Tänavu kevadel ilmus eesti keelde tõlgituna kaks lõunanaabrite romaani – leedulase Alvydas Šlepikase „Minu nimi on Marytė“ ning lätlanna Māra Zālīte „Viienäpu“. Et Läti ja Leedu uudisteoseid jõuab meieni kahetsusväärselt vähe (tõlkijate vähesus, lugejate ja kirjastuste mõningane skeptiline suhtumine), on kaks raamatut poole aasta sees juba päris hea tulemus. Järgnevad read keskenduvad Māra Zālīte romaanile „Viienäpu“.
Māra Zālīte1 sündis 1952. aastal küüditatute perre ning veetis esimesed neli eluaastat Siberis Krasnojarski krais. Pärast seda võimaldati tema perel naasta Lätimaale. Kirjanikuteed alustas ta 1970ndatel aastatel luuletajana. Lisaks on ta kirjutanud laulu- ja oratooriumide tekste, libretosid, draamasid, esseesid. Tema kõige tuntum teos on rokkooper „Karutapja“ („Lāčplēsis“, 1987). Zālīte esimene, tugevalt autobiograafiline romaan „Viienäpu“ („Pieci pirksti“, 2013) pälvis aga 2014. aasta Läti kirjanduse aastapreemia.2 Zālīte on öelnud, et valis mälestuste kirjapanemiseks romaanivormi, kuna see ei sea nii rangeid piire kui autobiograafiline tekst.3
„Viienäpu“ jõudis kohe lätlaste kõigi aegade lemmikraamatute edetabelis arvestatavalt kõrgele kohale.4 Käesoleval aastal tõlgitakse teos leedu ja gruusia keelde, tuleval aastal juba inglise, saksa, soome ja vene keelde.5 Senimaani on Zālīte romaan ka Eesti lugejate seas soojalt vastu võetud ning tõmmatud õigustatult paralleele Leelo Tungla „Seltsimees lapse“ ning Viivi Luige „Seitsmenda rahukevadega“. Sel kevadel oli Māra Zālīte festivali „HeadRead“ üks külalisautoritest.
„Viienäpu“ on kirjutatud nutika viieaastase tüdruku silmade kaudu. Laura näeb raskusi enese ümber, tajub täiskasvanute muret, kuid tema lapsemaailm ei lase sel end alla neelata. Tema läheb kõigele vastu uudishimuga, aeg-ajalt ise juureldes selle üle, miks see maailm küll nii keeruline on, kui saaks ju palju lihtsamalt. Oma lapselikult rõõmsa, kuid kindlameelse iseloomuga suudab ta elu sisse puhuda ka nukrusse ja igatsusse vajunud Taadile. Oma krutskitega paneb ta Miima (vanavanaema) vahel tõrelema, kuid täheldab sedagi, et vanainimene seda paha pärast ei tee. Laura terav silm märkab kõike enese ümber, iga detail kõneleb talle midagi. Põhimure, mis talle rahu ei anna, on ebaõiglus. Laura tahaks, et maailmas oleks kõik võrdsed.
Raamat algab kirjeldusega sellest, kuidas Laura siia maailma tuli – rasketes oludes ja elu eest võideldes. Ta sündis barakis, kus leidus inimesi igast maailmanurgast. Seal õpib väike tüdrukutirts selgeks itaaliakeelsed ooperilaulud, mis hiljem Taadil ja Miimal pisarad silma toovad. Seal õpib ta kaarte laduma. Seal õpib ta, mis on nälg. Kuid ühel päeval saabub aeg, kui ta perel lubatakse Lätimaale naasta. Sinna imelisse paradiisi, kus on roheline ning õitsevad lilled. Ootus on suur – ehkki Laura ei tea, mida oodata. Temale on kõik unistus. Ja ta ei pea pettuma. Vanemad ootavad tuttavaid, endisaegseid paiku ja inimesi. Nemad pettuvad. Küsimus, keda usaldada, keda mitte, kuidas käituda viivad Laura vanemad uute õppetundideni ning sunnivad neid ettenägematute oludega kohanema. Esialgu ei saada hakkama ning Miima viib Laura enda juurde. Taadi ja Miima talus on veel vana Lätimaa hõngu, tohutu aed, põõsa all siilipesa, hobused, hirmutav pööning koos rasvamäega, suhkruleib, aardeid täis solgihunnik.
Laura on kui ilmutus. Lätimaal on palju, mida ta kunagi varem pole näinud ning millele ta ei oska nimetust anda. Laura kõneleb küll omajagu vene ja läti keelt, kuid vahepeal kipub ikkagi esimene teise üle domineerima. Miima peab ikka ja jälle ahastama, kuna venekeelseid slängisõnu vuristav Laura on kui võõramaa olend. Kuid tüdruk on tähelepanelik, ta kuulab ja õpib uusi lätikeelseid sõnu. Vähene keeleoskus põhjustab koomilisi situatsioone, aga lapsele ka siirast muret. Samuti on Lätimaal nõnda palju asju, mida Laura näeb esimest korda. Autor kirjeldab ilmekalt, kuidas Laura teeb tutvust ploomidega. Tragikoomiline on episood, kus Miima koos Lauraga tigusid korjab. Tüdrukule on need loomakesed midagi enneolematut. Talle jääb mõistmatuks, miks teod oma maja kogu aeg kaasa tassivad ning mispärast peab need loomakesed kanadele söötma. Siin ilmneb jällegi lapse alatine soov, et maailmas oleks kõigil ühepalju hea olla ja et võiks usaldada. Lätimaal ei või inimesi usaldada ja ega Siberist naasnuid endidki usaldata. Kellelegi ei tohi midagi rääkida, sest keegi nagunii ei usu. Kui Laura vahepeal kogemata, vihases tujus midagi Siberi kehvade olude kohta ütleb, arvavad kõik, et Laura teeb nalja või valetab. Ainult loomi saab usaldada ning tüdruk teeb kõik, et loomad tedagi usaldama hakkaksid.
Lauraga on ka muret, kuna tema uudishimu ületab teinekord sõnakuulekuse piire ning tema seiklused võtavad ohtlikke pöördeid. Aga tal on alati õnne, sest keegi päästab ta viimasel hetkel hukatusest. Näiteks siis, kui Laura vajub kalkunitibusid aitama minnes tõrvatünni või kui ta kukub vanasse kaevu, ilmub ei tea kust ettenägematu päästeingel. Ka sodihunnikus uneledes satub tüdruk hätta, kui ühe munakujulise asja kogemata alla neelab. Koomiline, kuid samal ajal paaniliselt ärev on episood, kus Laura maiustab Stalini rinnakujust pärineva kipsiga.
Romaani stiili ja ülesehitust iseloomustavad lühidalt esitatud episoodid, mis lõppevad vahel ehk liigagi ruttu. Eks mälestused ongi katkendlikud ja tulevad meelde vaid viivuks. Lugemise teeb huvitavaks kirju sõnavara, millele tõlkija Hannes Korjus on eesti keelest leidnud taiplikud vasted. Küll aga esineb eestikeelses versioonis mõningaid konarusi, seda eriti romaani esimeses pooles, kus laused on kohati kohmakad. Samuti on mõnevõrra lohakad olnud toimetaja ja korrektor – raamatus leidub lubamatult palju trükivigu. Puudusena võib veel välja tuua mooduse, mil viisil on seletatud tekstis esinevaid võõrkeelseid sõnu. Loend asub raamatu lõpus, tähestikulises järjekorras. Lugeja peab sealt iga kord tähendust otsima, kuigi selgituse võiks lugemise lihtsustamiseks esitada joonealuse viitena (või otsimise hõlbustamiseks lisada loendile näiteks leheküljenumbrid). Peale selle on paar sõnaseletust nimekirjast välja jäänud.
Teos lõppeb ootamatu, kuid südantliigutava puändiga. Selles väljendub lootus, mis saab olla ainult lapsel, kuna täiskasvanud ei usu ammugi enam. Viimane lause teatab, et tegemist on esimese raamatu lõpuga. Zālīte on kirjutamas järge, kus Laura käib juba koolis ja pistab rinda nõukogude ideoloogiaga.6
1 Autori kohta saab lähemalt lugeda tema veebilehelt: http://www.marazalite.lv
2 Kultūras Diena un Izklaide: http://www.diena.lv/kd/recenzijas/gramatas-pieci-pirksti-recenzija-zalitei-piecnieks-14058294
3 Samas.
4 http://ltv.lsm.lv/lv/liela-lasisana/top21
5 Latvijas Avīze: http://m.la.lv/maras-zalites-romans-pieci-pirksti-izdots-igaunija/
6 Kultūras Diena un Izklaide: http://www.diena.lv/kd/recenzijas/gramatas-pieci-pirksti-recenzija-zalitei-piecnieks-14058294