsed ja ebausklikud olendid, vallutavad sõjardid ja allutavad orjapidajad, alaealiste afektid ja patriarhaalsed mustrid, patriootlik propaganda! Autor ise soovinud surma eel eepose koguni ära põletada, kuivõrd see jäänud tal lõpetamata, aga või see Elioti eufooriat kärpis. Ometi maailmakirjanduse suurteos sine qua non, rõhutagem disklaimeriks. Ega Jürkagi saanud maa peal õndsaks.

Midagi lapsikut leiab niisiis alati. Isegi „Pragmapoeetika“ tundub tagantjärele paljuski lapsik, rohkem siiski selle tekstiline esitus.

Lapsik on lüpsik

Vastuvõtu vaatepunktist tekitab küsimusi võhikust lugeja lapsikuse määr. „Vargamäe mehed käisid pubis kaklemas,“ kirjutatakse koolikirjandeis. Miks nad selle kraaviga jändasid, kas ei saanud siis ekskavaatorit muretseda? Ene Mihkelson on „liiga raske“ – kellele tahes. Kõigile on selge, et visuaalkultuur ja virtuaalsuhtlus murendavad aktiivselt lugemiskultuuri, aga ühtlasi toodab see lapsikut suhtumist nii kirjandusse kui ka kõigesse muusse. Nüüdseks on see juba nii triviaalne mure, et ei pea pikalt seletama.

Kuna ühiskonna suhted määrab siiski turg, võib eeldada, et see süvendab ka lapsikustamist. Lapsik annab piima, lapsik on lüpsik, nagu märgib Andres Ehin paragrammis „Lüpsiku suuga“: sa pole enam ammu lüps / kuid siiski oled veidi lüpsik / kui mis on õnn sa küsid / lüpsikult. Esiteks, turg võib lastele kirjutamist paremini premeerida kui täiskasvanutele, nii honorari kui ka meelitava tähelepanu mõttes. Ja lihtsam pealekauba. Teiseks, lapsed ja noorukid, s.t nende lapsevanemad, on teatavasti üks kõige maksujõulisemaid turunišše, ammendamatu kullaauk.

Äsja kaitses Oleg Sobchuk Tartu ülikoolis doktoritöö kultuurievolutsioonist. Tal on seal ilmutav koomiks Miki-Hiire trajektoorist: elujõuline kartongi-kreatuur areneb aja jooksul kiitsakast ja nurgelisest loomakesest järjest ümaramaks ja pehmemaks, imikusarnaseks kaisuloomaks – ostjaskonna selekteerival tellimusel. Bioloogias nimetatakse sellist peenkalibreerivat ellujäämisstrateegiat neoteeniaks, vastseperioodi pikendamiseks. Seda mõõdetakse nunnumeetriga. Kui varem õhkasid lapsed meil kiire iseseisvumise järele, et saaks aga ruttu kodust lendu, siis nüüdseks on toimunud selge pööre: oma väljavenitatud lapsepõlvest (tagatud heaolust) ei kipu meeleldi lahkuma isegi kolmekümnendates noored. Nende vanematel olid nii vanalt juba algkoolis käivad järglased.

Veel palju muudki on lapsikule tunnuslik, nagu kontrollimatud tujud, mõtlematud teod jm: jonnimine, kadedus ja armukadedus, viha, eufooria … Suurt naudingut võib lastele pakkuda teiste ehitatud liivalosside mahatampimine, mänguasjade lõhkumine, narrimine ning parastamine jms. Eriti kõva hoo sai see sisse 1990. aastatel, kuid vaibuva lainena on see jälgitav tänaseni. Kuigi nii mõnigi destruktiivne kirjandustegu on pigem positiivne ehk konstruktiivne, vana asemele uut rajav, võib siiski leida ka hulganisti vastupidiseid, negatiivseid näiteid. Kolm koer-poissi elik Kulikut tulevad kohe meelde: Kivisildnik, Kivirähk ja Kender. Mida nad lammutavad, mida ehitavad, seda võib jäädagi lahti harutama. Transgressiivsus ehk ahistama hakanud piiride ületamise tarve on iseenesest alati olnud kirjandusele olemuslik, selles ei ole midagi uut.

Lapsik ≠ puudulik

Kui eespool käib jutt valdavalt siiski sisu kohta, on ka vormilised lapsikused võimalikud. Keelemängudele juba viitasime, lapsed on ju teada keelegurmaanid. Sündroom on seegi, et kirjandus lühivormistub. Kunagisi pikemaid jutustusi ei nimeta enam lühiromaanideks, nagu vahepeal tehti, vaid juba lihtsalt romaanideks. „Ahasveeruse uni“ või „Kentaur“ on anomaalia-anakronism. Eepiline on pigem võimsa poplaulu (läbikukkumise, soengu…) epiteet. Tänapäeva virtuaalseks eeposeks võib koguni pidada ühismeedia säutsude lõputut risoomi, mille autor on anonüümselt kollektiivne, nagu rahvaluules muiste.

Nagu sisust, kasvatakse seega ka vormist pikapeale üle, miska tagantjärele võivad need – hoolimata mõne žanri rafineeritusest – paista välja primitiivseina. Muinasjutud nagunii, kuid samuti didaktilised valmid ja allegoorilised mõistujutud, traagilised lugulaulud-ballaadid, kenitlevad sonetid … Kuigi vormid võivad prestiiži kaotada ja seetõttu mõneti lapsikuna tunduda, jäävad neis struktuurides saavutatud tippteosed ometi ületamatuks ja kordumatuks. Ja kuigi sonett on praegu pigem paroodia objekt, kui sedagi, võib mõnelegi näida, et uuemas luules ei olegi palju muud järele jäänud kui vaid üks žanr – üldine vabavärsiline luuletus (mida tuleks tihti hääldada hoopis kolmandas vältes). Kusjuures mitte niivõrd meetrikast, kuivõrd pigem proosast vabanev värss, ristioksa vektor.

Ega Puccinit naudita tema libretode pärast, vaid nende kiuste. Kuid lapsik ei pea tähendama puudulikku. Ka Pärdi atomaarne tintinnabuli on loomult lapselik, teadlik liikumine helide iseseisvuse ja lihtsuse poole, primitiivide, sünni juurde tagasi. Iga lilleke eraldi on Jumala loodu, ainulaadne väärtus aasa universumis. Tema analüütiline meetod sarnaneb seega Juhan Liivi omaga: too lahutas värsi tasandil teadlikult, et puhastada välja iga üksik motiiv ning seejärel need luuletuse tasandil kõik kokku üheks tervikuks liita. Nii ta ütleski: lahutamine ja liitmine. Väga metoodiline looja, sama visalt ja teadlikult nagu eesti lasteluule isa sümbolist Enno tema järel.

Lapselikkusel võib olla nii helgem kui ka tumedam pool. Vanemlikke instinkte see kahtlemata alarmeerib. Juhtub näiteks, et sotsiopaadist pedofiil kirjutab sadistliku fantaasia, mis pealekauba jõhkralt pornograafiline, siis ei ole lapsi kaitsvatel ametnikel mingit võimalust seda rünnakut eirata. Seadused on täitmiseks, valvekohustus tõsine. Erinevalt täiskasvanud prostituutidest ei kaitse lapsed ennast ise. (Ma räägin hüpoteetiliselt, sest ei ole kunagi sellist soperdist lugenud ega kavatse seda iialgi teha.) On riigi kohus turvata ohustatud lapsi ja nende vanemaid, eriti neid, kes on juba ohvrid. Nii või naa leiavad traumeeritud hinged kloaagi üles, võivad end samastada, tõlgendusel vääratada, kaotada viimase usu inimsusse. Et kiristage hambaid või mitte, aga egotripp ruulib. Ent autoril ei õnnestu fiktsiooni viigilehe taha end täies suuruses varjata, sest poeetiline funktsioon ei tühista automaatselt muud, kas või kuritegelikku funktsiooni (kuigi lahjendab seda omajagu).

Kirjandus võib korraga teenida mitut eesmärki, mitte üksi esteetikat. Ja lugeda saab samuti mitut moodi, nii kujundlikult – mängult uskudes ehk normaalselt – kui ka sõna-sõnalt – päriselt uskudes ehk siiralt ja naiivselt. Ja siis sünnib kahju. Madalmaadel olevat loodud pretsedent: jalgpallur, kes matši ajal vastasmängijal meelega jalaluu purustas, mõisteti kohtus süüdi – ei kaitsnud mänguväljak teda ega tema ohvrit. Kas just niikaugele peab minema, aga nurka järele mõtlema panna ja rühma ees pika sõrmega häbi-häbi teha tuleb kindlasti. Lapsik, ulakas temp.

Arne Merilai on Tartu ülikooli eesti kirjanduse professor.

Artikkel lähtub Eesti Lastekirjanduse Keskuse ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse konverentsil „Laps kirjanduses 6. Milleks meile klassika?“ 23. X 2018 peetud ettekandest.