Lauri eelmise filmi „Ruudi” peategelaseks oli Ruudi ning tema kohta käib too kirjutamata reegel täpselt. Ruudi on just nõnda palju vallatu, nagu pühadusele lubatud.
Aga kuidas on lood Luciaga, Lauri uue filmi „Surnuaiavahi tütar” peategelasega? Ütleksin veel ette, neid väheseid filme, kus lapsed ei ole stereotüüpsed lapsed, on saatnud kas läbikukkumine või edu, tundub, et vahepealseid hinnanguid poleks nagu antudki. Surnuaiavahi tütar Lucia varastab, valetab, joob viina, koolis on tal puhta kahed, paistab silma ainult võimlemises. Aga kas ta on selles ise süüdi?
Laur on sedapuhku kinni haaranud väga tõsisest teemast, sellisest, millest sõltub meie rahva ja kultuuri püsimine. See on alkoholismist ning seda veel eriti mõjuval viisil, nimelt rõhutades naiste alkoholismi. Eesti filmikunstis püütakse üldjuhul olla esteetilisem, aktuaalsus ja sotsiaalsus pole meil teemade valikul olnud eriti oluline. Vähe on meil režissööre, kes tahaksid oma rahvale appi tõtata. Katrin Laur on surnuaiavahi naisega, tema tütrega, samuti naise labratseva seltskonnaga haaranud kinni meie igapäevaelu sarvedest. Vahel tundub, et alkoholismist on meil meediakanalites isegi liiga palju juttu, ent alati jääb mulje, nagu ei räägitaks asju lõpuni. Režissöör Laur ei jäta kunstikeeles küll midagi ütlemata, tema linateos liigutab vaatajat vaata et pisarateni.
Tegemist on hoiatusfilmiga, teos oleks otsekui meie põhiseaduse täitmine. Kui kellelgi juhtub meeles olema, siis seal on päris alguses kirjas üht-teist rahvuse ja kultuuri säilimise kohta läbi aegade. Filmi aluseks on hea lugu, hea stsenaarium. Kaaspeategelane kaheksa-aastane Lucia (mängib Kerttu-Killu Grenman) on pandud väljapääsmatusse olukorda. Ta ema Maria (Maria Avdjuško) on põhjakäinud naine, külajoodik, kelle töötuseisuses elu kulgeb pummeldamisest pummeldamisse. Selle näitamisel ei ole värve kokku hoitud – ja milleks peakski? Muidu valitseb loos mõõdukus, tegevusega pole üle pingutatud.
Väljapääsmatust olukorrast peab tegelane teooria järgi jõudma uude ja hullemasse väljapääsmatusse olukorda, nii juhtub Luciagagi, kuid see uus ei ole veel räpasem ja närusem kodu, nagu oleks võinud karta. Ei, see on puhas ja korralik laste varjupaik, mis aga põhjustab talumatu hingelise kannatuse, kuna ema on tüdrukukese hüljanud. See süžeepöörak oli üllatav ja igati õige, nii elu peegeldamise kui puhta kunsti mõttes. Teine mõõdukuse näide on see, et proloogis antud lubaduse järgi (hauakaevamise episood) peab keegi tegelastest surema. Kes? Mõtlesin kogu vaatamise ajal, et kurbmäng tabab Luciat, kuid see oleks olnud ilmselt liialdus. Kuigi, just hüperboolsete ekstsesside puudumise all kannatab meie filmide dramaturgia: eesti filmides tapetakse, vägistatakse ja minnakse vabasurma ülearu vähe (kui üldse …). Sedapuhku on kunst sellest vaid võitnud, et Laur stsenaristina on Lucia ellu jätnud, lasknud hauda minna vaimupuudega väikeõel Jatsil (Esther Kõiv). Ühe märkuse siiski teeksin. Vahest oleks saanud lugu dünaamilisemaks muuta: näidata Lucia esimest viinalonksu ja seejärel arengu korras tüdruku jõudmist selleni, et ta pudelist joob? Usun, et seda oleks andnud stsenaariumisse kirjutada.
Lisaks külajoodikule leidub filmis teinegi aktuaalne tegelaskarakter, mis suhteliselt uudne. See on nn pehme mees, filmis luuseriks nimetatu, kes kannatab välja oma naise möllamised ning vaesuse. Juhuehitaja, autode putitaja ja hauakaevaja Kaido (Rain Simmul) on lausa sõnutsi pandud luuserlust õigustama, ja see ei ole päris hea. Parem oleks, kui tegelane ennast ei karakteriseeriks, samuti ei peaks teda karakteriseerima otsesõnu teised tegelased.
Las iseloomustab Kaidot ainult tegevus! Stereotüüpsusest on suudetud hoiduda pastori kujutamisel, harilikult on need tegelased filmides ja raamatutes üpris stampsed. Lauri filmi pastor (Ulla Reinikainen) on üle keskea vallaline naine, kes ei ütle ära veinipokaalist, ning kui purjed peal, ei ütle ära vallatust tantsimisest. Taas üllatav pöörak, jääd arvama, et Maria on leidnud omasuguse, mis sest et soomlanna ja seisuse poolest kõrgemast klassist. Ei, ka siin on toone antud parajalt, Sirppa teeb oma hingekarjase töödki eeskujulikult. Ka Lucia perekonna Soome-sidemed on ju ajastupärased, Soome sõit on vajalik pöörak süžees just vajalikus kohas. Film on juba olemuslikult lühike, mõned tegelased jäävad paratamatult klišeelikuks, pingutavad näitlejad nende rollide täitmisega mis nad pingutavad. Nii on juhtunud õpetaja Purgaga (Kersti Kreismann), eriti aga lastekaitsetöötaja ja uue õpetajaga, samuti teise hauakaevajaga (Arvo Kukumägi) ning Maria pummelungidel prassijatega. Aga Lucia pudelikorjajana on priima. Lausa ideaalne on Lucia areng emakäsutajaks, ema lastekaitsetöötajate juurde juhtijaks. Sellega kaevaks tüdruk endale justkui ise hauda, sest see on ju etapp teel lastekodusse. Võiks öelda, et nii Lucia kui Maria kokkupõrge bürokraatiamaailmaga on stampne.
Näitlejad ja režissöör on küll püüdnud seda vältida ning mitte päris ilma tulemuseta. Iga filmiloo juurde kuuluv protogonisti ja antagonisti kähmlus on Kaido poolt karakteripärane – loid. Pole ta ju õige headuse esindaja, teeb seda vaid luuserlikul määral. Kulminatsioon ehk majapõleng on õige, kuid pisut halvasti ette valmistatud. Proloogi katastroofilubadusele oleks pidanud järgnema vahetult enne tulekahju mingeid vihjeid, prassijate hooletu koniloopimine või midagi muud. Kulminatsioonijärgses rahunemise episoodis läheb Lucia lastekodusse ning edasi on süžeelises mõttes tegemist klassikalise open end’iga. Vaataja ju ei tea, mis Luciast edasi saab: kas ta jääb lastekodusse, läheb Soome või hakkab teda jälle kasvatama ema Maria? Sisu ja ilmselt vaataja seisukohalt ka elamuse mõttes on teos kenasti lõpetatud.
Näis, kas filmil on ka sotsiaalset mõju, kas see suudab mõjutada koos karskusaktivistidega meie riigiisasid ohjeldama alkoholitootmist ja -müümist ning aitama viinatõppe langenuid näiteks kas või tasuta ravi sisseseadmisega. Seda muidugi vaevalt, kuid selles pole süüdi filmi autor. Tema on oma töö teinud, ja teinud seda hästi nii stsenaristi kui režissöörina. Ausalt öeldes nõrku kohti filmis ei olegi, samuti mitte kesiseid näitlejatöid. Avdjuško lahendab oma joodikurolli jõuliselt, veenvalt ja siiralt, Simmul loiult, veenvalt ja siiralt, just nagu karakterikäsitlus ette näeb. Ilusti on ekraanile toodud ka Kerttu-Killu Grenmani loomulik siirus, mis vahest kõige enam aitab kaasa filmi usutavusele ja emotsionaalsusele. Ja kuidas on lood filmis lapse pühadusega? See on alles, kuid kujutatud rüvedust riivavalt, ja seda eredamini tõuseb esile.