Laoba on rand Kihnu saarel Lemsi külas. Minu lapsepõlves oli seal lautrikoht kaluripaatidele, kaks põnevat paadikuuri, hobuste karjamaa ja rikas linnuriik. Lapsi viisid ujuma kolm muuli: poiste, tüdrukute ja maessakate (ehk mandriinimeste) oma. Tegelikult kasutasid kõik poiste muuli, ka mina, maessakas. Lapsepõlves ja ka veel aastakümneid hiljem mäletasid mu jalatallad kõiki selle lühikese muuli kive, nii et võisin peaaegu kinnisilmi viimase kivini minna ja sealt peakat panna. Hiljem liigutas rüsijää kive paigast, enam jalad ei mäleta. 

Paadikuure Laobal enam pole, hobuseid Kihnus ei peeta ja linde on vähemaks jäänud, aga rand on alles, koos paari paadi ja jumaliku rahuga. Fred Jüssi kuulsa kurtmise peale, et Eestis on raske leida kohta, kuhu ei kosta tehislik müra, võin ma öelda – tean üht sellist paika. Kihnu on väike, aga mulle on ta alati olnud liigagi suur ja saare kaugematesse otsadesse pole mul palju asja olnud. Mulle on alati küllalt olnud Niidu talust, mille igasse ilmakaarde avaneb väike, aga eneseküllane maailm ümbritseva metsa, karjamaade ja mererannaga. Kihnu kevaded on kirkad ja kirevad, suved huugavkuumad, sügised tõsised ja talved tardunud, aga igal aastaajal kostab õuele mere lakkamatu hingamine. 

Keegi on Laoba randa toonud vana diivani ja viimasel suvel istus seal veel kuni hilissügiseni inimsuuruses Muumipapa plüüsnukk, kelle elutargalt vaikivas seltsis oli tore tasa olla. Kuu aega tagasi leidsin, et muumi on kadunud – loodetavasti ainult talvekorterisse viidud. Lahkemate ilmade saabudes tahaksin taas koos temaga Laoba liivasel kaldakünkal luikedest valendava mere poole vaadata.  

Fred Jüssi kurtmise peale, et Eestis on raske leida kohta, kuhu ei kosta tehislik müra, võin ma öelda – tean üht sellist paika.