Mängufilm „Lähestikku“ („Close“, Belgia-Prantsusmaa-Holland 2022. Režissöör Lukas Dhont, stsenaristid Angelo Tijssens ja Lukas Dhont, operaator Frank van den Eeden, helilooja Valentin Hadjadj. Osades Eden Dambrine, Gustav De Waele, Émilie Dequenne, Léa Drucker, Kevin Janssens.
„Lähestikku“ on visuaalselt väga ilusalt jutustatud, sügavalt puudutav lugu sõprusest ja selle haprusest. Juba Lukas Dhonti eelmine meie kinodes jooksnud film „Tüdruk“* lummas siiruse ja haarava jutustamisega, siis nüüd on ta suutnud minna veelgi kaugemale, jättes vaatajale isegi enam mõtlemisruumi.
Film on nii psühholoogiliselt kui ka visuaalselt väga hästi komponeeritud. Mõningad pildilised lihtsustused tulevad minu meelest isegi kasuks, andes väga selgelt edasi loo fookuse ja sõnumi. Jutustusviis on psühholoogiliselt äärmiselt veenev ning näitlejatööd, arvestades peaosaliste noort iga ning nappi elukogemust, suurepärased. Siirus on laste puhul ehk iseenesestmõistetav, kuid täiesti omaette tase on pakkuda sedavõrd peeni, kohati lausa dokumentaalselt mõjuvaid nüansirikkaid emotsioone. Kindlasti on siin toeks olnud ka detailne ning täpne stsenaarium.
Léo (Eden Dambrine) ja Rémi (Gustav de Waele) ideaalne lapsepõlv, kus on mängu ja lusti, mööda lillepõlde jooksmist ja füüsilist lähedust, saab läbi uude kooliastmesse minekuga. Seni lahutamatut tandemit tabavad sõprade tögavad pilked, mis viivad Léo eemaldumiseni. Suurepärane näide, kuidas mürgitav keskkond sunnib tegema hetkeemotsiooni ajel valesid valikuid. Siinkohal tuleb mainida, et tegelikult on süsteem üsnagi toetav ning pilked ei ole niivõrd seotud orientatsiooniga. Tegemist on eelpuberteetikute naljadega, kui avastatakse oma seksuaalsust. Ma ei taha siinkohal pisendada ühtegi kiusamist, kuid julgen siiski väita, et ses filmis on see pigem tavaline norimine, mitte otsene vaen LGBT+inimeste vastu.
Paraku haavavad need naljana mõeldud sõnad sedavõrd, et Léo otsustab Rémist eemalduma hakata. Siinkohal võib mõelda, kumma poisi vaimne tervis rohkem tuge vajab. Rémi kohta on võtta mitmeid vihjeid (Léoga võrreldes on ta melanhoolsem; ilmselt tajuvad ohtu ka tema vanemad, kes on tal ära keelanud ukse lukustamise jms), mis võivad viidata tema peast läbi käinud enesetapumõtteile. Léo sisse vaataja nii kergesti kohe ei näe. Rõõmsa pealispinna all leiduvast tohutust ebakindlusest – pinnas, kus sõprade visatud kuri seeme vohama hakkab – saab ta ise ja vaatajagi teadlikuks hiljem. Alguses pole teada, milliseks kasvab ja areneb läbi elatud trauma aastate pärast.
Teose keskel on huvitav moment: kulminatsioon on justkui ära olnud ja peast käib läbi küsimus, mis edasi. Siinkohal võiks film lõppeda, kuid Lukas Dhont pakub vaatajale veel ühe samavõrd sügava ja nauditava mõtiskluse, nagu on esimese poole kulgemine murranguni. Teemaks on lein ja sellega tegelemine. Eelkõige venna toel leiab Léo endas jõudu, et edasi minna, ning julguse tunnistada Rémi emale Sophiele (Émilie Dequenne) üles oma kahtlused, et tema tõukas sõbra üle vaimse kuristiku serva. Me võime aimata, et Sophie mõistab šoki möödumisel olukorda adekvaatselt, kuna oli teadlik oma poja emotsionaalsest haprusest. Dhont mängib peenelt ja oskuslikult vaataja alateadvusega, jättes väga palju vihjeid, mis elavdavad loovust, avavad tausta ning tekitavad tunde, et ollakse näinud rohkemgi, kui on filmis sündmusi ja dialooge. Näiteks saab Rémi ema Sophie kohati väga lähedaseks Léoga. Vaataja ei tea, miks on Sophie vahepeal Léoga justkui lähedasemgi kui oma pojaga, ega seda, kas Rémi viis sedavõrd radikaalse sammuni hapra vaimse tasakaalu purunemine, pettumine sõpruses, armastuses või hoopis miski muu. Vaatajana võib oletada, et ema end seepärast hiljem süüdistab, et oli justkui mingitel momentidel eelistanud Léod oma pojale. Selleni suunab tugevaid värve ning pisidetaile täis tekst, mis jätab samal ajal väga palju mõtlemisruumi ja lahtisi otsi.
Filmi lõpus leiab Léo endale uue sõbra. Psühholoogiliselt väga valus on hetk, kui ta mõistab, et sellist lähedust nagu Rémiga ta ilmselt enam ei leia. On see nüüd moraal või lihtsalt realistlik tõdemus, jääb vaataja otsustada.
Filmi visuaalne keel on tihedalt looga seotud: esimese poole lilleväljad, kus isegi töö on puhas ja meeldiv (õisikute korjamine), leiavad jõulise lõpu, kui kombain pimedas viimaseid taimi õgib. Seejärel tuleb vihm, hallus ja pori, mudaste juurikate puhastamine jne. Ja siis, koos vähemalt mingisuguse rahuga (Léo ülestunnistus ja leppimine Sophiega) tuleb uus kevad – looduse igavene ringkäik. Pole küll keerukas, kuid emotsionaalselt mõjus võte. Pisut nagu Mozarti muusika: reeglipärasuses mitte just üllatav, kuid heas esituses siiski alati väga nauditav.
Sarnaselt „Tüdrukuga“ on tegemist äärmiselt laetud looga. Eriti kõnekas peaks see olema Eestis, kus suur osa poliitikuid usub tõsimeeli, et alaealised tohivad pöörduda psühholoogi poole ainult vanema teadmisel ja nõusolekul.
Kui „Tüdruk“ on film, millele saab kahtlemata külge liimida LGBT+sildi, siis filmi „Lähestikku“ puhul see nii ei ole. Võib muidugi oletada, et Rémi fataalse sammu taga on tugev kiindumus Léosse, kuid kas ja kui palju on seal sõprusest enamat, seda vaataja ei tea. Niisamuti pole teada ka see, kas Léo eemaldumise tingib sõprusest väljakasvamine, hirm koolikiusu ees või hoopiski instinktiivne põgenemine oma tegelike soovide eest. Ei peagi teadma: vaimse tervisega tegelemisel peame suutma soo- ja orientatsioonistereotüüpidest üle olla.
* „Girl“, Lukas Dhont, 2018.