Maurice Raveli (1875–1938) lavateostest on meie mõlema ooperiteatri laval mängitud kelmikat ooperit „Hispaania tund” (Estonias 1964. a, lav Udo Väljaots, dir Vallo Järvi; Vanemuises 1998. a, lav John Wesley Hill, dir Lauri Sirp) ning värvikas-sensuaalset balletti „Daphnis ja Chloë” (1966, 1972,1996, Mai Murdmaa koreograafia).
Olnud küll kompositsioonis Fauré õpilane, on Raveli helikeeles võluvalt põimunud prantslaste esprit-vaimulaad, milles tugev annus maalikunstist tuntud ekspressionismi, ning hispaania tulisus ja kontraste armastav värvierksus. Just seda kõike sisaldab ooperi „Poiss nõiduse kütkes” partituur – seega on lavastamisel eelduseks head muusikud, head lauljad. Ja loomulikult sellises täisväärtuslikus koosluses ka lastele adresseeritud lugu kõlas Palais Garnier’ haruldase akustikaga ja Marc Chagalli laemaalinguga saalis, mis ju oma äraspidise muinasjutulisusega täiendab suurepäraselt ooperi sünniaja (1925) esteetika mõistmist. On teada, et Ravel oli selle ooperi loomisega seotud kümme aastat; sellesse aega jäi ka ema kaotus 1916. aastal, see tekitas raskemeelsuse hetki (Kirjad Colette’ile).
Loo iva on iseenesest triviaalne: ema paneb lapse, kel õppetükid tegemata, tuppa luku taha, kaasas ka söök-jook. Ometi on tagajärjeks, et poiss lõhub kalli hiina serviisi ning mööblit, loobib tuletangidega sütt kaminast, kiusab kassi jpm, kuni – uinub. Unenäos elustuvad kõik need asjad, omandades inimliku kättemaksuiha: tulekoldest lahvatavad kirglikud hispaania rütmides tantsisklevad leegitüdrukud jne. Rikkalikult fantaasiavõimalusi lavastajale! Koolivägivalla aktuaalses kontekstis väga valus küsimus – kas ja kuidas tuleks karistada? Selles loos nägi poiss unes, et sai vitstega ikka valusa keretäie. Pärast ärkamist seiklus- ja hirmurohkest unest saabub mõistmine ja leppimine armsa emaga.
Vokaalselt pakub see ooper nappe, kuid väga värvikaid rollivõimalusi. Siin on lambur ja nahkhiir, orav ning kelmikad kassid oma armumänguga, võluvalt meloodiline on nii haldja kui ööbiku kõrget sopranit eeldav partii. Viimased olidki usaldatud Mélody Louledjianile, võluvalt kaunitämbrilisele lauljale, kellele see partii oli debüüt Pariisi Ooperis.
Zemlinsky „Kääbus” esietendus 1922. aastal Kölni Uues teatris. Kõnealune lavastus Pariisis on sündinud 1998. aastal Richard Jonesi ja Anthony McDonaldi käe all, dirigendiks on praegu selles teatris debüteerinud Paul Daniel.
Viini konservatooriumis õppinud Zemlinsky eeskujuks olid Brahms ja Wagner, ta ei võtnud omaks ei atonaalsust ega serialismi. Juudina, lahkus ta 1938. aastal USAsse, kuhu jäi surmani. Teda kui loojat oli Saksamaal toetanud Gustav Mahler, kuid nende vahele tuli saatus. Nimelt kiindus Zemlinsky sügavalt Alma Schindlerisse, kes valis oma kaasaks Mahleri ja andis Zemlinskyle hävitava hinnangu: koomiline väike lõuata punnsilm. Siit sündis inetu mehe traagilise ooperi idee!
Wilde’i loodud „Infanta …” kapriissusele lisanduvad väga värvikad helikeelelised intonatsioonid. Kui Infanta on laiali loopinud kõik kingikarbid ja talle tuuakse salapärane üllatuskink – Kääbus, siis on uskumatu, millise mõnuga üks teismeline õrritab seda olendit küll teda tantsitades ja n-ö armastuse märgiks valget roosi ulatades. Kääbus on õnnest joobumas ja kui siis Infanta hoiatustest hoolimata annab korralduse eemaldada peeglilt kate, tabab Kääbust šokk. Kääbus pole iial näinud oma peegelpilti – nüüd variseb tema illusioon kokku ja ta sureb.
Lauljatele on siin ooperis väga huvitavad partiid: marionettnukku juhtides laulis Kääbuse rolli ülihea tenor Charles Workman, kellele on ka osaks saanud suur tunnustus nii baroki kui ka bel canto ja nüüdishelikeelega rollide eest paljudel maailma lavadel. Infantat laulis hea tehnika, omapärase tämbri ja ülimalt plastilise rollilahendusega Nicola Beller Carbone, kellele see roll oli samuti debüüdiks siinses teatris. Unustamatuks jääb Infanta kasvatajanna Ghita rolli laulnud metsosopran Béatrice Uria-Monzon, keda peetakse tänapäeva üheks põnevamaks Carmeniks ja kelle kontos maailmalavadel on enamik selle hääleliigi olulisemaid rolle. Tema hääle soojus ja fraasi nüansirikkus andis kuulajale loo lõpustseenis hingekriipivalt edasi inimliku hoolimatuse ja julmuse sünnitatud valu ja kurbuse.
Tahaks loota, et need Euroopa kultuuri südames lavale toodud teosed jõuavad ükskord ka meie noore publiku ette. Seda kahel põhjusel: probleemid, mis on vaevanud autoreid ligi sada aastat tagasi, aina süvenevad vist kogu maailmas ning terve rida noori lauljaid saaks kontosse huvitavaid rolle.