Ühtevalu kuuleme, kuis pandeemiaga kõik muutub. Paljude töö- ja elukorraldus on saanud uue aluse. Vaktsiinisõdades langevad kauaaegsed tervishoiuametnikud. Meditsiinisüsteemi kohta, mille kaanetüdrukuks on saanud üks toredake, ent siiski veidi edev ja agressiivne perearst, esitatakse aga vähe küsimusi.
Kas pole aga just see vald oma paindumatuse ja kroonilise kättesaamatusega eeskoda šahtile, kust algab allavool kahtlejate ja posijate rüppe? Perearsti propagandistlikult vali nüanssidest, küsimustest ja üksikutest surmadest üle sõitmine à la „teadus on ohutum kui aspiriin“ ei vähenda umbusklike skepsist. Jaapani näitel teame, et just nii tekitatakse väga arenenudki ühiskonnas aastakümneid püsiv vaktsiinivastasus.1
Moodsa meditsiini hädad on Robert Mendelsohni, Ivan Illichi, (end kardetavasti moraalselt täis teinud) Michel Foucault’ jpt õpetustes ammu välja joonistunud. Arstide kõiketeadja kuvand ja patsientide enesekindlusega liialdav kohtlemine, instrumentaliseeritud, seoste- ja kontekstivaba lähenemine kehale jne. Toore äriga põimunud ja raskesti kättesaadav tervishoiusüsteem on aga kriitikast mööda vaadanud.
Nii tehakse sulle jätkuvasti suvaliselt mingi ninalaiendusopp, kuid su LOR-hädad ei taandu, sest põhjus pole ninakujus. Siis proovid tervislikumaid eluviise, pallimängu ja (tali)ujumist. Kurguvalud kaovad, ent ühel hetkel kipub hüppetreeningutest krooniliselt valutama selg ning meres veedetud tundide tõttu vaevab põis.
Meestekliinikus määratakse sulle peale näpu tagumikku torkamist aasta aasta järel fraasi „väike põletik“ taustal kuudepikkusi antibiootikumikuure. Lõpuks tuvastatakse su merelembus ja keelatakse ujumine. Suvel komistad siiski taas vette, rohtudest väsinuna loed läbi paar meditsiiniraamatut, mille toel võtad Youtube’is ette vaagnaharjutused ja võid taas ujuda ka jääs, toitmata antibiootikumitööstust.
Seljahädadest püüad meditsiinis näpud kõrvetanuna mööda vaadata, kuid kui need aastaid järeleandmatult püsivad, lähed lõpuks ikka arstile. Neurokirurgid ja ortopeedid määravad opioide ja operatsioone. Sama valu seletab üks väljasopistunud, teine olematuks kulunud ja asendamist nõudva lülivahekettaga. Valu täielikku kadumist ja pallimängujõu tagasitulekut ei julge ükski lubada. Nii hülgad kirurgid ja usaldad segaduses ketserarst John Sarno2 jooksumeetodit. Ja seljavalu kaob, veereta või kive.
Meditsiini usaldusväärsust ei tõsta standardiseeritud, kehaosi seosteta objektina käsitlevate lahenduste pealesurumine, kui tuleks läheneda individuaalselt ja suunata hädalisi ise mõtlema oma keha, isiku ja elustiiliga seonduvate murede peale. Seda ei tee ka arstide kõigeteadja mängimise püüd olukordades, kus oleks paslik küsiv ja otsiv vaim. Kui süsteem ei võta vastutust, laiutab käsi või vaid teeskleb osavõtlikkust, pead ise pihta saama, mis su hinge või kehaga toimub. Pole võimatu, et mõnestki, kel on arstidega eeltoodud kogemus, saabki vaktsiini- ja kõigeeitaja.
Populaarne viirus on iseäranis vimkaga. Suuredki õpetlased on pannud segast ja pidanud seisukohti revideerima. Teaduspõhisusega kelkivalt tohtrilt eeldaks nüüd rahulikku kahtlevat vagurust. Arst ei pea kõiketeadmist teesklevalt hüplema nagu poliitik. Skeptikute lahmiva mustamise asemel võiks populaarne peretohter innustada kolleege kahtlejatest patsientidega ükshaaval kohtuma. Kui silma vaadates hoolides uurida, kuidas on kujunenud umbusk vaktsineerimise ja meditsiini suhtes, siis äkki need veidrused lähevad üle …
Tervisealaseid jm tagasilööke talunud perearstinimistu liikmete süvitsiminev ärakuulamine on ajakirjanduses edvistamise kõrval muidugi Augeiase tallide puhastamine ja eriti võimatu ELi ühe väiksema tervishoiurahastusega riigis. Kuid ehk oleks just nüüd, kus „iga vaktsineeritu on nii oluline“, aeg taotleda rohkem raha individualiseerituma, hoolivama ja kaasavama meditsiini jaoks? Lamemaalastest lajatades lahti ei saa – EKRE toetus ju vaid tõuseb.
1 Vt nt https://www.asiapacific.ca/publication/japans-vaccine-hesitancy-implications-covid-olympics
2 John Sarno, Seljavalust tervenemine. Ersen 2013.
