Statistikaamet hakkas avaldama talvise rahvaloenduse tulemusi, esimeses portsjonis jõudsid avalikkuse ette andmed rahva arvukuse, vanuse ja paiknemise kohta loendusmomendi ehk aastavahetuse seisuga.¹ Kuigi ka päevast päeva kogutavaid andmeid saab Eestis üsna usaldusväärseks pidada, on rahvaloendusel fikseeritu oma kõvaduselt fakti­kogum, mida pakutakse otsustamise aluseks vaid kord kümnendi jooksul. Riigi poliitikakalendri seisukohalt oli rahvaloenduse hetk ideaalne ja kogutud andmetel on eeldusi saada valimiste eel sõnastatavate poliitiliste programmide aluseks. Seda muidugi juhul, kui erakonnad nende andmete vastu huvi peaksid tundma, trende kas heaks või halvaks hindama ning akadeemilistelt oskajatelt vajalikke mõjuanalüüse tellima, sest hinnangut statistikud ise oma töö tulemustele ei anna.

Esimesest andmepaketist nähtub, et viimase kümne aasta jooksul on Eesti rahvastik kasvanud ja keskmiselt pisut vanemaks saanud, suurenenud on laste (kuni 18) ja eakate (65+) arv ning kahanenud tööealise elanikkonna absoluut- ja suhtarv. Kasvanud on linnalises ja väike­linnalises asustuspiirkonnas elavate inimeste hulk ning vastavalt kahanenud maalise asustuspiirkonna elanike arv². Rahvusliku kuuluvuse järgi on eestlaste osakaal sammukese võrra kasvanud, kõigi muude rahvuste koondpilt aga tunduvalt kirjum ja killustatum. Seejuures on vähenenud venelaste ja valgevenelaste hulk, mistõttu on ka aina vähem õigustatud rääkida mitte-eestlastest Eestis kui „vene keelt kõnelevast elanikkonnast“.

Kõik see on nii aga ainult kahe viimase rahvaloenduse andmete võrdluses. Selleks et paremini aru saada (ja kõigil juhtudel ei olegi see üldse võimalik), kas ja kuidas on mingi poliitika rahvastiku­protsessidele mõju avaldanud, peab kindlasti võrdlusse kaasa võtma 2000. aasta rahvaloenduse andmed. Eesti õnnetuseks langes sellest eelmine rahvaloendus (1989) nii segasesse aega, et paljusid toona kogutud andmeid ei saa aegridade pikendamiseks mõistlikult kasutada.

Viimase kolme rahvaloenduse vahele jäänud kahest perioodist esimesel langes linnalise asustuspiirakonna elanike arv märgatavalt, kuid teisel perioodil suund pöördus. Maapiirkondade elanike arv on püsivas languses ning väikelinnalistes piirkondades on täheldatav elanikkonna püsiv kasv. Eelöeldu põhjal võib hõlpsasti teha väärjärelduse, et tulevik ongi väikelinnalise asustustüübi päralt, ent silmas peab pidama, et kokku moodustab selle tüübi asurkond alla 10% rahvastikust ning jaguneb omakorda seesmiselt kaheks vastandlikuks grupiks.

Nimelt kuuluvad väikelinnalise asustuse gruppi vanad rajoonikeskused ja nendega suuruselt sarnased, nagu Rapla, Põlva, Jõgeva, Elva, Türi ja Tapa, aga ka suurlinnade halduspiiridest välja­poole jäävad valglinnastumise uusproduktid, mis võistlevad nüüdseks rahvaarvult esimese rühma väikelinnadega (Tallinna ümbruses näiteks Saue, Saku, Jüri, Peetri) ja tasakaalustavad esimese rühma kaotusi. Need on suured, sest näiteks Põlvas, Jõgeval ja Türil on ala­ealiste hulk peaaegu kaks korda väiksem kui 20 aasta eest, samavõrra on aga kasvanud eakate arv ja osakaal. Sauel ja Jüri alevikus aga kasvab alaealiste arv stabiilselt ning noorte musterasulas Peetri alevikus on laste arv 20 aastaga kümne­kordistunud (vastavalt 229 ja 2250) ning pensionäre annab tikutulega taga otsida (koguarv 280 ehk üks eakas iga kaheksa alaealise kohta – täielik anomaalia).

Sellistel suurtel erinevustel on ka oma kaalukas majanduslik tähendus ja tagajärg. Erakondade viimase võimuvõitluse kaasproduktiks on olnud loosunglik vaidlus laste- ja peretoetuste suuruse üle, mida on aga täiesti mõttetu pidada, kuni ei ole vastust rahvastikustatistikast kooruva elukohalise ebavõrdsuse pinnalt kooruvale küsimusele, kas universaaltoetuste abil mingi positiivne lahendus väidetavale probleemile on üldse saavutatav. Kes ja kus võidab ning kus ja kelle puhul raha lihtsalt põleb? Peretoetuste majandusliku tähenduse on meedias seni avanud vaid Raul Eamets ja Kristjan Järvan³, kes näevad toetusi riigi seisukohalt tasuva pika­ajalise investeeringuna, kuid nii saab see olla vaid keskmiselt ja ühe elemendina mitme liidetavaga tehtes. Teadma peaks ka äärmusi omavalitsuste ja asustus­üksuste kaupa, sest lapse kasvamine täisväärtuslikuks ja võrdsete võimalustega kodanikuks tähendab perele otsetoetuse maksmise kõrval ka järjepidevat investeerimist avaliku sektori taristu ja teenuste toimimisse üld- ja huviharidusest teedevõrgu, ühistranspordi, meditsiini- ja turvateenusteni. Need kulud võivad aga ühe lapse kohta kasvupiirkondades ja nn ääremaadel suurusjärgu jagu erineda.

Euroopa Liidu ühtlustatud reeglistiku järgi jagab statistikaamet Eesti viieks piirkonnaks ja nende järgi loetud tulemused kinnitavad veelgi kõnekamalt Eesti inimeste eelistust elukoha­valikul. Samuti näeme seal elanike vastust mitmekesistele regionaalpoliitilistele „instrumentidele“, mida kohalik ja keskvõim on loosungi all „kogu maa peab elama“ sel sajandil rakendanud (vt joonis). Põhja-Eesti alla kuulub ses jaotuses ainult Harjumaa ja Kirde-Eestisse Ida-Virumaa, territooriumilt suurima Lõuna-Eesti moodustavad Võru-, Põlva-, Tartu-, Jõgeva-, Valga- ja Viljandimaa, Lääne-Eesti alla käivad Hiiu-, Lääne-, Pärnu- ja Saaremaa ning Kesk-Eestile jäävad Rapla-, Järva- ja Lääne-Virumaa.

Võistluses hingede pärast on siin võitjad ja kaotajad selged. Harjumaa on oma osakaalu sel sajandil tõstnud sammuga 4% kümnendi jooksul ja sama tempo jätkudes elab Harjumaal aastal 2030 üle poole Eesti elanikkonnast. Elanike vanuselist jaotust ja välisrände potentsiaali arvesse võttes Tallinna-Harjumaa kasvutempo pigem kiireneb. Sellel on ka tõsised poliitilised tagajärjed ja seda suuremad, mida enam kasvab vahe Harjumaa ja muu Eesti vahel majanduslikus võimsuses, elanike jõukuses ja elukvaliteedis. Kui näiteks üheksa aasta pärast moodustub parlament, mille liikmed on enamasti valitud Harjumaalt ning kes tõeliselt ka oma valijate huvide eest seisavad, siis kas saab neilt eeldada, et nad maksuraha ümberjaotamisel hääletavad saarlaste, setode või isegi tartlaste soovide kasuks oma valijate pügamise arvelt?

Minu arusaamad linnastumise kasust ning Eesti inimeste otstarbekast paiknemisest territooriumil on Sirbi lugejale ammu teada⁴, aga neil on vähe tähtsust selle kõrval, kuidas mõistavad rahvaloenduse andmeid otsustajad, mida suundumustest järeldavad ning milliseid võitlusi neile ebameeldivate näitajatega soovivad pidada. Seetõttu viskan õhku vaid peotäie küsimusi, millele peaks erakondadel enne valimisi vastused valmis olema.

Kas linnastumistrend, milles Eesti on põhjamaises võrdluses teatavasti mahajääja, on üldse hea või halb nii ühiskonna majandusliku edu kui ka iga üksikisiku õnne seisukohalt? Kas seda tuleks kiirendada või pidurada? Kas ja kui palju on üldse riigivõimu käes hoobasid vabade kodanike elukohavaliku ja neist kokku tuleva asustusmustri mõjutamiseks? Kas neid peaks rohkem olema ja kui, siis millised valikuõigused peaks elanikelt ära võtma? Milline on omavalitsuse ja riigivõimu kaal töö-, eluaseme omandi ja laenuturul ning kas see peaks olema suurem või väiksem? Tagajärjed? Kas ja kuidas võiks rahvastikutrendide murdmisel olla abi keskvõimu ja omavalitsuse ülesannete ja tulubaasi vahekorra muutmisest, kui arvatakse, et seda on vältimatu teha?

Kas ja kuidas tagab kehtiv reeglistik esindusdemokraatia toimivuse kogu maa hüvanguks, kui muutused rahvastiku paiknemises jätkuvad senises suunas? Millised mõjud on olnud ja võivad olla tulevikus asustusele välistel, Eestist sõltumatutel asjaoludel, nagu finantskriisid, negatiivsed intressid ja rahatrükk või kiire inflatsioon, globaalsed katastroofid, sh kliimamuutuste taga­järjed jne? Või alustades baastasemest: kas mõni erakond kavatseb andme­analüüsil põhinevat poliitika planeerimist üldse harrastama hakata?

1 https://rahvaloendus.ee/et

2 Metoodika, mille järgi elanikud kolme asustuspiirkonda jaotatakse, on üksikasjalikult kirjas siin: https://www.stat.ee/sites/default/files/2022-05/Asustus­piirkond_1.pdf

3 Raul Eamets ja Kristjan Järvan, Kas raha paneb sünnitama? – Postimees 6. IV 2022,

4 Näiteks: Linnastu või sure!, Sirp 23. II 2018.