Ükski siurulastest ei mõjunud tõelise loovisikuna. Isegi tõelise isikuna mitte. Ma ju tean, et Johannes Semper (Erni Kask) oli tsaariarmee tegevohvitser, seega oli piinlik näha teda sõduritega arglikult ja puudulikult vene keelt purssimas. Kuna ma tean, et Elo Tuglas (Maarika Mesipuu) oli märkimisväärselt pikka kasvu, siis ei meeldinud mulle näha teda laval kõige lühemana. Nii ei saanud ka ülejäänut kuigi sügavalt aktsepteerida.
Kuna näidendi tekstil on ilmselt viis autorit (eeldades, et ka dramaturg kuulub nende hulka), ükski selle osa stiililt ega tundetoonilt aga teistest ei eristu, siis on ilmselt tegu üldise sooviga tehtu eest mitte vastutada. Konkreetselt saan võrrelda „Noore Eesti” saunastseene Jan Rahmani Tartu Hansahoovis mängitud „Saunaga”. Viimane oli lummav lugu täis talupoeglikku kavalust, elutarkust ja sõnalusti. „Noore Eesti” saunastseenid olid selle hale ja sobimatu jäljend. (On vähe tuntud kirjanduslooline fakt, et Rahman osales verisulis noorukina rühmituse Hoor-Eesti loomises. Võib-olla sellest ka kergemeelne suhtumine teemasse. Aga see ei seleta ülejäänud nelja autori kesist panust.)
Siuru liikmed mõjusid lavastuses parasiitide ja egomaniakkidest narrikestena, neil puudus seesmine väärikus ja omapära. Nii oli küll nauditav vaadata paari Velvo Väli (Gailit) ja Peeter Rästas (Visnapuu) hoogu ja uljust, aga kui Rästas kehastanuks Gailitit ja Väli Visnapuud, poleks miski muutunud. Mind ei häirinud, et vanimat meessiurulast Tuglast mängis trupi noorim Mait Joorits, aga Peeter Jakobi oleks tekitanud täpselt sama mõju.
Lühidalt: laval polnud mitte kuus kirjanikku, vaid kuus lükata-tõmmata hampelmanni. Samas polnud ka palaganlik mängulaad lavastuses valdav – see domineeris lihtsalt muude laadide puudumisel. Keegi isegi ei kukkunud vette, kuigi võimalusi selleks oli küll ja küll. Ometi on eesti teater, sealhulgas suveteater pakkunud mõjuvaid, üle aastate meeldejäävaid loovisikute käsitlusi. Eelkõige meenuvad Hendrik Toompere Konrad Mäena ja Jan Uuspõld Eduard Viiraltina (Mart Kivastiku „Külmetava kunstniku portree” ning „Põrgu värk”) – mõlemad Viinistul. Ka eesti kirjanikud on laval parema saatuse osaliseks saanud. Näiteks Loone Otsa „Koidula veri” Vanemuises: oli selleski apse, peamiselt formaalseid – aga see oli LUGU, ühtaegu kummastav, loogiline ja sisukas. „Noor Eesti” oli sellega võrreldes põhjendamatu tembutamine. Selleks, et loovisikut laval usutavalt kujutada, pole ju palju vaja – tuleb anda talle mingi inimlik mõõde. Õõnsatest deklaratsioonidest ja afektiivsest sebimisest jääb ilmselgelt väheks.
Iseenesest pole süžeel, milles linnavurled maale tembutama tulevad, viga midagi. Seda teemat on kasutatud korduvalt, eriti kolmekümnendatel aastatel maalavadele mõeldud jantides. Kahjuks ei lisa aga „Noor Eesti” neile vähimatki. Veidral kombel oli „Noores Eestiski” ainus täisvereline karakter jälle kunstnik – vana ja karm Ants Laikmaa Hannes Kaljujärve kehastuses. Tema rollilahenduses oli iga sõna ja žest filigraanne ning põhjendatud. Kahjuks mõjus nii võimas lavaline enesekehtestamine lavastustervikule hoopis halvasti. Jäi mulje, et Siuru loomise otsustav tegur oligi Laikmaa kõva käsi, muidu poleks mingit rühmitust tehtudki, oleks ainult suvi läbi ärbeldud. Loomulikult madaldab selline järeldus kõiki viit meeskirjanikku. Under (Ülle Lichtfeldt) oli näidendis-lavastuses nagunii ainult ilu pärast – et meestel oleks keegi, kelle järele õhata. Tema puhul polnud üritatudki luua mingit sisemist karakterit, mistõttu ka tema luuletuste ettekandmine ei haakunud kontekstiga, vaid oli üsna autonoomne vaheliin.
Polnud paha, et näidendis anti edasi siurulaste edasine elusaatus ning toodi sisse ka järeltulev põlvkond seitsmeaastase Uku Masingu kujul, ainult et see tegi rühmituse aura veelgi lahjemaks. Pani siiski õlgu kehitama, kui laval sedavõrd eksalteeritult teada anti, kuhu Tuglas edaspidi reisima hakkas – nii üksi kui ka Eloga. Muidugi võis see olla uudiseks kirjandusloost vähe teadvale vaatajale, aga miks tal on üldse vaja sedagi teada? Mida see näidendile juurde andis? Muutis hoopis niigi nõrgalt keskendatud loo veel pealiskaudsemaks. Vähemalt kolm „Noore Eesti” tegijat teenis oma palgaraha siiski auga välja: lavastaja Jaanus Rohumaa, kunstnik Uku Kristjan Küttis ja muusikaline kujundaja Kostja Tsõbulevski. Just Rohumaa teeneks tuleb lugeda, et sisuliselt olematu eelloo pealt tekitati näidendi finaalis võimas ja ülev tunne ühe missiooni täitumisest, ühe kultuuriloolise imperatiivi kehtestamisest. Süžeelisest küljest oli kõrgpunktiks Friedeberdi ja Emma teineteiseleidmine, see oli ootamatu ja hästi kujutatud. Üldse sündisid kas Tuglasega või tema tõttu lavastuse vaimukaimad dialoogid. Jäi mulje, et see mees vääriks tõesti oma hauale kahte risti.
Kõik see, KUIDAS mängida, oli Rakveres eeskujulikult läbi mõeldud ja teostatud. (Kas või publiku toolide parima nurga all asetamine, et tõsta esile tiigi ruumilist sügavust.) Polnud ainult, MIDA mängida. Mäletan häguselt luuleteatri Valhalla lavastust „Siuru. Carpe diem!” (1986). Otseseid paralleele tõmmata ei julge ja olekski kohatu amatööre proffidega võrrelda, aga kindlasti oli „Carpe diem!” koondatum ja keskendatum. See näitas tõesti üht kirjandusrühmitust selle kõrghetkedel. „Noor Eesti” kujutas seevastu saunas naiste vahtimist, õllejoomist ja üksteise kallal aasimist. Laikmaa kõrval oli Siuru loomisel otsustav sõna ka taluperemees Aadamal (Tarvo Sõmer) – samuti üsna terviklikul ja usutaval kujul. Isegi Margus Grosnõi episoodilise vene sõdurina oli siurulaste taustal mõjuv tegelane.
„Noores Eestis” oli Johannes Semper samasugune küündimatu, kuid ennasttäis kirjatsura nagu Gailit ja Visnapuu. Ja see pidi olema sama Semper, kes kirkalt ja südamest kirjutas: „Vaikus enne stardipauku, enne päästikule surumist, enne sügavat suudlust, pärast viimast ohet. [—] Tahan laulda vaikusest, imede allikast, kust juuakse jõudu ja elu.”
Rakveres kakerdas ta kärbseseenelaksu all ringi ja võttis pööbli naerutamiseks koomilisi poose.
KOMMENTAARID
Tartu üliõpilaste luuleteatri Valhalla veerandsajandi-tagusest lavastusest „Siuru. Carpe diem!” on saanud legend. Jääva tunnustuse märgiks kas või fakt, et lavastaja Jaanus Rohumaa kutsus kõik kuus osalist Rakverre esietendusele. Kaks neist, Gailit ja Visnapuu, vastasid ka Sirbi küsimusele, mis neid kui endisi valhallalasi „Noore Eesti” lavastuses kõige rohkem üllatas ja mis üldse ei üllatanud.
Toomas Kiho, ajakirja Akadeemia peatoimetaja:
Üllatav polnud see, et kuna Valhalla tegi omal ajal samuti siurulastest ühe lavastuse, siis tulid toonased mälestused sedapuhku teatrisse kaasa ja mõjutasid muljet. Seega asetusid ka kõik üllatused, kui nii rääkida, nimetatud projektsiooni taustale ega pruugi olla sugugi üldised. Tollase vana lavastuse tekstiliseks teljeks oli Siuru autorite enda looming, mis teadupärast on tulvil eesti kirjanduse säravamaid tekste. Rakvere teatri lavastuses oli kirjanike originaallooming tagaplaanil, kuna tegevusniite harutati muudel süžeelistel – ütleksin Siuru-välistel – kaalutlustel, millel on ka kultuurilooga habras side. Seda võib üllatuslikuks pidada. Üllatavaks võib pidada ka lavalt nähtunud Underi (tunnustus osatäitjale!) ja Siuru-meeste asetumist suisa eri põlvkondadesse, kusjuures noorem põlvkond esitus veel üllatavalt karikeeritud kujul. Ons loo moraal see, et noor Eesti, s.t eesti kultuur, siis alles Uku Masingus eostus?
Kalev Kudu, Tartu Üliõpilasteatri juht:
Üllatas ehk see, et nii vähe kõlas nende kirjanike loomingut, tilulilu oli rohkem. Ehk nii peabki suvelavastuses, ei tea, aga nii Visna, Under ku
i ka Semper, Gailit – kõigil neil on suurepäraseid, ka tänapäeval värskelt kõlavaid tekste. Ega Visnapuu nüüd selline kloun ka olnud, tema kaasaaegsed räägivad, et vastupidi: oli tagasihoidlik ja vaikse, aga sisendusjõulise häälega mees. Rakvere trupp oli ühtne ja ka Kaljujärv sulandus kenasti truppi; Ülle Lichtfeldtilt sensuaalne ja intelligentne esitus. Sümpaatne oli noore Uku Masingu mängutoomine.
Küsinud Veiko Märka