Järgnes pikk ja viljakas töö nii interpreedi kui klaveriõppejõuna, hiljem ka klaverikateedri juhatajana (1974–1987) Tallinna konservatooriumis, aastast 1981 oli ta professor ja 1994 emeriitprofessor.

Interpreedina tõmbas Laine Mets endale avalikkuse tähelepanu juba esimestel sõjajärgsetel aastatel, esinedes nii ansamblisti kui solistina. 1948. aastal andis ta esimese soolokontserdi, millele järgnesid peaaegu igal aastal klaveriõhtud uue kavaga, lisaks ka klaverikontsertide esitamine sümfooniaorkestriga. Teda kui interpreeti iseloomustas omadus lõpuni minna iga teose sisu lahtimõtestamisel, sügav musikaalsus, varjunditerikas kõla ja ettekande siirus.

Laine Metsa mitmekülgses repertuaaris, mis ulatus klavessinistidest (Couperin, Scarlatti, Bach) kaasajani (Bartók, Messiaen), kuulus eriline koht eesti klaverimuusikale (Tobias, Lemba, Eller, Mägi, Tubin).

Hindamatu väärtusega on Laine Metsa pedagoogitöö. Õpilastelt püüdis ta kätte saada kõike seda, mida väärtustas ise interpreedina, hindas eelkõige muusika emotsionaalse mõistmise võimet ja eneseväljenduse siirust, eelistas diskreetsemat esituslaadi emotsionaalsele ülepakkumisele ja välisele efektile, oli väga nõudlik kõla kvaliteedi suhtes.

Professor Laine Mets oli silmapaistev loovisiksus, kes on jätnud sügava jälje eesti klaverikultuuri ja andnud rea säravaid pedagooge ning silmapaistvalt kõrge mainega rahvusvaheliselt tunnustatud pianiste, kes viivad edasi oma õpetaja põhimõtteid ja tõekspidamisi.